Vääritud tõprad

Ei ole mitte kadestamisväärne olukord, millest leiab end üks pikatoimeline filmiblogija, kui on vaja kirjutada filmist millest enamik teisi on juba jõudnud muljetada. Raudselt on mõni taevani kiitnud, teine ilgeks pasaks tembeldanud ja veel pool tosinat sellist nii ja naa arvamust üles tähendanud. Aga no proovima peab. Filmiks Inglorius Basterds(2009) ja järgnevalt mõned tähelepanekud mida loodetavasti ei ole kõik kiiremad blogijad lugejaile tüütuseni nämmutanud.
Sisust niipalju, et erinevad huvigrupid püüavad ära kasutada juhust, kui suur enamus eliitnatse ühte kinno esilinastust kaema tormavad. Ja ära kasutada tähendab praeguses kontekstis õhku lasta/põlema pista/maha tappa. Üks seltskond teeb eelnevalt veel tähtsündmuseks kõvasti trenni, varitsedes väiksema kaliibri natse metsas ja vabastades neid nii elust kui väärikusest. Ja väärikusest vabastamine tähendab selle filmi kontekstis skalbist vabastamist. Aga seda te ilmselt juba teate, treilerit on ju kõik näinud.Alustame aga ikka algusest. Chapter One oli kõige parem chapter. Ilma igasuguste kahtlusteta. Sellist vesternimeeleolu kumas muidu veel läbi terve filmi, aga ainult selles esimeses peatükis oli see vesternimeeleolu maailmasõjameeleoluga tasakaalus. Kasutaks ehk isegi sellist sõna nagu sünergia. Lage maastik, üksiku majaga ja pikk pikk duell, esmalt löödi sõnadega ja alles lõpus rääkisid relvad. Edasises see chapteriteks jagamine ja vesternimuusika kasutamine pigem häiris, tundus kohatu. Suurema kaliibri filmipedena oleks Tarantino võinud sellest ise ka aru saada. Aga ei, oli vaja natse skalpeerida.
Nii palju, kui ma olen teiste arvamusi lugenud siis ma olen vist üks vähestest, kelle arvates seda skalpeerimist isegi liiga palju oli. Ja kurikaga peade sisse peksmist ja Hitleri ribadeks tulistamist. Mulle täitsa meeldisid need pikad ja reeglina vaimukad jutuajamised, kus kellegil parasjagu skalpi küljest ei rebitud. Ei tekkinud kordagi tunnet, et aitab nüüd mölinast, minge ja rebige lähimal natsil skalp küljest.Üks kelle jutustamiste ajal ma sellele tundele kõige lähemale jõudsin oli Aldo Raine. Enamik tema nalju ei olnud naljakad, tema olek oli mulle vastumeelne ja lisaks sellele mängiti ta üle. Esmalt mängis ta üle see natsi ohvitser kelle pea kurikaga sisse peksti ja siis mängis ta mäekõrguselt üle dr. Hans Landa. See et Hans lõpus tünga sai, oli lihtsalt selle pärast, et sellist filmi kus nats lõpus puhtalt välja tuleb ei oleks keegi kinodesse lubanud. Selles osas naeris tegelikult Tarantino viimasena. Hea küll, et nats sai tünga, aga juudid ja neegrid said palju peenemalt ära. Nii peenelt, et nende ärasaamised olid kenasti filmis sees. Juute võrreldi rottidega ja neegrite võime mingisugustki tööd teha naerdi välja. Aga et seda tegi nats siis oli kõik OK. Natsid võivad kõike. Landa oleks võinud ilmselt väikese lapse ka ära süüa ja see oleks filmi sisse jäetud.Ja kõige kõvemini naeris Quentin veel siis, kui ta mõtles sellele, kuidas saalitäis rahvast vaatab kinos mõnuga, kuidas saalitäis rahvast kinosaalis maha tapetakse. Mees ilmselt vähkres naerdes põrandal. Sest see oli hea nali.
Leni Riefenstahli peale näpuga näitamine ei olnud. Kui üks filmipede teeb filmi, siis võiks arvestada, et mingi hulk vaatajaid on ka filmipeded ja teavad kes on L.R. Neiu oli auahne ja hoidis nende poole, kes lubasid talle filmide tegemiseks piiramatuid vahendeid. Praegu on jah hea näpuga näidata. Mida hr. Tarantino ise neiu olukorras teinud oleks? Kuule Quentin, me anname sulle piiramatud vahendid, vänta meile üks film, mida inimesed rohkem kui 70 aastat hiljem ikka veel ammulisui vaatavad. Ei? No olgu, välja saad sealt uksest, see millel on kirjas "eesliinile".
Kokkuvõttes siiski suht hea film. Mitte küll eeskujulik saavutus, aga no hea film. Huumorit oli ja skalpeerimist näidati ka. Selles olid mehed muideks juba nii osavad, et kõik lõiked olid absoluutselt identsed.

