Elektriteatri sügis

Kes veel ei ole kuulnud, siis aadressil Lai 37 tegutseb Tartu Elektriteater. See punane telliskvimaja botaanikaaia vastas, teate küll. Suvel puhkasid, aga alustavad 10. septembril oma teist hooaega. See on umbes kohe varsti, esmaspäeval. Vast on veel pileteid saada.
Lubadus on vähemalt septembris meie oma asjale keskenduda. Naerata ometi, Vasasku jala reede, Baskin.
Väga uus ja kuum film Puhastus.
Ning mitte nii uus, aga samuti väga magus tükk. 24.09 kell 19.00 Stalker. Kes ei tule on ment.

Kosmoseodüsseia / 2001: A Space Odyssey (1968)

Kui ma kunagi ennemuistsetel aegadel Kosmoseodüsseiat esimest korda telekast vaatasin, siis ma jäin lihtsalt enne lõppu reklaamipausi ajal magama. Mis tõestab seda, et telekast ei maksa filme vaadata.
Sest pole mingit alust kahelda algustiitrite võimsuses. Säärekonti pea kohale tõstev esiisa on vägev vaatepilt. Kosmosejaama ballett kaunis. Laes kõndiv reisisaatja hurmav. HAL täpselt nii külm ja kalk, kui olema peabki. Kosmoses ei huvita kedagi su karjed. Happeretk nagu palavikus soniva hipi unenäost välja lõigatud. Ning iseenda vananemist kõrvalt vaatav Bowman puhas "1001 stseeni mida elu jooksul peab nägema" raamatu materjal.

Hea film, Kubrick väga teistmoodi ei oskagi, aga ma lugesin just kokku viis filmi, mille lavastaja on samuti Stanley Kubrick ja mis on veel paremad. Haaravamad. Mine võta kinni.

Jälgede jälgedes / The Searchers (1956)

 Onu Ethan tuleb kodusõjast pärast väikest viivitust tagasi. Miks täpselt tal see mõned aastad kauem võttis kui teistel, kust on pärit see kotitäis kulda ja miks ta siuke tige on, eriti ei seletata, mingi hägus viide Mehhikole ainult. Saab aga mees vaevalt venna majas mütsi varna riputada, kui juba on punanahad kohal, tapavad, vägistavad ja põletavad, nii et ahervaremed ainult suitsevad ja panevad vennatütrega koos ajama. Kuna Ethan ei viitsi õhtuti üksinda lõkkevalves istuda, siis võtab ta venna kasupojal nööbist kinni ja panevad kahekesi indukate jälgedes leekima. Ratsutavad ühes stseenis, päike sirab taevas, ratsutavad teise stseeni sisse, hobused munadeni lumes. Aeg möödub. Kui lõpuks punased põrgulised üles leiavad on tamasseri rauad ammu roostes ja röövitud vennatütar skvooks sirgunud.

John Ford ja John Wayne. Üks lavastas ja teine oli onu Ethan. Millised nimed. Millised vaated. Milline titaanide heitlus, kui kaks noort metsapulli noore naise pärast sarved ristasid. Milline vägev sõnademäng.
Mind ainult huvitaks see, et kui vanaisa Martin Pawley kiiktoolis oma jalad välja sirutaks ja piipu popsutades mõtleks, kuidas ta selle asemel et noore ilusa temast ilmselgelt väga huvitatud naisterahvaga maad hariks ja lapsi kasvataks ja mida iganes nad Metsikus Läänes pimedatel õhtutel meelelahutuseks tegid, hoopis tüsedusele kalduva keskealise meesterahvaga külmadel sügisõhtutel sooja saamiseks teki alla pussasid, et kas oli see tõesti seda väärt.

noo? veel ube?

