Kolonel Klimp Sõjakeerises / The Life and Death of Colonel Blimp(1943)

Tjahh, kui need Powelli (ja Pressburgeri) ülejäänud koostööfilmid on umbes sama sorti, kui kindralmajor Clive Wynne-Candy* elust pajatav linateos, siis ei ole imestada midagi, et Peeping Tom toona kellelegi ei meeldinud.
Kohati nukker, aga lõppeks ikkagi läbinisti positiivne lugu vana kooli sõjaväelasest, kelle jaoks au on tähtsaim kõigest muust. Teises Buuri sõjas tuleristsed saanud Clive Candy suudab ühes Berliini õllesaalis tervet keiserliku armee ohvitserkonda solvata ning on seetõttu sunnitud kellegi Theodor Kretschmar-Schuldorffiga duelli pidama. Pärast ühes kohalikus hospidalis paranedes saavad meestest aga sõbrad. Järgneb hüpe Maailmasõja tandritele, kus Candy senised veendumused kõvale proovile pannakse. Esiteks on mölaklikud sakslased võidu nimel kõigeks valmis, isegi vangide piinamiseks, et neilt infot kätte saada ning lisaks paistab vangi langenud Theodor Kretschmar-Schuldorff kogu seda sõjaasja kuidagi isiklikult võtvat. Oli väike tüli, aga nüüd on see ju lahendatud paistab Clive mõtlevat ja ei saa aru, mis küll Theodorit vaevab.
Järgmine hüpe, järgmine maailmasõda ning nüüdseks juba hallipäine Clive Candy on ei suuda uskuda, kuhu küll maailm jõudnud on. Isegi tema oma kaasmaalased on valmis kõigile reeglitele sülitama, peaasi et võit neile jääks. Uskumatu. Ja kedagi teist ei paista see vähimatki häirivat. Noortel nolkidel paistab veel õigust ülegi jäävat.
Filmi kõige suuremaks plussiks ja tähelepanuväärivaks tegelaseks oli minu silmis aga mitte peategelane ise, vaid sakslane Kretschmar-Schuldorff. Sõjaajal vändatud filmis tehti puust ja punaseks, et iga sakslane ei olegi nats. Vot see on uskumatu (väidetavalt tahtnud Churchill filmi selle pärast lausa ära keelata). Samasugune au hinda teadev sõjaväelane kui Clive, aga erinevalt inglise härrasmehest suutis sakslane muutuvate aegadega kohaneda. Ühes filmi mõjuvaimas stseenis kuulutab vangilaagrist vabanenud mees Saksamaa poole sõites kaaslastele, et inglased on nagu lapsed. They win the shirts off our backs, and now they want to give them back because the game is over. Sisuliselt vihjatakse ju päris avalikult, et nõrkust välja näidates ahvatlesid inglased ise sakslased uut sõda alustama. Selle puhkemise ajaks on Theo Hitleri Saksamaas pettunud, pagenud ära Inglismaale ja püüab ka vana sõpra veenda, et pigem ikka räpane võit, kui kaunis kaotus, sest kaotuse tagajärjed on rohkem kui kohutavad.

*Kolonel Blimp on koomiksitegelane, kelle mõtles välja David Low ning kes endast üht tüüpilist inglise ennasttäis džentelmeni kujutab. Filmiversiooni Clive Wynne-Candy pidavat palju toredam sell olema (oli tore tõesti).

Piilurpoiss / Peeping Tom(1960)