Tuhkatriinumees kohtub Raevunud Härjaga

Ning seekordse spordibloki lõpetuseks pisut poksist. Tahtsin olla hästi kaval ja vaadata esmalt ühe tavalise poksidraama ja siis järgi ühe suurepärase. Esimesena Cinderella Man(2005) ja teiseks Raging Bull(1980). Aga nagu juba aimata võib, siis läks lörri see kena plaan. Vaatasin küll selles järjekorras filmid ära, aga kirgastumisele olin pigem lähemal James J. Braddocki tegemisi jälgides, kui Jake LaMotta omi.
Braddock oli iiri juurtega poksija, kes "tänu" vigastusele ja Suurele Depressioonile peaaegu et poksi jaoks kadunud oleks, aga haaras ootamatult süllelangenud võimalusest kinni ja tõusis raskakaalu maailmameistriks. Sadamas kaubapalle vinnates sai mees nimelt nii tugevaks, et lõi matšides, kus tema osaks oleks tegelikult pidanud olema liikuva poksikoti kehastamine, järjepanu kolm teda alahinnanud vastast nööridesse sõlme ja teenis sellega seoses välja õiguse ringis valitseva ilmameistriga madistamiseks. Ja võitis, ega seda fimi muidu tehtud poleks.
Scorsese võttis LaMotta eluloo veidi põhjalikumalt ette, näitamisele tuli nii poksijakarjäär kui ka sellele järgnenud koomiku ja baarimehe roll. Sai Jakegi endale meistrivöö, kuigi alles pärast seda, kui natuke kohalikule ristiisale pugenud oli ja see talle lõpuks tiitlimatši korraldas. Ning kui mehel sporditegamisest villand sai, siis nalja-, naiste- ja napsimehena oli ainult loomulik, et ta omanimelise baari avas, ise seal huumorit tegi, hommikuni lakkus ja noori tüdrukuid piidles.
Kui Tuhkatriinumehe vaatamise ajal ma ootasin, et millal Braddockile ometi inglitiivad külge kasvavad, siis Raevutseva härja ajal oli olukord vastupidine, LaMotta oli täpselt nii kuumavereline jobu nagu võiks üks tüüpiline itaalia verd poksija olla. Üks oli läbinisti hea, teine mäda. Loomulik ka tegelikult, töötul ja rahatul massil on ikka kangelasi vaja, kes nende endi seast raske töö ja pisukese õnne abil paremale järjele suudavad tõusta. Ning Raevutsev härg põhines ju LaMotta enda mälestusteraamatul, vananav mees raputab ikka endale lepituse ja andeksandmise lootuses tuhka pähe.
Näitlejatööd. Täpsemalt siis SEE näitlejatöö. Robert de Niro käib Jake LaMotta enda käest poksitunde võtmas ja sööb ennast hiljem võtete käigus paksuks, et vana LaMotta kehastamiseks patja pluusi alla toppida ei oleks vaja. No ma ei tea. Tubli poiss. Aga kui mulle see tegelaskuju ise ei meeldi, siis ei ole ka lootust, et ma seda näitlejatööd taevani kiita sooviksin. Mängis hästi, Robert de Niro ju ikkagi. Oleks pluusi alla peidetud padjaga ilmselt sama hästi mänginud. Minul see osatäitmine igatahes ihumahlu liikuma ei pannud, ootasin ilmselt, et veri ja tatt läbi ekraani mulle tuppa lendaks. Liiga legendaarseks on seda osatäitmist ülistatud, no näiteks siin.Poksistseenid meeldisid mulle ka muide Tuhkatriinumehes rohkem. Ainus, millega ma neid võrrelda sain, oli Ali ja Foremani Rumble in the Jungle ning Crowe ja vastaste tegutsemine ringis oli päris võitlusele lähemal. Just selles osas, et vahepeal peksis üks ja siis teine ja siis jälle esimene. Raevutsevas härjas näidati lihtsalt matši viimast raundi, kus siis de Niro oma vastast tümitas, ilma et see ennast õieti kaitstagi oleks viitsinud. Hääl kaadri tagant aga seletas, kuidas eelmistest raundides oli vastupidi olnud. Puhas loogika ütleb selle peale, et kui üks mees teist üheksa raundi järjest tümitanud on, siis kümnendas sellist maagilist ümbersündi ei toimu. Või siis ei tea ma poksist mitte essugi (mis on tegelikult täiesti õige).
Kummagi filmi vaatamine tükki küljest muidugi ei võtnud, aga kui sina, kallis lugeja, eriline spordisõber/eluloofilmide sõber/lihtsalt masohhist ei ole, siis vaata hoopis When We Were Kings(1996) ära.

