Filmiraamatukogu

PÖFF koordineeris BFM sünnipäevaks ühe laheda veebipõhise filmiplatvormi. Ühe väikese konksuga.

25. märtsil avatakse Tallinna Ülikooli Filmi ja Meediakooli (BFM) sünnipäevanädala raames veebipõhine filmiplatvorm Nordic Video Library in Estonia. 

Ainulaadse filmiplatvormi idee käis välja Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis. Ideest arendas veebiraamatukogu Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival (PÖFF). 

"Põhjamaad ja Eesti on kultuuriliselt väga lähedased, mistõttu võiksid Põhjamaade väärtfilmid olla Eestis palju tuntumad kui praegu. Veebipõhise filmikogu eesmärk on pakkuda õppetöös tasuta vaatamiseks nii vanemaid kui uuemaid Põhjamaade filme. PÖFF, kellel tehniline platvorm oli juba välja arendatud, tuli algatusega rõõmuga kaasa ning aasta tagasi käivitunud projekt on nüüd kasutamiseks valmis,” selgitab filmikogu loomise mõtet Berth Sundström, Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktor.

Videoraamatukogust leiab praegu 36 peamiselt viimastel aastatel valminud Põhjamaade filmi. Esindatud on näiteks auhinnatud Roy Anderssoni Laulud teiselt korruselt (2000), Bent Hameri Köögilood (2003), Tomas Alfredsoni Lase sisse see õige (2008) ja PÖFFil auhinnatud Klaus Härö Uus inimene (2007).

"Tegemist on filmikoguga, mis aasta jooksul täieneb. Pikemas perspektiivis soovime kaasata ka Põhjamaade filmiarhiive ja pakkuda tudengitele head filmiklassikat,” ütles PÖFFi juht Tiina Lokk.

Platvormi kasutajateks võivad registreerida Eestis tegutsevad õppeasutused ja keelekeskused.

Kuna mul erakooli avamise plaanid praegu nõutud arvu kraanikausside puudumise taga seisavad, siis märkisin oma registreerimise avalduses ettevõttena "filmiblogija", ootan huviga kui viisakalt mind pikalt saadetakse.

Aga idee ise on kuldaväärt. Ainuke võimalus nende kolepahade piraatidega võitlemiseks on asjade legaalselt kättesaadavaks muutmine.

Kevadine duubelreaktsioon

Märtsikuu Reaktor kohe kohe ilmumas, viimane aeg jaanuari ja veebruari numbrite kohta kirja panna mis sülg suhu toob.

Leila Teal-Mikešin ja Loojate Mängud - Baasis on teosel hetkel ainult üks arvustus, nii et ilmselt on kohalikud ulmikud Täheaja juubelinumbris ilmunud debüütjutu (kõlab ju natuke veidralt, juubelinumber ja debüütjutt) valguses endale muud lugemismaterjali otsinud. Mis mind ennast Loojate Mängudest eemale peletab on Aguri ülevaates (kes seegi kord on suutnud väga kenasti piitsa ja prääniku tasakaalus hoida) olev hinnang "Teine oluline puudujääk on detailide unustamine. Detailid on lugejale väga olulised. Üldjuhul eeldab lugeja, et autor on oma teksti läbi mõelnud, mitu korda ise läbi lugenud, ning igal sõnal mis kirja on pandud, on räägitavas loos tähendus ja kaal." ja selle kinnituseks intervjuus Leila poolt öeldud "Tagakaanele kirjutatu oli välja mõeldud küljendaja poolt, kui ma nüüd väga ei eksi. Eva Luts teab täpsemalt."  Ma teaks oma esikraamatu kohta ka seda, mis soost oli see lind, kes oma kehast väljutas seemne, millest kasvas puu, millest tehtud paberile mu nunnu trükitakse.

Intervjuu: Veiko Belials - hea meel on näha, et pikalt planeeritud intekas lõpuks kirja sai, eriti kui arvestada tema saamise vormi. Veiko on mõne küsimuse juures ikka mõnusalt hoogu läinud ja ei hellita ka suurt kedagi. "...Harglalt ei mäletagi enam, millal viimati midagi sellist lugesin, mis mind kuidagi kõnetanud oleks. Ulmest, ma mõtlen."
Kõige olulisem ulmeajakiri!? - siin tegelikult ei olekski teksti vaja, vaatad juba neid kaanepilte, loed nimesid ja oigad vaikselt. Liivauss 65. aasta märtsinumbris kõige vingemana. Ja keegi müüb seda ebays ainult kümne dollari eest.