Searchers ei ole kindlasti mitte halb vestern. Selleks peab ilmselt väga võimekas lavastaja olema, et teha vesterni, mis sugugi vaadata ei kõlba, aga kuidas on võimalik üldse siukese asja peale tulla, et tegemist on parema filmiga, kui mõni Leone ja Gorbucci tippsaavutustest (mida ühe käe sõrmedel üles ei loe) jääb mulle selgusetuks.

mida? tuuline on, pärast keskkõrvapõletikuga voodis pikali oled, vaatame kes siis naerab

no esimeses nooruses ta muidugi enam pole...

kes teise selili paneb, saab selle roika endale

üks muljetavaldavamaid manöövreid sõjanduse ajaloos. ratsarügement hiilis keset lagedat kõrbe laagris olevatele indiaanlastele külje alla

1. John Fordile väga meeldib pimedatest urgudest välja filmida
2. ma ei teagi nüüd, kas see läheb õnneliku lõpuna kirja, kui sind võetakse kahevahele ja viiakse ereda päikesevalguse käest mustavasse tuppa ja John Wayne ootab su selja taga, käsi ilmselt revolvripäral.

Reaktsioon X

Uus number juba tasakesi piilub, et kas on ometi juba reaktsioon ilmunud ja saaks värske materjaliga lugejate ette ilmuda, aga mitteametlik reageerija viitas küll ühele ja teisele naeruväärsele põhjusele (tööl kiired ajad, sõbra pulmapidu, Kuu Veenuses), miks juubelireaktsiooni nii pikalt oodata tuli. Eriti vahva on muidugi see, kuidas ma just endale kolmandas isikus viitasin. No ja korra kuus ilmuval ajakirjal on tegelikult õige juubelinumber 12. Kümme on küll ilus ümmargune, aga aastaring on veel ilusam ja ümmargusem sümbol.
Nii, aga juuli Reaktor siis. Ulmesõprade ajakirjale kohaselt tugevate Estconi mõjutustega ja suviselt kergesti tarbitav. Läks ühe hooga alla nagu lupsti, palju kergemini kui kergelt habetunud Ovel telgi tuulutusavast välja pressimine.

Raamatuarvustuse ja intervjuu koha pealt toimetajatele mõtlemisainet, et puhtalt nii vahelduse mõttes on väga hea, kui ülesandeid vahepeal ümber jagada. Mina loeks hea meelega ka järgmine kord, mida Martin ühest või teisest raamatust arvab ning Aguril laseks hoopis oma lemmikkoomiksist kirjutada. Sellest, et ma pikisilmi ootan Jaagup Mahkra ülevaadet mõnest Stephanie Meyeri või Suzanne Collinsi uuemast kirjatükist ei ole mõtet üldse rääkida.
Kauri tutvustatud Invisibles tasub aga kasvõi selle pärast ette võtta, et ma ei oleks küll selle peale tulnud, et esimese Matrixi kirjeldamiseks sõnaühendit "teerulli alt läbi käinud lestakala" kasutada.
Jutt Soome kaasaegsest ulmest oli uudisväärtuselt võrreldav Vaapo Vaheri raamatuga "Kino on saatan..." Ports infot, mis hädasti vähe huvitavama (loe: vaherlikumat) esitust vajanuks. Hetkel jäi ta kuskile Ene(ke)se tasemele, millest mõni minusugune kuivik end läbi töötab, aga millest oluliselt meelde ei jää. Aga vähemalt on koht, kus kõik mingitki serva pidi Soome ulmega seotud nimed ühes kohas koos on.
Kiidan ka larbimuljete kirja panijat ja fotograafi. Tubli töö. Atmosfääri tilkus ojana ja must-valge pilt on üle prahi.