selline väike asi jäi ka veel südamele, et kuigi see filminimede eesti keelde panemine on tänamatu töö ja võibolla ka mittevajalik töö, siis Tuhkatriinumees kõlab kuidagi täpsemini kui Mees, kes tõusis jalule.

GEP Hispaanias

Spordibloki jätkuks kiirelt paari sõnaga eileõhtusest Hispaania-Eesti valikmängust. Valitsevad euroopa meistrid tegid näo nagu ei teaks nad midagi Eesti jalgpalli 100 aasta juubelist ja võtsid kindla 3:0 võidu. Oleks Torres vähegi paremas vormis, oleks seis palju nukram olnud. Metsavana jaoks oli seis muidugi nukker niigi. Lootusetu optimistina vedas ta jällegi kihla eestlaste ründeteravuse peale, iga löödud värav oleks talle pooliku toonud, aga läks vähe vussi see kena plaan tal. Lohutuseks siis teadmine, et oktoobris on koondisel ees kaks kodumängu, Bosnia ja Belgia vastu ja vähemalt värava peaks meie omad suutma mõlemale lüüa. Oma maa ja spordi kuulsuseks ja Metsavana rõõmuks.

PS: poolpime kohtunik jättis meie kasuks vähemalt 47 penaltit vilistamata

Mees oskab mängida

He Got Game(1998) on Hoop Dreams Spike Lee nägemuses ja see nägemus on väga selge: "You have to realize, that nobody cares about you. You're black, you're a young male. All you're supposed to do is deal drugs and mug women. The only reason why you're here, you can make their team win. If their team wins these schools get a lot of money." Osalt küll õige, aga teisalt nõme kattevari, mille taha pugeda, kui mingi asi peaks viltu minema. Mina ise ei ole milleski süüdi, kõik teised on.

Kes on Kossuunelmaid näinud, kujutab ehk juba ette, mis suunas Lee oma filmiga läheb. Noor tubli mustanahaline mängumees, keda kõik ära kasutada püüavad. Isa tahab varakult vanglast välja saada, onu maja, türdruksõber raha. "And why shouldn't I get paid, huh? Why shouldn't Lala get something outta this? Everybody else is." Nõme ja rõvedalt kaldus maailmapilt. Tõsielu oli oluliselt põnevam ja oluliselt rohkem tasakaalus.Spike on vana ja kibestunud küünik, kes näeb ainult raha värvi ja kelle ainus rõõm maailmas on korvpall. Pall ise, ta näeb seda unes ka raudselt, hiiglaslik korvpall, mis kukub The Manile pähe ja lömastab ta. Umbes selline iseloomustusega tuleks välja selle filmi põhjal. Soovitan vältida.

Milla pandi mängima lolli litsikest mõttetus armuliinis, mees on viis aastat vangis istunud, ta peaks pestud ja soetud kitse ka heaks partiiks

midagi positiivset ka lõpetuseks

Kossuunelmad

Üldiselt ma ei ole mingi eriline korvpallisõber. Neil ammustel aegadel kui MJ ja Pippen ja Rodman veel koos Bullsis möllasid ja Shaq Orlando praktiliselt üksinda peaaegu NBA meistriks vedas natuke olin. Praegu vaatan telekast tiitlivõistlusi, kui peale satun. Samas eesti oma liiga ja koondise tegemisi ma ennast vaatama sundida ei suuda, sest võrdluses meestega, kes seda mängu tõesti hästi oskavad, on platsil toimuvat suisa piinlik jälgida. Isegi rahvusliku spordiala tragöödia jättis külmaks, kui ikka mehed mitu mängu järjest ainult kolmeseid mööda oskavad uhada, siis ehk kulubki natuke mudaliigas müttamist ära.