Abituriendina, kui emakeele tunnis üle nädala mingeid proovikirjandeid pidime kirjutama, hirmutas õpetaja meid sellega, et paar komaviga ta võib veel andeks anda, aga dai boh kui keegi teemast mööda kirjutama peaks. "...näiteks ilmus 2006 maakeelsena tema äärmiselt mahuka magnum opuse - “Tumeda torni“ (“The Dark Tower“) saaga - esimene raamat „Laskur“ ning järgnevatel aastatel ka selle kuus järge." Umbes niipalju on artiklis pealkirjaga Stephen King - Magnum opus ja dollar baby kirjas Tumeda Torni kohta.

Ulme 2013 aasta filmilinal - Suured tänud, vennad Novodid. Kõik vajalik info kommenteeritult ühes kohas koos, ma ise panen lihtsalt ühte tekstifaili huvitavamaid filme kirja ja pool aastat hiljem ei mäleta enam loomulikult, et mis mind mõne nimetuse juures just võlus. Minu subjektiivse hinnangu põhjal võib lugemise siis ära lõpetada kui superkangelasteni jõutakse, aga vennad panevad objektiivselt lõpuni välja ja ei diskrimineeri kedagi.

Teekond homsesse artikliga haakuvalt - http://listverse.com/2013/03/15/10-ridiculously-specific-predictions-that-came-true/ - kõik ennustused ei ole küll ulmelised, aga neist saab ju soovi korral üle libiseda.

Warhammer 40000 jutu kõige muljetavaldavam osa on põhjalikus millega kirjeldatakse siirikute eesmärke. Et ei ole lihtsalt steroididega suureks pumbatud mehemürakad, keda ei ussi- ega püssirohi võta sellepärast, et mänguloojad nii ütlevad. Neid ei võta ussi- ega püssirohi sest mänguloojad ütlevad, et neil mehemürakatel on 107 erinevat organit, mille eesmärgiks on mürakate elushoidmine mis iganes tingimustel.

Tiny Bang Story - tõesti kaunis vaadata ja hea kuulata. Nutitelefoni ekraan jääb nautimiseks ainult tiba väikseks. Võisin ilmselt kõrvalt vaadates päris naljakas välja näha, kui silmad punnis peas ekraani kohal viimast pusletükki otsides koogutasin.

The Living Dead From Outer Space - kuidagi naljakas tunne oli seda koomiksit lugeda, umbes selline tunne, et eriti on ponnistatud diplomitöö eest võimalikult hea hinde saamise nimel. Peaaegu iga leht oli disaini poolest eelmisest erinev, ehk siis olulisem kui hea lugu, tundus olevat mitmekülgse joonistamisande näitamine. Seda siis ühe mitte ülemäära palju koomikseid lugenud isiku hinnangul.

Nahk - tehnilise poole pealt ei ole miskit iriseda. Tekst voolas ja vulises kui kevadine ojake, minu maitsele jäi aga mäslemist ja üle kallaste tõusmist väheks.

Mamma - ei tohi jääda poolel teel seisma! Tulnukrass hoidis poissi loomaias eksponaadina või tegemist oli viimase sigimisvõimelise isasega maal või mida iganes. Armastuslooks keeramine oli pettumus.

Põrand laes ja Ükski laip ei ärka ellu - ideedepuuduse ja nende lobeda kirjapaneku suutmatuse all Metsavana kindlasti ei kannata. Head lihtsad lood lugeda, aga ehk tasuks proovida ka midagi sellist, mis veidi rohkem süvenemist nõuab. Puhtalt vahelduseks. Kirjutada nii et endalgi suu lahti vajuks, Lumevarin ja Skismaatriks ja Accelerando, ei passi kindlasti igaühe lugemislauale, aga nad sunnivad sind keskenduma. Siuke uitmõte.

