Oi jummel

Kasutan siinkohal võimalust ja tervitan oma kallist naist, kes vaatamata oma olulisele panusele sellesinatse blogi eluspüsimisel, on teenimatult vähe äramärkimist leidnud.

Ühtlasi palun temalt ka kergemat karistust. Mamma Mia!(2008) lihtsalt ei ole selline film, mida üks meesterahvas avalikult kiita julgeks. Kompromissina olen valmis möönma, et karjuvalt halb ta ka just ei olnud. Üks muusikal ei saa ju paratamatult vaatajaid ootamatute süžeepööretega rabada ja tegelased peavad ka võimalikult värvikad olema ja (pisuke) ülemängimine käib ka seljuhul asja juurde. No ja ABBA muusika on ju ka selline, mida üks õige eestlane une pealt kaasa ümiseda mõistab, vanad mehed ütleksid selle koha peal, et voh kus oli pidu, sülti olli ja ABBA mängse.

Kolm asja mis mind aga kohe eriliselt häirisid: milleks oli vaja ühest isakandidaadist pede teha, milleks pandi üks noormees endast kaks korda vanemale naisele külge lööma ja milleks lasti Pierce Brosnanil laulda?

Laulu- ja tantsurahvas nagu me oleme, võtke üks vein ligi ja pange Mamma Mia peale (nüüd saadaval ka BlueRay formaadis), eriti kui alternatiiviks on näiteks Sex and the City.

Must lind

Pisiasjadel on häiriv komme suuremateks ebameeldivuseks üle kasvada. Mine sa näiteks katkise hüppeliigesega maratoni jooksma.

Maltese Falcon(1941) tuletas nimelt meelde selle pisiasja, mis takistas Hammetil (ja Chandleril) isiklike lemmikute tabelisse tõusmast. Ropp valetamine käib kogu aeg. On 101 tegelast ja need ajavad ainult hapet suust välja, igaüks peab ennast selleks kõikse targemaks ja nii nad siis lasevadki pegasusel ennast järjest kõrgemale kanda. Jäävad ühe valega vahele ja soperdavad silmagi pilgutamata veelgi haledama valmis. Vaatajal ei ole pidepunkte, millest kinni hoida ja ennast aegamisi lahenduse poole vedada, ei peeneid vihjeid ega libedaid valesid, selliseid mis vähekesegi vett peaksid.

Üks ebakõla mis veel segama jäi on see, et kui Humprey Bogart on hea näitleja, siis ei järeldu sellest automaatselt, et Sam Spade peaks hea näitleja olema. Lisaks veel kõndiv valedetektor ning pea lõikab tal ka nagu koorelahutaja ja siiski laseb ta ennast pahalastel ringi solgutada ja O'Shaughnessyl ümber sõrme keerata.

Need detailid takistasid Maltese Falconil väga heade filmide kategooriasse tõusmast, hea tempo ja suurepärased kõrvaltegelased vedasid aga ta kindlalt lihtsalt heade filmide sekka. Peter Lorre säras kohe eriti, lõpus tuli see südantlõhestav kõne ka ära, mis kohe M(1931) meelde tuletasid.

vanasti oli kellegi jälitamine ikka lihtne, tõmbasid kaabu silmade peale ja minek

eks ta ole muidugi maitse asi, aga selline femme fatale paneb mind ainult õlgu kehitama

töö ajal joomise keelust ei olnud selle filme politseinikud halligi kuulnud, samuti nagu ülemäärase jõu kasutamise keelust ja vihakontrolli kursus ei oleks neil ka külgi mööda maha jooksnud

siit nurga alt paistab nagu mr. Creosote

lapse näo ja elevandi kannatusega psühh,

sai vana kala käest pidevalt ära

oi kuidas käekesed värisesid

no kui enne Lorret ära ei tundnud, siis nüüd ei tohiks küll enam kahtlust olla

Vahva sõdur Švejk

Dobrý voják Svejk(1957)

Puhas klassika. Võib vaid ette kujutada, milline pinge oli filmitegijatel peal, et kõik ikka kenasti välja tuleks, sest kodakonsusest ilmajäämine oleks vist see kõige leebem karistus olnud. Aga õnneks ei olnud vaja ratast leiutama hakata ja võetigi raamat ette ja aeti näpuga järge ja vaadati, et kõik näitlejad ka illustratsioonide nägu oleks. Raamat, mis minu vanaisal ilmselt peas oli ja film mida ta kindlasti vaataks. Ma ei näe mingit põhjust miks see talle meeldima ei peaks.