Treeningust vabal ajal vaadaku aga Hoop Dreams(1994) ära. Esiti pooletunnisena kavandatud ja lõpuks pea kolmetunniseks veninud dokumentaal kahe NBA-sse ihkava poisi toimetamistest. Ühte kasvatab ainult ema, teise isa teeb esiti kõvasti narkot ja sünnib siis kristlasena ümber, raha on mõlemil perekonnal vähe. Kooliskäimine kipub vägisi pallimängu segama, aga ilma heade hinneteta edasi kolledžisse ja unistatud maale ei pääse. Ning konkurents on oi kui kõva.Mis ma tahaks teada on, et kui mitu ebaõnnestunud dokumentaali peab enne tegema, kui satud sellise materjali peale, mis on tõesti väärt talletamist. Hakkad ühel hetkel suvaliselt filmima ja loodad, et filmitava elukäik on piisavalt põnev, et keegi seda näha tahaks. Nende kahe poisi oma on. William Gates sümpatiseeris kohe algusest peale, Arthur Agee tundus alguses suvalise tühikargajana, kellel läks vähe viltu ja kes edasi üritamast loobus, aga lõpuks tuli välja, et neist kahest oligi tema see tugevam.Nii tugevaid kui ka tühikargajaid kui ka lihtsalt ebameeldivaid kujusid oli filmis veel kamaluga ja ehk just nemad andsidgi selle viimase lihvi. Gatesi ülekaaluline vend, kes kõigile, kes kuulata viitsisid, oma säravast sportlaskarjäärist jutustas. Agee pööratud isa, kes enamus aega täiesti seosetut juttu ajas. St. Josephi kooli treener, kelle arusaamine noorte mängijate arendamisest seisnes suuresti nende peale kõvasti karjumises. Ja mitmed teisedki veel.Kokku selline mõnus kompott, platsil toimuv draama põimumas platsivälisega. Ei mingit lahterdamist, hinnagute andmist, liigset pisarakiskumist, kedagi kaamera ees maha ei lastud, alasti ei kistud. Põnev oli selletagi. Väga hea dokumentaal.

Seitse neidu ja kuri mõrtsukas

Väikest moemajakest tabab ootamatu tragöödia. Asja eest teist taga hakkavad nende modellid erinevate õnnetusjuhtumite läbi oma lõppu leidma. Üks asetab oma kaela õnnetu juhuse läbi mõrvarlike kavatsustega tundmatu käte vahele, teine jääb pimedas majas ringi nuhkides õnnetu juhuse läbi raudrüütlile kahevõitluses alla ja samas vaimus filmi lõpuni välja, õnnetus õnnetuse otsa. Mehed on selles filmis eranditult kas hämarate motiividega kahtlusalused või ullikestest politseinikud, kel neist hämaraist motiividest vaid hägune ettekujutus. Ning see, kes kõike teab vaikib. Unustage kuld ja kalliskivid, pisike punane märkmik on selle sügistalvise hooaja kõige ihaldatum aksessuaar.Mario Bava Sei donne per l'assassino(1964) kõlab selle sisukirjelduse järgi ju tegelikult kui üks tavaline itaalia giallo, umbes sellise eelteadmisega ma ta miskisel ühisvaatamisel käima lükkasingi ning ühe korraliku giallo me ka saime. Ilusad naised toppimas omi ninu kõiksugu valedesse kohtadesse ning nahkkindais käed neile selle eest õiglust jagamas. Nagu ühele keskmisele krimifilmile kombeks on, siis leidus küll kohti, kus terve mõistus toodi pingele ohvriks (mida näiteks teha, kui leiate oma auto pagasnikust laiba? veate endale tuppa?), aga et tänu sellisele sohi tegemisele tempol langeda ei lastud, siis vaatamiskogemust see oluliselt ei rikkunud. Lisaks veel näitsikute napid riided, rõõmsavärvilised taustad tumedatele tegudele ning mõned täitsa kõhedad horrorielemendid ja endiselt on meil ju lihtsalt üks tavaline giallo, ei midagi enamat.Kavatsed sa kuhugi selle pinna-all-peidus-teemaga välja ka jõuda, karjub nähtamatu sõber mu õla tagant. Oli selline plaan tõesti. Vaadake filmi valmimisaastat ja nimetage mõni varasem krimifilm, kuhu oleks nii vabalt erotsi ja trillerit segatud, ühe vürtsina veel õrn narkoteema ka. Martino alustas alles viie aasta pärast ja Argento tuli veel hiljem, Fulci oli küll juba alustanud, aga tema varased katsetused olid hoopis huumori vallas.Ehk siis lisaks sellele, et tegemist on lihtsalt hea filmiga, on hetkel tegemist ka selle fimiga, mille peale mina saan näpuga näidata ja öelda, et siit sai põhimõtteliselt alguse ka selline kaunis žanr nagu sexploitation (high five, Fletchu!).