Pasjanss, mu arm / The Manchurian Candidate (1962)

Korea sõda. Kommunistinärakad võtavad grupi ameerika sõdureid vangi. Sõdurid ajuloputatakse ja saadetakse kodumaale tagasi. Kurikavala plaaniga kasutada ühte neist mingis suures masterplaanis taparelvana.
WatchMojo on üks hea joutuubi taustakanal, kuue-seitsme minutilised top10 nimekirjad erinevail popkultuuri teemadel, põhiliselt küll filmindusel. Ei midagi ülemäära revolutsioonilist, aga kui miskit arvutis toimetad, hea taustal tiksuma panna. Enamasti noogutad kaasa, head turvalised valikud, aga vahel harva tõmbad nina kirtsu ja mõtled, et selle koha peale sobiks see film/näitleja/muusik palju paremini. Igatahes on neil video, Top 10 Conspiracy Movies, kus näiteks seitsmendal kohal on praeguseks ilmselt oma isiklikul saarel kullast lossis pensionipõlve pidava Dan Browni raamatu järgi tehtud lüpsifilm Da Vinci Code. See on üks koht kus ma nina krimpsu tõmbasin, aga see ei olnud võrreldavgi selle näoilmega, mis ma tegin siis, kui jõuti esikohani asjatu trummipõrin põnevuse kasvatamiseks, kõik juba aimavad niigi - Manchurian Candidate.

Kui jätta välja veerandtund, kus kõrgetele sõjaväelastele ajupesu efektiivsust demonstreeriti on tegemist kohutavalt halvasti aegunud filmiga. Väiksem probleem on see, et senaator Iselin on kuni joomarlusele kaldumiseni välja Joseph McCarthy. Palju hirmsamad on jõuvõtted millega lugu olulistel hetkedel edasi viiakse. Esiteks on kõik kaardipakid peategelase käeulatuses sedasi sätitud, et sealt pasjanssi laduma hakates ruutu emand välja tuleb. Ja neid pakke on palju. Sest kuna nutitelefone oli vähe ja rakendused kallid, siis tuli oma aega kuidagi muudmoodi surnuks lüüa ja mis teekski seda paremini kui pasjansi ladumine. Tasub tal vaid näiteks suvalisse baari sisse astuda, kui juba baarimees möödaminnes lausub Why don't you pass the time by playing a little solitaire? ja pakist hüppab välja teistkordne asjatu trummipõrin ruutu emand. Kõige rohkem häiris mind nende sätitud pakkide juures see, et kui mina kaardipaki kätte võtan, siis täiesti automaatselt teen ma paar segamisliigust. Ja alles siis mõtlen, et mis edasi, kas ehk väike pasjanss.

minge te ka kõik puu otsa, see on kõige nõmedam mäng üldse . palun tehke keegi nii, et tal ei oleks siin urkas ühtegi kaardipakki.

Kõige valjem oie tuli aga sel hetkel, kui väikesele kokteilipeole/maskiballile saabus peategelase elu armastus, kes oli end peategelase ema palvel riietanud no mis te arvate? ruutu emandaks. Mis kuradi moodi see vestlus nende kahe naise vahel välja pidi nägema. -"Kuule, kas sul õhtuks kostüüm on olemas?" -"Jah tegelikult küll, ma siin valin kas see olematu seelikupikkusega punamütsikese või avara kaelusega karjusepiiga kostüüm." -"Tead aga ma siin kraamisin just oma riidekappi ja leidsin just täpselt sinu mõõdus ruutu emanda kostüümi, poiss läheb raudselt pöördesse, ta on mul ju pasjanssi ladumise peale nii maias" -"Jah loomulikult, suurepärane mõte."

Dredd (2012)

Tšapajev saadab Petka Shaolini meistrite käest iidsete võitluskunstide saladusi õppima. Petka tudeeribki kaks nädalat usinalt, sööb ainult keedetud riisi, parandab vankrirattaid, loeb vanu pärgamendirulle. Saabub siis koju tagasi ja Tšapajev nõuab kohe demonstratsioonesinemist. Petka vaatab korra toas ringi, silmab nurgas kangi millega talvel trepi pealt jääd maha toksib, sülgab pihku, võtab selle kätte ja uhab komandörile selja tagant lapiti neerudesse. "Vot nii kõvasti löövadki, ainult et palju käega."
Nii et treiler ei valetanudki. Dredd on Serbuan Mauti steroidide peal vend. Üks kogenud ja teine verisulis kohtunik jäävad kõrghoonesse lõksu. Neil on pantvang, keda nad tahavad elusast peas majast välja toimetada ja kõige ülemisel korrusel on kurjam kes on otsustanud maksu mis maksab tüütud seadusesilmad loojakarja saata. Narkolabor on ka olemas. Aga jah, kui indoneeslased tegid kõige rohkem haiget käte ja jalgadega, siis ameeriklased täristavad nii, et vana kooli actionfilmisõber meenutab heldimusega Predatori metsalangetamisstseeni.