Puhas ausus on ikka niivõrd haruldane nähe, et ajas ka õpetatud peadel juhtme kokku.
Eesti sõjaväes on selline komme, et kui piisavalt kõrge aukraadiga ohvitser kasarmusse sisse astub, peab päevnik toolilt püsti kargama, end käeseljaga uimaseks lööma ja hirmsa häälega VALVEL karjuma, et kaasvõitlejad jõuaksid kaardid, pudelid ja pornopildid ära peita ja ohvitser nende vahel tähtsa näoga patseerida saaks. Oli aga selline juhus, et tuli üks tölli näoga mees kasarmusse, ei vuntse, ei ratsapiitsa ei midagi, tegi oma tiiru ära, võibolla pomises midagi omaette, aga rms. Blondi poole otseselt ei pöördunud ja kadund ta oligi. Pärast oli muidugi jama kui patareiülem tuli räuskama, et mis korralagedus see nüüd oli, oli miski staabiülem vist see tölli näoga mees. Pärast minu puhtsüdamliku ülestunnistust, et mina teda kahjuks nägupidi ära ei tundnud jäi patareiülem mind hetkeks lolli näoga vaatama ja pani siis minema. Rühmaülem pugistas selle vestluse ajal aga mõnuga naerda ja sellega oli teema lõpetatud.

Ma ise olen seda raamatut vaid korra nooruses lugenud (aukartustäratav tüsedus on ülelugemisele takistuseks saanud) ja vot seda ma küll ei mäletanud, et Švejki kõrval kõige värvikam tegelane välipreester selline murdja oli.

Gandahar

Gandahar(1988)

Tegemist siis kolmanda täispika filmiga millega Laloux maha on saanud ja kahjuks on tase järjest allapoole läinud. Endiselt on selliseid üksikuid eredaid sähvatusi, kuid järjest enam kompenseeritakse puudujääke palja naiseihuga. Isegi see ajarännukäänak, mis lõpus tehakse, mõjub mannetult. Igav oleks vist kõige õigem sõna terve filmi kokkuvõtteks. Väga lahmida tahaks, siis võiks öelda, et ulmeline Conan. Kenasid visuaale muidugi oli, üllatusest õhku ahmima panevaid ideid mitte nii väga.

Hingetud sõdurid, kes toodavad vaenlastest uusi hingetuid sõdureid juurde. Aga kui vaenlased ühel hetkel otsa saavad? Mis mõnu on valitseda käpiknukkude üle?

Pisike pervert ja urgitseja minus jäi kohe mõtisklema reproduktsiooni protsessi tehnilise teostuse üle. Ehk siis kust pisikesed mutandid tulevad.

Sõjatee jalge all. Tegelikult kui meenutada, mis tasemel bioloogilisi relvi mustade meeste vastu kasutati, siis julgen küll öelda, et oskaja väejuht oleks peletised maa sisse tampinud.

Järelsõna. On mingi hulk filme, mis on kunagi vaadatud, on erinevail põhjustel jäänud üles tähendamata, aga tegelikult on seda väärt. Mõtsin, et proovin siis seda laadi säästupostitustega.