On üks hulk filme, mis erinevatel põhjustel on oma tegijate karjäärile siukese paugu pannud, et mõnigi mees enam püsti pole tõusnud (loe: ükski produtsent oma raha rohkem nende kätte pole usaldanud).
Dracula uue tulemise korraldanud Tod Browning võttis kätte ja tegi filmi tsirkusevärdjatest, mis minu arust oli päris hea film. Pärast seda vaid kaks filmi veel, mille tiitrites teda mainitud on.
Michael Cimino Hirvekütile järgnes rahaliselt nii kolinal läbi kukkunud Taevaväravad, et kiskus ka United Artists stuudio endaga kaasa. Cimino on järgneva 30 aastaga veel neli filmi lavastanud, neist viimane aastal 1996.
John Carpenteri Ghosts of Mars oli aga nii halb film, et tuleb lausa imeks pidada, et mehel on hetkel lausa kolm projekti töös. Napid 9 aastat pärast mainitud õudust.
Michael Powellil on nende kolmega võrreldes isegi hästi läinud. 16 aastat - 6 filmi ja paar osa telesarju. Great success! Põgus tutvus mehe filmograafiaga teeb sellise kukkumise eriti müstiliseks, varem tuli talt filme sama tihedasti, kui Võidusambalt tükke küljest pudenes. Ning Peeping Tom oli ju ka üks ütlemata hea film. Kas tõesti olid kuldsed kuuekümnendad juba täiskäigul ja kogelevast sarimõrvarist tehtud film läks üldise meelsusega nii rängalt vastuollu. Summer of Love tulemisest ei teadnud siis ju veel keegi midagi.
Igatahes on meil tegemist äärmiselt ujeda noore filmihuvilise Markiga, kes tapab naisi. Ja filmib seda. Sest noormehel on kindel plaan oma teadlasest isa tööd jätkata. Isa uuris nimelt hirmu anatoomiat. Poisi enda peal, sisalike voodisse sokutamise ja pikaaegse valjus heliväljas viibimise ja terava valguse silma suunamise teel.
Powellile saatuslikuks sai ilmselt vaataja ninapidi vedamine. Ilus värviline spektaakel, mis paneb sind mõrtsukale kaasa tundma. Kuhu selline asi kõlbab. Mõrvari koht on võllas. Naabritüdruk oleks pidanud peategelane olema ja tema kangelaslik tegutsemine pealiiniks. Mulle see vaikselt kulgev ninapidivedamine aga igati meeldis. Hetk põnevust ja siis taustaselgitamine ja lõpuks oli mul kahju, et Markil jäigi film lõpetamata ja noorte armulugu sellise lõpu leidis. Lähiminevikust meenub Devils Rejects, kus vaataja (loe: minu) pea nii sassi aetakse, et lõpus on täitsa kurb, kui kurjad politseinikud toreda sarimõrvarite perekonna maha notivad. Küsimus ei ole üldse selles, et ma kurjategijate tegevuse heaks kiidaksin või seda õigustada püüaks, minu kiitus läheb lavastajale ja stsenaristile hoopis selle eest, et nad vaatajaga sedasi manipuleerida suudavad. Kiiret ja verist möllu otsivale vaatajale pettumus (nagu inimkatsed tõestasid), ma olen omadega endiselt nii sassis, et julgen kiita.

Harry Potteri peidus pool

If you have a problem, if no one else can help and if you can find him, maybe you can hire Harry Potter.

Samas on ka variant, et tegemist ei ole hiilgava maskeeringuga ja noorele võluripoisile lihtsalt meeldib naisteriideid kanda.

A-rühm / A-Team(2010)