õnnetus on kohe kohe juhtumas

kuhu mujale on pagasnikust leitud laipa ikka peita

Põgenikelaager nr. 9

Kohe järgnev sissejuhatus sai valmis umbes täpselt samal hetkel, kui District 9(2009) lõputiitirid jooksma hakkasid.
Üldiselt on nii, et kui mõni blogija on mõnest filmist, mida endalgi plaanis lähimas tulevikus vaadata, postituse üles riputanud, siis pigistan ma kohe silmad kinni ja edasi ei loe. Alles siis, kui endal ka film nähtud ja mõtted blogisse tähendatud, lähen ja vaatan mida teised on arvanud. Mingit teist postitust lugedes sattusin Fletchu blogis aga ka D9 arvustuse peale ja jõudsin sealt ära lugeda, et see film ei olegi tegelikult nagu päris film, vaid siuke kahest filmist koosnev film. Millest esimene oli hästi kobe ja teine kohe mitte üldse.
Ja ma olen Fletchuga nõus, on tõesti kaks erinevat filmi. Esimene pool tundi on selline Office (BBC Office muidugi) vaimus dokumentaal suhteliselt äbariku muljet jätvast Wikus Van De Merwest, kes töötab ühes erakapitalil põhinevas immigratsioonibüroos ja saab ülesandeks ligi kahele miljonile tulnukale selgeks teha, et nad kolitakse ühest põgenikelaagrist teise. Ühel hetkel stiil aga muutub ja läbi huumoriprisma väänatud koledus maetakse eeskujulikult võimsa madinakihi alla. Aga esimene film on ikkagi alles, küll sügavamal ja plahvatuste sära ja püssitule ragina varjus, aga pidevalt vupsasid esile käsulauad, mis käskisid meenutada, millest varasemalt räägitud sai.
Ja räägiti ju suvalisest põgenikelaagrist, milles ÜRO valgetes soomukites rahuvalvajad korda peavad pidama. Need soomukid olid filmis kenasti olemas, lihtsalt nimi oli peal teine. Barakid olid püsti, lihtsalt seal elasid limukad, ka aafriklased oma petukirjade ja rahvameditsiiniga olid kohal, spekulandid jagasid klaashelmeste asemel kassikonserve.Keset seda filmi teist osa, madinaosa, oli stseen, kus Wikuse püssitoru ette talutakse suvaline limukas. Ja minu jaoks võeti sellel hetkel kogu eelnev allegooriaosa kokku, sulatati üheks parajaks kobakaks ja lajatati sellega vaatajale silmade vahele. Selline sa siis oledki, Looduse Kroon! Evolutsiooni tipp ärgitab üht poolsurnud meest päästikule vajutama, for greater good. Tekitas tahtmise tulnukate suursaadiku käest vabandust paluda.
Tegelikult võib selle eelneva jutu nüüd ka lihtsalt ära unustada, ei olnud mingit sundi oma pead selliste mõtetega vaevama hakata, sest tegelikult valitses kogu filmi üle vorm. Seoses kõigsugu plahvatuste ja tinatükkide põrkumisega kiiresti ja tihti muutuv vorm. Äärmiselt muljeteavaldav vorm, kohe nii jõuliselt, et kui hetkeks lahinguväljale vaikus saabus, siis ma pidin ammulivajunud suu käega tagasi paigale lükkama. Ja mis sellele kaunile madinakompule veel lehvi peale sidus, oli õrn Jacksoni hõng, mis ilmselt oli võtteplatsil oma elu elanud. Ma tean küll, et kirjade järgi oli Peter ainult produtsent, aga kui tabamuse saanud sihtmärk lendas verepilveks laiali, siis jättis see mulle sellise mulje, et Blomkamp teeb hoopis Bad Taste II-te.Põhjuse vaikseks nurinaks andis aga jällegi lõpp, esiteks ajas muidu südamelähedaseks saanud kangelane ise ladusalt kulgenud operatsiooni keeruliseks tagasi, sinna otsa südantlõhestav hüvastijätustseen (mine sa ees, ma tulen kohe järgi) ja kirsiks prügihunniku otsas istuv lillekest voltiv tulnukas (või kas ikka oli tulnukas?). Need miinuspunktid ei vähenda aga sugugi selle debüüdi üleüldist suurepärasust. Muidugi raudne kinofilm, kodus väikselt ekraanilt vaatamine oleks puhas petukaup.