Ajarännu anatoomia

Mõtsin, et peaks vahelduseks ka mõne filmiteemalise postitusega oma lugejaid üllatama.
(Eellugu, mille võib ka lugemata jätta)
Kunagi kauges minevikus, aastal 1999, oli selline juhus, et kuskil mingil olengul pandi videopleierisse Matrixi nimeline film, õnnetuseks oli tegemist ei tea kust hangitud vene keelde dubleeritud koopiaga, nii et sisu mõttes jooksis vaatajaist sirinal mööda, pealegi oli meil vein lauakesel, nii et sai hoopis seda mõnuga libistatud ja no mürtsukohtade ajal ka ekraanil toimuvat pisukese tähelepanuga jälgitud. Edasine on muidugi ajalugu.
(Tänane põhiteema)
Primer(2004) tõi selle mulle meelde, sest rohkem ma hetkel küll ei mäleta filme, millest aru saamiseks seda kaks korda vaatama olen pidanud. Ja ei mõtle siin üksikuid sümboleid, räägin siin praegu sellest, et lõputiitrid jooksevad ja vaatajal on täielik WTF moment. Vaatasime selle Metsavanaga ühe korra ära, jäime lolli näoga vahtima, lugesime wikipediast ka targa artikli läbi, istusime ikka lolli näoga edasi. Aga mingi okas jäi ikkagi hinge ja võtsin nüüd mõned päevad hiljem uuesti ette ja tuleb tunnistada, et mõningase eduga. Ajarännu mehhanism on mul nüüd selge, kuidas ta toimib ja mis piires ta toimib. Ju ma olen natukese imelik, aga mind valdas selline meeldiv rahulolu tunne, kui see selguse hetk lõpuks koitis. See duublite probleem mis lõpus esile kerkis, ilmselt üks duubel lihtsalt keeldus eksisteerimast lakkamast, see nüüd jäi veel, aga see on detail mis mu und enam ei häiri. Sest see paradoks saab alguse sellest, et minu ja Shane Carruthi nägemus ajast on erinev, põhimõtteliselt on siis nii,et mina usun et aeg on üks, teda annab küll siia ja sinnapoole väänata, aga siiski üks, Carruth usub aga et kõik alternatiivsed versioonid ajast eksisteerivad kõrvuti.
Ei saanud aru? Jäi segaseks? Tuleb vist film ära vaadata. Hoiatan enne veel igaksjuhuks üle, nalja saab ühe korra, tehnilisi termineid puistatakse varukast ja pead ragistada saab kõvasti.
(Järellugu, mille lugemine ei ole samuti kohustuslik)
Prime number tähendab inglise keeles teatavasti algarvu ja nii on täiesti loomulik, et kui ühel hetkel visati õhku number 1347, oletasin ma, et see on äkki algarv (ei ole tegelikult) ja teemat arendatakse kuidagi selles suunas. Sest algarvud ja nendega seonduv on (iga matemaatiku jaoks) väga põnev teema. Riemanni miljon dollarit väärt hüpotees, Goldbachi oletus jne. Metsavana suhtus minu õhinasse mingil põhjusel küll väga väheentusiastlikult.

nagu piltidelt ka ilmselt näha on, siis bullet time siin filmis ei kasutata ja kung-fud ei harrastata

Geniaalsed detektiivid

Ei saa küll öelda, et ma eriline krimaalromaanide austaja oleksin, aga aegade jooksul on neid siiski piisavalt palju kätte sattunud, et siin ja praegu oma esimese edetabelipostitusega välja tulla.

7. Mr. van Gulik ja kohtunik Di. Mis ma hakkan salgama, eriti meeldejäävaks osutusid sellest vanast Mirabilia sarjas välja antud raamatust "Kummitused kloostris. Lakksirm" illustratsioonid. Raamat ise oli ka muidugi hästi kirjutatud, purunenud luud ja tükideks hakitud naised ja puust põrgusigitised ja Di naised, kes ta pärast rasket tööpäeva õlidega sisse võidsid. Väiksele poisile igati põnev lugemine.


6. Mr. Francis ja hobused. Richardil vist ei olegi sellist ühte kangelast, kes raamatust raamatusse seikleks, aga hobused on küll alati platsis. Need tohutud füüsilised kannatused, mida ta kangelased aga järjekordse juhtumi lahendamiseks üle peavad elama teevad ta raamatute lugemise üheltpoolt meeldejäävaks aga teisalt ka veidi masohistlikuks kogemuseks. Isiklikud lemmikud "Luumurd" ja "Oma lõbuks", ühes murtakse rangluid ja teises saab alatihti keegi piitsaga üle küüru. Hobustest rääkimata.

5. Mr. McBain ja uurija Steve Carella. Etteruttavalt võib öelda, et viimane võmm, kes tabelisse murdis, oma koha siiski auga ära teeninud. Hammett ja Chandler kirjutavad ehk stiilipuhtamalt aga McBaini "Nukk" pakub sama hulga vägivalla juures oluliselt rohkem põnevust. Üksainuke pisike detail, laps oma leluga, aga vahe on märgatav. Igatahes 87th Precinct(1961-1962) omab raudselt potensiaali väga heaks sarjaks olemiseks (neile kes lugeda ei viitsi).

4. Dame Christie ja Hercule Poirot. Napilt aga kindlalt Poirot, mitte miss Marple. Sel lihtsalt põhjusel, et kui püüda endale ette kujutada sellist pisikest mutikest, kes muudkui käib ja topib oma pikka nina igale poole, siis lõppeb see alati sellega, et ühes väikses vaikses maamõisas keegi talle kirvesilmaga pähe valab. Poirot ja Hastings teevad küll põhimõtteliselt sedasama, aga Hastings on sõjaväelasena kindlasti võimeline inimest paljaste kätega tükkideks rebima (kui ta just juhuslikult mõnd naist ei ürita ära rääkida) ja Poirot on lihtsalt nii ülbelt enesekindel, et talle ei tule selline võimalus (kirvesilmaga pihta saamine) pähegi. Mis sellise ülbuse aga talutavaks, lausa sümpaatseks muudab on fakt, et juhtumi lahendamiseks ei põlga pisike belglane ka kodust välja minemist ära. Vägivalda on Agatha raamatuis küll minimaalselt, ainest mõttetegevuseks aga piisavalt ja kui vaja müttab Poirot Hastingsiga kõrvu sombusel sügishommikul võsas (kui just Hastings parajasti mõnd naist ei ürita ära rääkida).