Samas on muidugi olemas mingi võimalus, et kehv treiler ongi lihtsalt kehv treiler, film ise suudab aga üllatada.
Kuna vastav märge puudub, ei oska täpselt öelda, kuna esimest korda plaanitavast filmiversioonist kuulsin. Kihevile ajas see igal juhul. Kõik edaspidised uudiskübemed suutsid aga kahjuks mu entusiasmi nii palju hajutada, et napilt olekski jätnud kinos käimata. Bradley Cooper ei ole ju mingi Face, kas mingi suvaline musklis neeger saab tõesti B.A. rolliga hakkama, Liam Neeson ei tea kumba pidi sigar õieti suhugi käib ning kes kurat on Sharlto Copley? Tankiga lennukist kukkumise seedisin veel ära, aga kõik ülejäänud teaserid ja treilerid ja muud klipikesed, mida filmist lekitati panid väga tõsiselt mõtlema, kas vanast sarjast üldse midagi filmi järgi on jäänud.Tegelased on. Muus osas on kaheksakümnendad lootusetult ja igaveseks läbi. Võrreldes ühe keskmise uuema aja action filmiga on bodycount küll märkimisväärselt väike, aga korraks näidatakse üht laipa isegi lähivaates, pahad mehed ei ronigi raketitabamuse saanud helikopterist välja ja kuskil kuuri all ühtegi tanki kokku ei keevitata. Ning seda nimekirja võiks veel pikalt heietada. Osavate kätega lihtsate inimeste kaitsjatest on saanud rahvusvahelise haardega superagendid, kes Bondist Maxwell Smardi mulje jätavad.
Alatu väljapressimine. Inimesed lähevad kinno, et pikaks venitatud seriaaliosa näha, aga pakutakse hoopis midagi muud. Ainult, et kui palju neid vaatajaid ikka on, kes silmad punnis peas telekast seriaali vaatasid. No Eestis muidugi küll, TV3 ilmselt ei tea ise ka enam mitmendat tiiru sari kanalis näitamisel on, aga mujal maailmas? Kui välja arvata Videviku filmid ja Seks ja Linn, siis minu teada on suurema osa filmide sihtgrupiks teismelised poisterahvad. Sellest ju see hirmus trall reitingute ümber. R on kõige hirmsam asi, mis üks produtsent teisele soovida saab.Kogu eelnevale mis on valesti jutule kõrges kaares sülitades osutus film aga meeldivalt lahedaks. Kui lõpp ei oleks lihtsalt suvaliseks paugutamiseks ära vajanud, oleks lausa suurepäraseks kiitnud. Liam popsutas sigarit nagu vana mees, helikopterite, tankide ja erinevais suurustes autodega tehti siukest tralli, et ARKi eksaminaator nutaks filmi vaadates silmad peast. Ja naljakas oli ta ka. Üks ütlemata tore torge 3D kultuse pihta ja tankiga Berliini poole teed küsinud Murdock kahe eriliselt meeldejääva näitena. Ma usun, et isegi, kui Murdocki kõrval oleks tol hetkel tankiluugist kroonilise puhituse all kannatav peni välja vaadanud oleks ma filmile sellegi andeks andnud.

Kiskjad tulevad!

Adrien Brody kallal norimiseks juba läks, siis teen ühe pildipostituse ka kohe siia otsa. Hea näitleja küll, aga väga kahtlen selle mehe terves mõistuses, kes ta Kiskjatesse mängima võttis.

Asitõend A: Adrien Brody

Asitõend B: Arnold Schwarzenegger

I rest my case.

Hübriid / Splice(2009)

Treiler oli lahe. Sisukirjeldus kõlas põnevalt. See saab tähendada ainult seda, et film ise on kehva. Isegi, kui filmi on vändanud Kuubiku-Natali. Ja kahjuks ei olnud Hübriidi näol tegemist erandiga, mis kinnitab reeglit.
Põhimõtteliselt võib (ja ongi) filmist kirjutada Frankensteini koletise võtmes. Kaks noort ja auahnet teadlast plötserdavad laboris inimese, salamandri ja tont teab veel kelle geenidega ning mõlema asjaosalise suureks üllatuseks saadab nende ponnistust edu. Pahaaimamatu jaanalinnu ja naissoos pettunud sugumürsu armastusevilja meenutav eksperiment ärkab igatahes elule ja asub usinalt oma loojatele probleeme tekitama.Kuna aga minu isiklik arvamus on, et igast käkki ei pea mitte klassikuga võrdlema hakkama, eriti kui on võimalik eriliselt pingutamata ka teisltaadi võrdlus leida. Hübriid oli nagu mingi veider indiedraama, kus niigi düsfunktsionaalne perekond saab puudega lapse. Ei oska nad kumbki uut ilmakodaniku õieti kasvatada, ning kohe esimeste ohumärkide korral visati präänik nurka ja haarati piitsa järele. Ime siis, et teismeline veelgi rohkem mässama asus.Olenemata aga sellest, kuidas ja mis nurga alt filmile läheneda. Paremaks ta ikka ei muutu. Karjuvalt üllatusevaba, mingit pinget ega lubatud õuduselaengut ei kusagil. Eriti kui filmihuviline ka kunagi on juhtunud Species'it nägema. Vaid hiilgavalt ebaõnnestunud pressikonverents päästis filmi täielikust ämbrist.

Ahjaa, kõik teie kes te jaanalinnu ja sugumürsu ebaloomuliku ühenduse peale nina kirtsutasite ning siinkirjutajat perverdiks nimetada soovisite, vaadake enne, millega Adrien Brody hakkama saab.