Jutud.
Triinu Merese Nagu nuga vööl tundus kui maitseproov mõnest pikemast loost. Algas poole tegevuse pealt ja lõppes ühel hetkel sama ootamatult. Igasugu vihjeid tuubil täis, aga vastuseid ei kuskil. No kasvõi see, et mis imetrikke need mägilasnaised siis teadsid, et mehed ainult "vahepeal naise abitagi liha lauale tuua" suudavad.
Martini Cartigani seikluste lugemisel tahtsin ühel hetkel juba toimetajat siunama hakata, et siukese copy-paste apsaka läbi lasknud on, aga suutsin siiski rahuneda. Bioloogilise pommi eest kiitus, puändi osas tasuks mõelda sellele, et esimene ja kõige ilmsem pähe tulnud mõte ei ole alati see kõige parem.

Jutuvõistluse tööde osas leian ma, et maitsed on küll erinevad, aga mina oleks žüriiliikmena Mirjami Atlantise ja Mereidasele ka vanema vanusegrupi esikoha andnud. Neiu oli oma teadmisi seganud fantaasiaga ja saanud kokku palju parema loo, kui Triinu stereotüüpne apokalüptiline maailm või selle koha peal, kus oli võimalus kirjeldustega üllatada punkti pannud Maarja-Liis.

Seaduslik vuajerist / Man with a Movie Camera / Человек с Киноаппаратом (1929)

Teoreetiliselt saab Inimene filmikaameraga kohta öelda, et tegemist on seosetu pildijadaga. Vertov ja tema meeskond käib mööda linna ringi ja filmib üles kõik, mis vähegi silma jääb. Arvestades, et tänapäeval vist ei ole enam telefoni, mis videokaamera funktsiooni täita ei suudaks, siis joutuub on selliseid filme arvatavasti täis*.
Sama mängulisi ja täis ohhoo hetki. Vaatad rahulikult tuules lendlevat kilekotti ja järgneb lõige sünnitusele.Või jäävad tõkkejooksjad poole hüppe pealt positsiooni hoidma, sest operaatoril oli vaja linti vahetada.  No ja tegelikult on isegi läbiv narratiiv olemas. Linn ärkab, töötab ja puhkab. Lihtne ja ilus.

Samas, Tahte triumf on võimsam ja seeläbi parem.

* need lihtsalt ei paista kassivideode vahelt välja

Jeanne d'Arci kannatused / La passion de Jeanne d'Arc (1928)

Tummfilmi vaatamise ajal on kõige raskem kõrvadele mingi tegevuse leidmine. Kaks kuud tilkunud köögikraan ja naabrilaste rõõmsad kilked ei ole kunagi nii häirivalt kõlanud, kui sel ajal, kui kogu info ainult silmade kaudu sisse tuleb.
Õnneks on aga lavastajahärra Carl Dreyer'i tahte vastaselt Jeanne d'Arci kannatused Criterioni väljalaskes endale väga hea heliriba külge saanud. Voices of Light toetas seda suid liigutavate peade jõudemonstratsiooni eeskujulikult. Küsimus ei olnud üldse selles, et oleks puudunud vahendid või oskused, nagu meile filmi lõpuveerandil säravalt selgeks tehti, lavastaja jättiski välja kogu selle igava sõjaväljal rahvuskangelaseks tõusmise teema ja näitas lähiplaanis kiriku väändunud palet. Puhast poliitilist otsust, mida religiooniküsimuse taha peita üritati.

millised armsad sarvemüksud

 Ning vastandina Maria Falconetti avali silmi. Ja see töötas.

Ma jäin üldse mõtlema selle üle, et kas on veel olemas hirmsamat asja, kui organiseerunud usuhull. Ta raisk teab, et see mis ta teeb ei ole õige, aga ta teeb seda ikkagi. Sest Jumal on tema poolel. Teleevangelistid, pedofiilidest preestrid, Magdaleena pesumajad, nõiajaht, ristisõjad. Ma suudan mõista seda, kui inimene usub mingisse kõrgemasse võimu, aga Kirik kui institutsioon on küll midagi sellist, mis minu maailmapilti ei mahu.

Devils (1971) on muide veel parem film.