Ja kuigi abstraktne madin mulle ikkagi rohkem meeldis, siis ainult heameel saab olla selle üle, et ajal kui hipsterid mehise actionfilmistaari hauakivile oma Remingtoniga epitaafi üritavad trükkida on tehtud täiesti tõsine suure eelarveline puhas möllufilm, isegi kui ta paari (sõna kõige laiemas tähenduses) asja mõnest teisest filmist laenab. Ja Karl Urban tõestab taaskord, et Stathami poisikesel keeraks ta vabalt nina kukla taha. Willisel on teisega juba RED-is kõvasti tegemist ja nüüd kui Karl uuesti peaosalisena mööbeldama lubati, ei tohiks küll kellelgi kahtlust olla, kes noorema generatsiooni meestest hetkel Hollywoodi kõige kõvem mees on. Hääletrenni oleks ainult vaja. Dredd oleks kohe laksust veel parem film, kui Judge Sylvesteri häälega räägiks.

Hõff 2013 soojendusinfo

Selle kevade suurim uudis ei ole mitte see, et Hõff toimub, vaid see et ta toimub juba neljapäevast. Just-just, teie kõigi lemmik filmifestival alustab 25. aprillil, jätkub 26., kulmineerub 27. ja lõppeb 28. Ma soovitan juba vaikselt trenni hakata tegema. 21 täispikka teost ja lühifilmide võistlusprogramm ei ole naljaasi. Loodetavasti Haapsalu söögi- ja joogikohad ka juba soetavad varusid. Panen siinkohal muidugi kõigile südamele, et kui on plaanis alkohoolseid jooke varuma minna, siis isikutõendav dokument kindlasti taskusse.
Piletid on Piletilevis saadaval. Märtsi lõpuni soodsama hinnaga, edasi vähe kallimalt.
Majutuskohtadega on nii, et magusamad pinnad broneeriti ilmselt kunagi eelmise aasta jaanipäeva paiku. Aga mõni horisontaalpind ikka kuskil veel vaba on, puhkaeestis.ee aitab.
Ma muidugi seda väga ei usu, et keegi linastuvate filmide järgi oma tulemist sätib, aga no sellest infost mis avaldatud on. DANGER 5!


Hõffi enda leht ka.

Argo (2012)

Ei ole siin pikalt keerutada midagi, isegi kui filmisõber on kuskil kivi all elanud ja ei tea millise hooga Argo igast auhindu kokku roobitseb, siis hea filmi tunneb ta ikka ära. Ja kui konkurentideks on need kaheksa, kellest varasemalt juttu olen teinud, siis roobitseb selle kõige mainekama ka. Kui põnevik suudab sellise pinge peale kruttida, et unustad ka küünte närimise ära, siis ei tohiks kellelgi midagi norida olla.

Nii et mis te arvate, mida ma nüüd teha kavatsen? Väheke norida, aga ainul natuke, sest kellele ei meeldiks killuke irooniat. Praegusel konkreetsel juhul muidugi räme hunnik irooniat. Ja teist samapalju kurbust. Parun Münchausen on sohu roninud, laukasse vajunud ja nüüd peab end kangelaslikult juukseid pidi mülkast välja tõstma. Ja kõigile jääb meelde tema kangelaslikkus.

Nii et ärge selle kasumiahnete suurriikide mölaklikkusega end ärritama hakake. Kuulakse head muusikatausta, nautige 80. aastate lopsakaid vuntse ja plastraamidega prille ja laske end põnevile ajada.

Kyle Chandler paistab endale oma nišši leidnud olevat. Argos ja Zero Dark Thirtys põhimõtteliselt sama roll.