Väike paus, kruvime põnevust, enne kui esikolmiku juurde siirdume. Romantika ei ole just mu middlename, aga krimikirjanduses (ja sarjanduses) meeldib mulle küll pigem selline vanakooli lähenemine. Lahenduseni jõudmine kas karmi peksu või pingsa mõttetöö tulemusena, see on õige detektiivitöö, UV valgusega voodilinade valgustamine ja laboris küünealt leitud nahariba DNA analüüsime jätab liiga higise mulje, igaühest võib saada detektiiv, kui piisavalt kõvasti tööd rabada. Phähh!
Aga nüüd, tagasi tabeli juurde.

3. Sir Doyle ja Holmes ja Watson. Igasuguste arusaamatuste vältimiseks, reastan praegu raamatuid, Livanovi ja Solomini osalusel vändatud seriaal on puhas kuld ja täielik klassika ja sedasama on ka raamatud, lihtsalt kaks kirjaniku on veel kriipsukese paremad. Juhtumid juhtumiteks, aga suurim osa raamatute võlust lähebki dünaamilisele duole. Holmes/Livanov on võimeline kõhutuule värvuse järgi ära mõistatama mis värvi kummikuid talitaja kandis ja Watson/Solomin on tõelise inglise džentelmeni võrdkuju, kombekas, läbinisti aus ja täiesti naiivne. Seesama naiivsus, mis oleks pidanud välja surema koos revolvri leiutamisega aga elas edasi veel ka näiteks Neville Chamberlain'i hinges.

2. Mr. Gardner ja Perry Mason. Juhtumid on erilised selle poolest, et tavapärase juhmi kaaslase asemel on advokaat Masonil koguni kaks asjaliku abilist, detektiiv Paul Drake ja sekretär Della Street. Mis mulle neid raamatutes eriliselt meeldib, on see elegantsus millega Mason ühel hetkel kõik peapeale keerab, nagu üks mu kunagistest õppejõududest vahel ütles, sellel teoreemil on kaks tõestuskäiku, saab jõuga aga on ka selline elegantsem variant olemas. Algusosa on siuke tavaline ja sellest tuleb end tihtipeale läbi närida, aga kui lõpuks kohtusse on jõutud, siis edasine on täielik komm.

1. Mr. Chesterton ja isa Brown. Enamasti üksi tegutsev, vahel ka tavapäraselt loll abiline Flambeau kaasa tolknemas. Esikohale aitas ta aga see müstilisuse aura, mis tema juhtumistes alatihti esineb, vahel isegi pisuke õuduselement. Kui enamasti on mul raskusi lühijuttude meeldejätmisega, siis lendav laip, deemonlik raamat, argpüksist väejuht jpt on sellised, mida unustada on väga raske. Ei ole preestril küll sellist enesekindlust kui Poirotil, elegantsi nagu Masonil või laialdasi teadmisi kriminalistikast nagu Holmesil, aga oma vaiksel miss Marple't meenutaval moel saab ka Brown oma töö tehtud.
Tehtud. Tublid, kes lõpuni jõudsid. Järgmine kord ehk vähe lühemalt.

Palju õnne mulle!

Esimene aasta on nüüd täis ja praegu julgen küll öelda, et ei jää see mitte viimaseks sünnipäeva pidamiseks. Ei ole küll kunagi kõige viljakam ega loetum blogipidaja olnud (kuigi hirmsasti tahaks), aga seni kuni kirjutamine mulle kohustuseks ei ole muutunud jätkan siiski oma filmiteemaliste heietuste avaldamist.
Üks asi on muidugi see väike edevuseuss, aga teine on see, et tuleb endale ka kasuks kui järgmine päev maha istud ja rahulikult läbi mõtled, et mis asi see nüüd täpselt oli mis eile õdagu ära sai vaadatud ja tekkinud mõtted järeltulevate põlvede jaoks ka kirja paned (vahel on endalgi vanu asju põnev üle lugeda). Kuigi vaikimisi ma eeldan, et inimesel on see film, millest ma oma postituses juttu teen, kas nähtud või no mingigi eelteadmine olemas, sest mulle endale küll meeldib lugeda filmide kohta, mida ise juba näinud olen. Ja siis olen õnnetu, kui suurema osa postitusest moodustab sisukirjeldus ja oma arvamust on ühe lause jagu.