Valeraha / L'argent (1983)

Ka Valeraha põhineb kirjandusteosel. Bresson võttis Tolstoi jutustuse esimese osa ja tõi tegevustiku sajandivahetuse Venemaalt kaasaegsele Prantsusmaale.
Teemaks vana hea liblika-tiivalöök-tekitab-teiselpool-maakera-tornaado teooria, selle vahega et liblika asemel toob ühele süütule kõrvalseisjale otsatu jama kaela võltsitud rahatäht.
Kaks jõnglast sokutavad valeraha liialt usaldavale poemüüjale, kes omakorda maksab sellega mingile autojuhile mingi teenuse eest ning kes püüab sellega hiljem kohvikus arvet tasuda. Kohvikupidaja lõhub aga tsükli, raha astu ei võta ja enesevalitsuse kaotanud autojuht sasib mehel rinnust. Kaotab seetõttu töö, saab kaela süüdistuse ja on astunud allakäigutrepiks maskeerunud allakäigulifti.Umbes sellise eelteadmisega varustatuna ma filmi vaatama asusingi, õndsas teadmatuses Robert Bressoni vastumeelsusest edevate montaaživõtete, tegevust toetava muusika ja professionaalsete näitlejate osas. Esiti tundus selline minimalistlik lähenemine isegi huvitav. Umbes selle aja, kui peategelaseks oli valeraha. Tundus täitsa mõistlik, et kõiksugu kõrvaltegelaste kujutamise peale aega ei raisata. Eriti kuna kõik need tegelased küllalt ebameeldivateks osutusid. Terve filmi peale ei olnud mitte ühtegi inimest, kellele saatus mind karvavõrdki huvitanud oleks ja kellele osakssaanud õnnetused mind morjendanuks.
Põhimõtteliselt on olemas mingi võimalus, et seda Bresson taotleski. Tahtiski et vaataja pärast filmi lõppu mõtlema hakkaks, kuidas me kõik oleme individualistlikud sead, kellele miski õieti korda ei lähe, seni kui õnnetus sulle endale ligi ei hiili ja tagumikust ei hammusta. Aga samahästi võin ma ka mõelda, et Bresson ise oli üks kibestunud vanamehenäss, kes oli maailmas ja inimestes pettunud ja tegigi omi filme sellistes tumedates toonides. Põhiliselt oli ta ilmselt pettunud muidugi sellepärast, et enamikule inimestele tema tumedates toonides filmid väga ei meeldinud. Filmikriitikud ei ole tavalised inimesed ja nende arvamus ei loe.
Pärast sündmuste käimalükkamist kadus raha aga ekraanilt ja edasi jälgitigi nende ebameeldivate inimeste tegutsemisi. Olen valmis tunnistama, et mingi osa sellest ebameeldivusest saab raudselt kanda "näitlejate" täielikule emotsionaalsuse puudumisele. Isegi Kükametsa Algkooli 2. B klassi etluskonkursil oleks filmid kujutatud tegelaskujud konkurentsitult viimased kohad hõivanud. Vaatamata sellele, et kolmandat aastat klassikursust kordav Väino ei ole siiani võimeline omaenda nime paberilt maha lugema, sest tähestikuga on ta jõudnud umbes p-ni. Peategelane näitab terve filmi jooksul täpselt ühe korra, kas teadlikult või teadmatult, oma näoilme ja hääletooniga välja, et toimuv talle kuidagigi korda läheb.Lõppu oodates kõhklesin pikalt, kas tegemist on lihtsalt halva või väga halva filmiga ning otsustasin siis, et kui finaalis midagi säravalt halba tehakse on film väga halb. Ootasin ja lootsin ja juba tõmbaski meie süütu kannataja viimase pitsi konjakit rindu ja lõputiitrid võisid jooksma hakata. Ei olnud säravalt halb. Sama emotsioonitult nagu tema oma saatusele vastu läks panin ka mina filmi kinni, jäin korraks mõttesse ja siis mul tabas mind mõistmine. Tri, kui ikka film isegi säravalt halb ei oska olla, siis ta on üks mõttetult halb film ja on madalaima hinde eeskujulikult välja teeninud.