Razzied on muide juba jagatud. Aga kuna sel aastal seal ühtegi põnevat halba filmi ei paistnud, siis sel aastal jätsin nende nominentide kajastamise vahele. Twiligiht, Adam Sandler ja Rihanna võitsid. Mis mind muidugi vaevama jäi on see, kui palju Vaarikaid Argo(1980) teeninud oleks.

Armastus / Amour (2012)

Kes oleks osanud seda arvata, et ma Michael Haneke filmis näen tegelast, kelle motiivid ja käitumine mulle sümpaatsed on. Ühel hetkel lööb küll lavastaja loomus välja ja Georges käitub mitte kõige mõistuspärasemalt, aga kuni tolle hetkeni ei lase mees enda emotsioonidel möllama hakata ja teeb rahulikult asju mida on vaja teha. Kui on ainult üks halb valik, siis tuleb sellega elada. Samas, ega ma väga ei kujutagi ette, mida üks normaalne mees Georgesi olukorras kardinaalselt teistmoodi oleks saanud teha.
Tegemist ei ole ju päris sellise Puutepunkti looga, kus täies elujõus ühiskonna liige puudega lähisugulase 24/7 hooldajaks sunnitakse. Georgesi ei jää oma elu selle pärast elamata, et ta Anne eest ise jõudumööda hoolitseda otsustab. Anne ongi tema elu.

Päris hiilgavast filmist jääb aga miskit puudu. Billy Wilder kippus ka seda tegema, et filmi alguses kohe lõpu ära näitas, aga seal vahel tehti vähe rohkem käänakuid, Haneke lasi suhteliselt sirgjooneliselt lõpuni välja. Üks täiesti hiilgav stseen siiski oli. Plaadimasinat kuulava mehe hallutsinatsioon. Pigistab ka hommikueineks kuullaagreid krõbistava Mehe silmist pisara välja.

Metsiku Lõuna Elajad / Beasts of the Southern Wild (2012)

Andke mulle andeks, aga kavatsen olla ultrapragmaatiline ja vaadata mööda kõigest heast mida suure tahtmisega Metsiku Lõuna Elajatest leida võiksin ja seda filmi mitte kellelegi soovitada.
Armastuse Suvi on ammu möödas, hipidel on viimane aeg metsast välja tulla, juuksed maha ajada ja McDonaldsisse tööle minna. Hea küll, olen valmis kompromissiks, kui täiskasvanud inimene tahab metsaonnis elada, siis las ta olla, aga laste saamine tuleks neil siis ära keelata. Ehk oli hetkeks natuke naljakas vaadata, kuidas viieaastane tirts leegiheitjaga pliidile tuld alla teeb, aga see nali lõppeb juba mõned minutid hiljem, pööret paremuse suunas ei toimu ning eriti jubedaks läks siis, kui ghost of christmas future lapsed kuskil paadil asuvasse bordelli viis. Laste kasvatamiseks on ilmselt tõesti rohkem kui üks õige viis, aga selles filmis näidatu oli minu meelest fundamentaalselt vale.

18+ aastane finantskohustus ja ei mingit tausta, sissetulekute või olemasolevate kohustuste kontrolli. Üksainus SMS laen või kasiinoskäik rikub su laenulootused. Samas, soovite last? Aga palun, meie noobli ööklubi tualettruum on teie päralt.

Te ärge uskuge neid promopilte, kus rõõmsa näoga tüdruk sädemevihus paljajalu muru peal jookseb, udupehme tibupoja südametukseid kuulab ja suurel metsseaga tõtt vaatab. Ma ei ole tükk aega midagi nii ärritavat vaatama juhtunud.

Ringjoone pikkuse ja diameetri suhe / Life of Pi (2012)

CGI või asi. Mingi luider tiiger paadis, puude latvades keegi ei karelnud, vee peal ei jooksnud. Voh kus oleks alles lugu olnud. Elasin laevahuku üle, jätsin selle lolli looma paadiga hulpima, ise määrasin tähtede järgi oma koordinaadid ja panin padavai üle vee kodu poole ajama. Nüüd jändas 227 päeva selle elukaga. Vähe üksluiseks läks. Vähemalt värvid olid ilusad.