Hinde panemisega ei ole ma ennast sel lihtsalt põhjusel vaevama hakanud, et see nagu eeldaks põhjendamist, ma ei saa kirjutada ainult asjadest millest ma tahan, ma pean kuidagi ära põhjendama miks ma mingile konkreetsele filmile ühe panin, samas kui teine seal kõrval kahe sai. Mingi piir peab olema, selleks ka soovituse label, aga kui film on üle selle piiri, siis ei näe ma küll mõtet juuksekarva poolitamiseks ja kui film sellest piirist allpool on siis ei ole ta seda pingutust lihtsalt väärt.
Väheke statistikat ka siia otsa. Postitusi on kogunenud 135, algusaja säästuarvustusi arvesse võttes siis kokku on vaadatud filme 160 ringis (vaatasin huvi pärast ka korra oma laenutuste ajalugu, raamatuid on selle aasta jooksul miski 30 tükki loetud, ka täitsa viisakas number). Soovituse on neist välja teeninud tubli 40. Ja neist 40-st filmist omakorda 2/3 on vanemad kui 30 aastat. Mis muidugi suurt midagi ei tähenda (mulle lihtsalt numbrid meeldivad), sest ega ma ei viitsiks küll ainult mustvalgeid komöödiaid (soovitavalt sipelgatest) vaadata.
Aga nüüd aitab, tort ja šampanja juba ootavad. Kui juubelipohmell möödub siis ehk teen jälle ka mõnest filmist juttu, seniks aga - kruusa teile plaadimängijasse. Lugemiseni.

Väeti neiu

Character development olematu, stsenaarium lonkab mõlemat jalga, eriefektid ajavad naerma ja ometi on Barbarella(1968) üks ütlemata muhe vaatamine.

Juba see fakt üksi, et filmi esimese viie minuti jooksul näidatakse kuidas Jane Fonda end aeglaselt hipimuusika saatel skafandrist vabastab peaks olema piisav põhjus Barbarella vaatamiseks. Aga lisaks sellele vahetab ta ka umbes iga viie minuti tagant riideid, muidugi välja aravata see aeg, mis ta lihtsalt rammestunult kuskil lebab ja kujuteldavaid suitsurõngaid puhub.

Et mind aga mingiks tiiraseks vanamehenässiks ei peetaks, kes ainult selles lootuses, et ehk pakutakse vaatajaile ka Barbarella ja The Great Tyranti vahelist mudamaadlust lõpuni välja vedas, siis pool filmi veetlusest tuleb siiski Lythioni arvele kanda.

Väikesed lapsed oma saani ja nukkudega, kuldsete kätega mehhaanik oma päikesetuule purjekaga, labürint kivisse kasvanud inimeste ja orhideeõitega, Methos, Duran Durani hüperboloid jne. jne. Tegelikult on isegi natukese kahju, et rõhk on erootika peale asetatud (aga ainult natuke), film on täis ulmelisi ja vähem ulmelisi elemente, mis lihtsalt on seal, nende potensiaal jääb täies ulatuses kasutamata.

Methose olemus ja mõjud näituseks. Ehk siis kas Sogo elanikud olid juba oma olemuselt julmad või ainult olude sunnil, väike vihje totalitarismile ehk, hea meelega oleks sõbralikud ja lõbusad ja tõmbaks päevad läbi savu aga siis jääks ju terve linn pimedusse ja külm hakkaks ja seda me ju ei taha, nii et kahju küll, aga vahel peab mõni inimene laskma end linnukestel surnuks nokkida, et terve linn edasi saaks toimida.

Nii et kes tahab võib vaadata kui muhedat erootilite sugemetega ulmekomöödiat, kes soovib võib leida kuhjaga põnevaid seoseid, et kirjutada põhjalik essee Lythionil ja Maa ühiskonnakorralduse sarnasuste ja erinevuste kohta. Hingetud korrakaitsjad on üks puutepunkt, mis kohe eriti selgelt meelde jäi. Väidetaval olla Robert Rodriguez huvitatud ka uusversiooni tegemisest, täitsa huvitav oleks näha mille peale selles rõhutakse.

sõbralik astelrai kelgu ette rakendatult
ja veidi vähem sõbralik lelu
ristilöödud ingel, väga tähendusrikas sümbol
paduporr

Toscana nähtamatu juuksenõel

Leedo Toost, tuntud ka Duran Durani nime all

ja tema hüperboloid

krdi ingel, rikus viimsegi lootuse mudamaadlusele