Esimese mulje direktor / Secretary(2002)

Lühijutust ikka täispikka filmi ei saa. Algas kõik lausa hiilgavalt. Ürgmees minus mörises mönust, kui Maggie Gyllenhaal esimest korda ekraanile ilmus. Mörises ka siis, kui ajas paar kuud tagasi kanduti ja ei jätnudki enne järgi, kui ringiga algusstseeni tagasi jõuti.
Ei ole küll lugenud, aga tundus, et sellega oli kirjanduslik algallikas ennast ammendanud ja edasi pidi stsenarist käsikaudu teed kobama. Leidis mingi tuttava raja ja lasi sedapidi turvaliselt lõpuni välja.
Maggie mängib noort neiut, kel on salajane külgetõmme teravate asjade vastu. Ühe äpardunud seanssi käigus saadud vigastuste tõttu peab ta mõne aja lausa haiglaseinte vahel mööda saatma. Rehabiliteerituna hangib ta endale töökoha advokaadibüroos, mille omanik neiu juhuslikult avastatud salapahe välja rookida kavatseb. Selleks kasutatud meetod on aga omajagu veider.
Just see veidrus aga filmi esimese poole just nii meeldivaks muutiski. Isiklikus plaanis oleks muidugi päris kurb sellise ülemus pärast, kes iga blogipostist tehtud vea pärast taguotsa punaseks kütaks, aga sellise vindi peal armastusfilmi oli täitsa värskendav vaadata.Kahjuks läks aga enamik värskusest ühes peategelase ümberkasvamisega kaotsi. Pärast seda kui hallist hiirekesest ablas miisu oli vormitud, leidis stsenarist, et nüüd peavad peaosalised oma armastuse nimel võitlema hakkama. Advokaat tegi alguses muidugi nägu, et tema seda perverdist sekretäri silmaotsaski ei kannata ja sekretär läks oma eituses veelgi kaugemale. Halastusseksist vana tuttavaga oleks peaaegu saanud halastusabielu.
Pärast äärmiselt ebahügieenilist näljastreiki sai aga kõik korda. Naturally.

Looduses peeti ka mesinädalaid.

Püstihullud

Sõjavägi on välja töötanud mingi hirmsa bioloogilise relva, selle lennukile laadinud ja lennuki kogemata kombel ühe väikelinna veevõtuauku maandanud. Relv osutub päris tõhusaks, aga keegi ei paista seda vääriliselt hindavat. Selle asemel, et üksteist tunnustavalt õlale patsutada, püütakse kogu lugu kinni mätsida ja linnakese elanike põhivabadusi hakatakse jõuliselt piirama. Peamiseks õiguseks kerkib hoopiski õigus paarile grammile tinale.
George A. Romero ise väntas loo õige nappide vahenditega filmiks Crazies 1973. aastal ning rääkis 2010. aasta uusversiooni tarbeks rahad välja. Lavastama lasi noore ja vihasema?(ma ei ole Saharat näinud) Breck Eisneri.
Tuleb tunnistada, et uusversioon jättis parema mulje. Mis mind eriti selle kandva idee osas võlus, on võimalus vaatajaga mängimiseks. Kas mingi tegelane on nakatunud ja käib sellepärast ringi silmad verd täis valgunud ja susib teisi inimesi viglaga või on ta lihtsalt pinge all murdunud. Ning seda võimalust kasutab uus paremini. Mitte päris niipalju kui lootnud oleks, aga natuke siiski. Piisavalt, et mitte dialoogist end häirida lasta. Vanal semiootikul oli küll raske, aga peaaegu zombiefilmi dialoogi kallal norimine tundub kuidagi ebaaus.Vana koperdab juba sellega, et viirusel on kaks erinevat arenguteed. Nakatanu kas itsitab elu lõpuni kohtlaselt või sureb suhteliselt kiiresti valulikku surma. Lisaks veel see, et peategelaste kamp sai suhteliselt rahulikult ringi askeldada. Reaalses mahalaskmisohus viibiti ühe korra. Pinget mittemingisugust. Lambakarja keskel kepslev neiu paistis lihtsalt pilves hipina, mitte ähvardava viirusekandjana. Ja ei, tüdruku näiline ohutus ei tundunud mulle sugugi hirmutavana. Sellise viirusekandja ohutuks muutmiseks oleks piisanud elektrikarjusest.