ma loodan, et ma teen ühele keskmisele popkorni ja vurtsuvett tarbivale kinokülastajale liiga, aga nii huvitaks, kas nad said aru või vaevasid oma pead üldse sellega, miks Aafrika lõunatipus toimuva ulmemöllu peategelaseks on keegi naljaka aktsendiga kiitsakas kahvanägu

Laastatud maa

Kui midagi liiga lihtsalt kätte tuleb, siis pahatihti ei oska seda piisavalt hinnata. Nädala aega näidati suurelt ekraanilt tasuta filme, aga mina käisin ja vaatasin kogu sellest pundist ainult ühe ära (võrreldes eelmise aastaga oli muidugi tegemist edasiminekuga). Terrence Malicku Badlandsi(1973).
James Dean wannabe Kit (Martin Sheen) leiab endale uueks silmarõõmuks Sissy Spaceki kehastatud keskkooliplika Holly. Tolle isa selle üle just ülemäära ei rõõmusta ja väljendab oma seisukohta ka suhteliselt resoluutse sõnavõtuga. Lõngus peab natuke aru, pistab revolvri vöö vahele ja läheb tulevase äiaga uuesti mehejuttu ajama. Loomulikult tuleb püssitorust pauk välja ja noortel armunutel tuleb metsa pageda. Idülli lõpetavad aga nende pelgupaiga otsa koperdavad pearahakütid ja tuvikeste edasist teekonda jäävad veel mitmed laibad ääristama.
Mäletan, et kunagi ammu ammu asusin suurte lootustega vaatama Malicku Thin Red Line(1998) ja pettusin põhjalikult. Jõudsin sellega kuskile poole peale ja panin siis filmi kinni, tolleks ajaks ei olnud seal minu mäletamist mööda veel midagi märkimisväärset juhtunud, mingid mehed istusid kuskil džunglis ja ajasid juttu või no midagi selles laadis. Ses osas on mul rõõm näha, et nooruses oskas mees ka niimoodi filmi teha, et hakkas kohe alguses tegevusega pihta ja küttis korraliku tempoga lõpuni välja.
Ja kuigi sellest hetkest saadik, kui pauk ära käis, oli küllalt selge kuidas see armulugu lõppeb, siis pinged peategelaste omavahelistes suhetes ja nende tegude motiivide äramõistatamine ei lasknud tähelepanul hajuda. Kas üks keskmine viieteistaastane tüdruk, isegi kui ta näeb välja nagu Sissy Spacek, jookseks tõesti ära esimese mehega, kes talle natukenegi tähelepanu pöörab. Isegi kui mees näeks välja nagu James Dean ja sõidaks laheda autoga. Ja kui terve mõistus peaks vahetpidamata kõrva röökima, et tegemist on kontrollimatu maniakiga, seejuures veel veidra aukoodeksiga maniakiga. Ning kas see maniakk oli lihtsalt liiga-cool-et-millestki-hoolida, oli tal liiga palju vaba aega või oligi ta loomu poolest natural born killer? Kasutas seda kogemata sooritatud esimest mõrva ettekäändena edasisele amokijooksule? Elas tüdrukule põhjuseta mässaja rolli esitades tegelaskujju liiga sügavale sisse? Tahtis ajalehte pääseda?Just selle ära mõistamine, et miks nad nüüd nii tegid ja mis nad nüüd edasi kavatsevad teha, pakkus mulle selle filmi vaatamise juures kõige rohkem pinget. Näitlejatööd olid vinged ja lavastajale ei olnud ka visuaalse külje pealt midagi ette heita, aga seekord võlus mind ebaratsionaalsus. Samas neid kolme neidu, kes juhtusid mu seljataga istuma, selgelt mitte. Pärast veerand tundi filmivaatamist nad otsustasid, et see on üks nõme film ja tegelased käituvad nõmedalt ning pühendusid edasise filmi jooksul kõigi väiksemate ja suuremate nõmeduste põhjalikule valjuhäälsele lahkamisele. Mitte et see mind seganud oleks, aga võta nüüd kinni, kellel õigus on.