Ja lugu ise lainetas tasa-tasakesi oma lõpu poole, kuni päris lõpus, siis kui enam midagi oodata ei osanud, välku lööma ja müristama hakkas ja kõik eelnev hoopis uude valgusesse asetati. Tund ja viiskümmend minutit vaatasin ma seda värvide pillerkaari ja mõtlesin, et no mis ometi selle filmi fenomen on. Kas vene rahvarõivad hetkeks seljast võtnud Depardieu, tiibadega kalad, leegion pehmeid karvaseid elukaid või see et kui film läbi sai, siis andis veel tükk aega mõtiskleda teemal, et mis juttu ise oleks neile kahele japsile rääkinud.

üks viktoriiniküsimus veel, kas Piscine Molitor Pateli lugu oma hüüdnime saamisloost oli väljamõeldis või mitte?

Abraham (ilma vampiirideta) / Lincoln (2012)

Vanusega tuleb ka elutarkus. Kui piisava klassiga näitleja ühel hetkel leiab, et nüüd oleks paras aeg endale üks auhind resümeesse lisada, siis ei ole vaja teha muud kui mängida mõnd üle keskmise tuntud ajaloolist isikut. Eelmine aasta otsustas Meryl Streep, et aitab nüüd kandideerimisest küll ja seekord vaatas Daniel Day-Lewis, et paras aeg oleks kolmemeeste sekka tõusta.
Suurepärane näitlejatöö ei tähenda aga automaatselt suurepärast filmi, küsige või Halle Berry käest. Ja Lincoln oli kohe eriliselt tüütu vaatamine. Kõik suured ja tähtsad otsused mis Abraham vastu võttis tulid kuidagi muuseas. Ohkas resigneerunult, tõmbas kõvakübara tihkemalt pähe ja tegi nii nagu ise paremaks pidas. Mina pean palju rohkem pöialt Tommy Lee Jonesile, kelle valiku tegemist oli palju raskem vaadata ja kes seda tehes palju rohkem kössi vajus. Nii et ses mõttes oli täiesti paslik, et filmi kõige ülevamas stseenis, Abraham oma residentsis istus, aga Thaddeus Stevens sündmuste keskel seisis.

Mõneti aitas filmi huvitamaks muuta väike süütu vale testpublikule, et "see on film, kus Lincoln vampiiridega võitleb" ja siis igavamatel hetkedel rahustamine, et "kohe,kohe võtab hõbedast kirve välja ja läheb mölluks."

Läbi paksu ja vedela / Silver Linings Playbook (2012)

Kõik teavad, et Akadeemiale meeldivad filmid lihtsatest inimestest. Andke veel paar aastat aega, keegi nupumees teeb Simple Jack'i filmiks ära ja roobitseb seljatäie kuldmehikesi kokku.*
Dustin Hoffman - Rainman, Leonardo DiCaprio - Gilbert Grape , Tom Hanks - Forrest Gump, Michael Clark Duncan - Green Mile: kõik piiratud intelligentsitasemega ekraanikangelased, kelle kehastajad vähemalt Oscari nominatsiooniga uhkeldada võivad. Ja viimase lisandujana Bradley Cooper.
Silver Linings Playbook ei jätnud muidugi midagi juhuse hooleks. Sellest, et üks peategelane ebastabiilne on jäi neile veel väheks, ka kangelanna pidi väikse kaldega olema. Sest keda ikka huvitab kahe tavalise inimese armulugu.
Aga nagu lõpus välja tuli, tehti ikka mind lolliks. Stsenarist oli välja mõeldud puändi, mida ei oleks täie mõistuse juures olevate tegelastega kuidagi välja mängida saanud. RÄME SPOILER Pärast edukalt lõppenud võistlust jätab mees naise keset saali põrandat seisma ja läheb oma eksnaisele miskit kõrva sositama, pöörab ümber ja ... šokk! mingil põhjusel esimene naine ei seisagi enam keset põrandat. Ja mees peab talle tänava peal järgi jooksma.
Aga te pea romantilise komöödia osas ju minusuguse tümika nõuandeid kuulama. Naisterahvast testpublik ütles, et on paremaid filme näinud ja peategelaste vahel polnud keemiat.

*Holokaust oleks ka muidugi kindla peale minek. Mõelge kui lahe oleks olnud, kui Kate Winslet oleks Reader'is ullikesest nunna mänginud.