Robin Hood(2010)

Ei mäletagi, kuna viimati sai nii kindla peale kinno mindud. Russell Crowe ja Ridley Scott teevad Robin Hoodi. Gladiaator metsas. Täpselt seda ma ootasin ja oluliselt pettuma ei pidanud.
Raamatutruu Robin Hoodi austajad tuleb sellest filmist muidugi kaugel eemal hoida. Tegelaste nimed olid samad, muus osas lasti fantaasial vabalt rännata. Robin Longstride on lihtsalt üks pädev vibukütt, kes satub paari sõbraga õigel ajal õiges kohas olema. Korjab üles krooni ja mõõga, ühe eest ostab pileti laevale tagasi kaunile Inglismaale, teise vahetab aadlimõisa vastu, saades perenaise kauba peale. Ja siis tulevad nõmedad salakavalad prantslased ja tahavad kõik ilusa ära rikkuda, aga vapper Robin peab sütitava kõne ja lööb põhimõtteliselt üksipäini invasiooni tagasi.
Kuni selle hetkeni, kui selgus et Robin on kangelase poeg ja läks oma sütitavat kõne pidama oli tegemist lausa suurepärase meelelahutusega. Hea tempo ja parasjagu naljaka meelelahutusega. Päeval peksid karmid karvased mehed teisi karvaseid mehi ja õhtul rüseleti niisama naljaviluks omavahel. Vaataja sai teada, et munk Tuck on põhimõtteliselt võimeline kartulisalatist samagonni ajama ja Väikese Johni keha on igas mõttes proportsionaalne. Ja kõige toredam oli, et kõik need asjad sobisid omavahel kokku. Isegi Sherlock Holmesist tuttav peeretava koera nali oleks siia filmi sobinud.
Kõige suurem pettumus sai osaks aga lõpulahinguga seoses. Mererannas peetud madin värvis vee küll kenasti punaseks, aga ei tahaks sugugi uskuda, et olin ainus vaataja, kellele tuli Reamees Ryan meelde. Prantslaste paadidki nägid samasugused välja. Ridley oleks siis vähemalt mõnest oma filmist selle laenu teha, kasvõi Kartaago langemist etendada.
Aga pannes skaalale mõne teise hiljutinähtud kassamagneti, siis ei ole kobiseda midagi. Läks alla nagu ludin.

ei julenud kohe alguses seda ära mainida, aga Robin kasutas filmis vibu tulemusrikkalt kahel korral. Esimeses lahingus ja viimases. Aga tegi seda mõlemal korral robinhoodiliku osavusega.

Teine / The Other(1972)

Mitmed head aastat tagasi, suvist koolivaheaega maal vanaema juures viites, sai tädipojaga koos kalal käidud. Tädipojal oli siis Riga ja alatihti oli õhus küsimus, kust bensiini saada. Tol konkreetsel õhtul ühtegi külameest ära rääkida ei õnnestunud ja nii tuli riski peale välja minna. Väike tilk paagis oli ja no äkki veab välja. Loomulikult ei vedanud. Tagasi sõitma hakates punnvõrr enam ei käivitunud. Mingi piisk paagis veel loksus, aga käima ratas ei läinud. Lubas ja turtsus, aga käima ei läinud.Umbes selline film oligi. Kohati viskas stseene ja kaadreid, mis oli tohutult lahedad ja parasjagu hirmutavad, aga ühtlast kõrgtaset hoida ei suudetud. Mis samas ei tähenda, et igav oleks olnud. Esiti tuli välja nuputada, mis teema nende kaksikutega siis ikkagi on. Kui see selge, oli vaja teada saada, mismoodi "heale" kaksikule tõde selgeks tehakse (nimetatud selgitustöö oli kõige nõrgem osa filmist). Ning kui paistis, et film ei kavatsegi veel läbi saada, tuli ootama jääda, mis vimka siis veel sisse visatakse.
Kui filmi ainult selle vimka põhjal hinnata, siis oleks ma jutu alguses tõmmanud paralleele mõne härraste Rollsi ja Royce tööviljaga. Eriti mõjuvaks tegi finaali sellele eelnev armas stseen, kus laps emale raamatust ette loeb. Märtrid oligi ikkagi küllalt turvaline horror, sest peab olema parasjagu elava fantaasiaga vaataja, kui seal toimunut reaalseks ja seeläbi ka õudseks pidada. Teise puhul on uskuda palju kergem. Uskuda, et laps võib olla uskumatult julm.