Võlurpoisi kuues tulemine

Minu suhe Harry Potteriga sai alguse aastal 2000 ja kestab tasakesi üle kivide ja kändude kulgedes siiani. Meie vahel ei ole kunagi suurt armastust olnud, aga üheöösuhteks on võlurpoiss täiesti paslik kaaslane. Raamatutele saigi lõpuks saatuslikuks see, et mida edasi, seda tüsedamaks nad muutusid ja mina neist enam ühe õhtuga üle käia ei jaksanud. Kui mälu ei peta, siis oli see neljas osa, millest jõud veel üle käis, aga järgmised meenutasid juba kahtlaselt vene babuljasid, nii et need jäid minust puutumata.
Filmidega õnneks seda muret ei ole, formaat paneb piirid peale, ma olen nad (vist) kõik ära näinud. Päris kindel muidugi ka ei ole, sest kes see ikka päevavalges tahab eelmise õhtu patte meenutada. Aga seda viimast filmi Harry Potter and the Half-Blood Prince(2009) käisin isegi kinos vaatamas, naised vedasid ja pilet oli 45 krooni (täpselt nii seltsimehed Tallinnast, nelikümmend viis krooni), nii et eks ma jah moepärast natukese puiklesin vastu, aga saalis lasin kohe kenasti lebosse ära.Ja ega ei olnudki põhjust kahetseda. Mida film edasi, seda süngemaks ja tihedamaks tegevustik muutub. Tuleb juurde selliseid väikseid, enamjaolt meeldivaid, nüansse. Põhijooned on samad, Potter ja sõbrad katsuvad jälle Voldemortile ära susata, aga kes see lapsi ikka kuulab ja mingid nõmedad tunnid on vahepeal ja Draco on ikka endiselt eriline töll ja lendluupalli meistrivõistlustelt puududa ei saa ja Hermione on ka kübekese apetiitsem. Aga mis on juures, on täiesti arvestatavad horrorielemendid, miljoni laiba stseen ja kõhtu lahti ehmatav nähtamatule ristile löödud tüdruku stseen. Ma jäin ühel hetkel täitsa pikalt juurdlema selle üle, kas kirjanikupreilil hakkab sir Doyle efekt välja lööma, et nii kopp on ees neist tegelastest, et oi kuidas tahaks väntsutada ja kellatoronist alla tõugata, aga näed fännid ei luba.Lõpuga ma päris rahule ei jäänud, mu arust olekski võinud selle kukkumisega plõksti kaamera kinni lülitada ja no selle läbi filmi jooksnud esimese armumise teema oleks võinud ka kuidagi peenemalt välja mängida, mitte selliselt tobenaljakalt, aga üldiselt ei olnd siiski häda kedagist, eesmärki täitev meelelahutus.

poliitiliselt täiesti korrektne stseen, kuidas kaks õppejõudu õpilase juuresolekul ninad täis võtavad ja tükk aega lällavad. Juba see üllatusväärtus, et midagi sellist tsensorikääride vahelt läbi suutis lipsata ja ühte perefilmi sisse pugeda.

Tehtud!

Kuigi nõrgema närvikavaga õnnetusekuulutajad ennustasid terve möödunud nädala pühale üritusele hukku ja kadu, siis tänu korralduskomitee liikemete ennastsalgavatele jõupingutustele ja ootamatult appi saabunud delfi ajakirjanikule, sai filmiblogijate kapist välja tulemine ikkagi teoks.
Laupäeval, 22. augustil umbes täpselt kell 14.00 hakkasid kaks, üks Tallinnast teine Tartust, erutusest värisevaid filmiblogijaid täis topitud sõidukit vurama Saeveski metsaonni suunas, mis oli varasema pika ja sisutiheda diskussiooni käigus Eesti Filmiblogijate Keskliidu I Iga-aastase Kokkutuleku kohaks valitud.
Detailidessse süvenemata võib ürituse absoluutselt kordaläinuks lugeda. Rõõmsalt pragiseva lõkketule ümber istusid filmiblogijad kui üks mees õlg õla kõrval, kuulasid innukalt lektorite ettekandeid kõige erinevamatelt elualadelt ja võtsid ka ise aktiivselt sõna, loomulikult kenasti järjekorras. Keegi lõkkesse ei kukkunud, metsa ära ei kadunud, ütlemata tore oli viibida selliste hästikasvatatud ja laia silmaringiga inimeste seltskonnas. Nimeliselt moodustasid selle toreda seltskonna Onu Kalver, Metsavana, Xipe, Trash, Soprano, Fletchu, MNC, Juurak, Priit, Ove (mitte küll filmiblogija, aga ikkagi oma) ja Riks (mitte küll blogija, aga ikkagi oma). Väikse vihjena kõigile huvilistele (pane nüüd tähele, delfi ajakirjanik) maksab neid blogisid lähimas tulevikus teraselt silmas pidada, ehk avaldab keegi veel mõne eriti mahlaka üksikasja.
Üldjoontes sai peaaegu kokku lepitud ka talvise vahekokkutuleku toimumise osas, aga ei hakka sündmustest ette ruttama. Need, kes seekord veel pidurdasid, pange vaim valmis, tuleb ka teie võimalus!

Eesti Filmiblogijate Keskliidu I Iga-aastase Kokkutuleku Korralduskomitee liige ja kaardilugeja Onu Kalver.

Üles!

Kõik pisikesed põnnid ja animatsioonilembesed täiskasvanud, kes te lasite ennast pealkirjast petta, keerake kohe pea ära! Juttu ei tule mitte Pixari viimasest ponnistusest, vaid hoopis teist masti linateosest, vana pervo Russ Meyeri Up!(1976). Ilusate värviliste joonismehikeste asemel askeldavad ekraanil Adolf, täitmatu isuga politseimees, vähese jutuga metsamees ja loomulikult mitmed rinnakad daamid.
Seda filmi vaadates hakkas mind kohe eriti huvitama, et kuidas need Meyeri filmid ikkagi valmisid. Kes see seda paljast ihu sinna filmidesse sisse surus, kas produtsent lõi käega lauale ja ütles, et saagu siia alasti naine ja vaene Russ, kes tegelikult valmistus just üht unenäostseeni üles võtma, allus alandlikult raha jõule. Või keeldus Russ hommikul enne oma treilerist välja tulemast, kui võtteplatsil vähemalt kolme paljast tissipaari näha ei olnud.Ühest küljest on tohutu eksistentsiaalne probleem, seekord saavad oma osa natsid, varasemates filmides on räägitud rängast kuulsusetagast ja vabaduseihast ja rahaahnusest ja millest kõigest veel, aga teisalt on alati kohal ka rinnakad neiukesed. Päris pornoks kätte ei lähe, penetratsiooni ei näidata, aga väga paljut fantaasia hooleks ka ei jää.See et Russile suured rinnad meeldivad, ei ole ei eriline üllatus ega patt, ei ole ühtegi uuringut, mis väidaks nagu oleks näitlemisanne ja rinnaümbermõõt pöördvõrdelises seoses. Võta või Pamela, puhas Oscarimaterjal. Nii et kelle kuri käsi see on, mis muudab padudraama kergeks ja lihtsaks meelelahutuseks, kus draamaosa pigem segama kipub.

väike unenäostseenialge
meestel oli kamba peale üksainuke hiigeldildo, mida siis vahetati vastavalt sellele, kelle kord kaamera ette asuda oli

gorestseenide peale paistis mehel annet olevat, peab ta horrorikatsetused ka üle kaema

tänud Xipele, kes oma blogis saladuse paljastas - Eva Brauni alasti tütar vedruvoodil, maas avatud viiulikast ja paljastatud peenisega mees kohtumõistjarollis, ränk sümbolitemäng