Reaktsioon XV

Kes ise kirjutada ei oska see reageerib. (Lüganuse) Nii nagu eelmiselgi aastal.

Vaatasin ka mina Süvahavvat. Polnud viga. Ainult... Vaigutaja visatakse lihtsalt üle paadiääre vette ja ongi võit meite. Sellist pahaaimamatu pere kummitavas majas valemit on aga ka paremini tehtud - American Horror Story esimene hooaeg.
Doctor Who'l on igavesti vinge tunnusmeloodia. Sellega minu teadmised sarjast ka piirdusid, ning kui Tõnise kirjutatud ülevaade ei oleks nii intrigeeriv olnud või kui oleks valede kohtade peal silmi pilgutanud, siis piirduksid siiani. Muidugi ohtlik mäng, kiidad ühe osa nii üles, laisk inimene selle ühe osa hangibki, vaatab ära, kehitab õlgu ja otsib miskit põnevamat vaatamismaterjali. Ma olen täiega laisk ja täpselt selle ühe osa vaatasingi. Kurat, Tõnis ei liialdanudki. Ülikõva. Nüüd on ainult kõhklus ses osas, kas alustada aastast 2005 või Moffati ajaarvamisest.
Apokalüpsise loo juures tekkis tahtmine tähte närida. ...kuna see kategooria hõlmab endas enamasti ka post-apokalüptilised teosed, mis, nagu nimigi ütleb, räägivad hoopis maailmast, mis apokalüpsise üle elas. Nendest aga mõnes teises artiklis. ja kaks rida allpool Raamatus „Kantileen Leibowitzile“ lõppeb maailm koguni kaks korda tuumasõja järel, st ehitatakse peale tuumasõda üles ja hävitatakse taaskord aatomitulega. Mismoodi seda aega siis kahe tuumasõja vahel nimetatakse?

Ulmkonnakroonika lugedes pidin taas käsi laiutama. Veebiajakiri ei kasuta ära nii lihtsat võimalust nagu viidatavale tekstile linkimine. Miks peab laisk lugeja võtma ise lahti uue akna ja sealt hakkama otsima Algernoni kodulehte ja juttu Saladuslik Saast?
Selle viimase kohta on mul muidugi küsimus, et miks see lugu kirjutati? Temas ei ole mingit kirjandusliku väärtust. Ja ometi on ta olemas. Kriitika ei tohiks minna isiklikuks. Eks ma ka vahel oma blogis kotin kehvi filme, aga üks asi on loomingu kohta sitasti ütlemine, arusaamatu on aga looja ründamine. See oleks ikka päris kole maailm, kus enne kui kirjapulga kätte võid võtta pead kõrge komisjoni eest läbi käima, kus üks lihtsamaid ülesandeid on kvantarvuti tööpõhimõtte selgitamine.
Kell peaaegu 26. jaanuar rikun ära ka pildimängu. Olen varem suutnud end neid pilte vaadates talitseda ja vastuseid vaid enda ette pobiseda, aga leitnant Ellen ja kapten Jean-Luc. Onju?

Juttudest. Minu arust on tore, kui inimesel on hobi. Olgu see siis isiklikult tühjaksjoodud õllepudelite etikettide kogumine, teleka ees Riigikogu infotunni transkribeerimine või ulmejuttude kirjutamine. Võibolla et minu taluvuspiir on vale koha peal või Reaktoris ilmuvad jutud liiga lühikesed, et nende kirjanduslik küündimatus mind tabada jõuaks. Ma olen lugenud elukutseliste kirjanike jutte, mis on läbinud tõlkija, toimetaja, kirjastaja ja ei tea veel mis asjapulga sõela ja mida ma ei ole suutnud lõpuni lugeda. Reaktoris on olnud vist üks selline lugu. Siin ei ole küll ka olnud niukest lugu, mille poolt ma Stalkeril hääletaksin, aga võibolla juba järgmises numbris. Klaas on ikka rohkem pooltäis. Minu goresoolikale meeldis, kui süütu saunaläbu põrguks transformeeriti, meesterahvana tean isegi seda tunnet, kui tuleb naisterahvale millegi erilise kinkimise tuhin peale ja kui ühe hoobiga suudetakse austust avaldada kahele oma eeskujule, siis väärib ka see kiitust.

Hüljatud / Les Misérables (2012)

Laulurahva puhtatõulise esindajana, kes küll suuremat viisi ei pea, aga ei jäta kunagi kasutamata võimalust Sängselgsilma kaasa laulda, tuleb ennast ka vahel muu ilmarahva katsetega kurssi viia. Eriti kui see katse kuhjaga kulda ja karda kogunud on ja ähvardab veelgi koguda.
Üks muusikal elab puhtalt välise hiilguse ja laulude peal. Kui natukenegi hakata sisu peale mõtlema ja tegelaste motiive lahkama, kisub suhteliselt kiiresti rappa, nii et seda me praegu ei tee. Me näituseks ei hakka mõtlema selle lubaduse peale, mis Jean Valjean sureva naise voodiveerel andis.

Välist hiilgust või no kui täpne olla, siis 19. sajandi Pariisi viletsust oli küllaga. Räpane ja räbalates linn. Mille kanalisatsioonis, katustel ja barrikaadidel filmi tegelased vahetpidamata laulda lõõritasid. Laulud oma olemuselt olid head ja ma ei lähe ka seda kindlat teed pidi ja ei hakka kurtma, kuidas Russell Crowe üldse viisi ei pidanud. Pidas täitsa normaalselt, Eestis on suvetuuridel rahvast hullutanud palju juhuslikumalt viisile pihta saavad "artistid". Oma lauludega said kõik osatäitjad hakkama, aga võimsusest jäi puudu. Ühe erandiga. Kui filmi märkimsväärsemad etteasted teeb ühendkoor, ühe erandiga on midagi viltu. Ühendkoor on see, kes taustalt soliste toetab. Phantom of the Operas pandi Gerald Butler Emmy Rossumiga võidu lõõritama. Moulin Rouge!'s oli suurepärane Like a Virgini kaver Jim Broadbenti ja Richard Roxburghi esituses. Siin kividest (loe: Huntmehest ja Gladiaatorist) nektarit välja ei pigistatud ja seetõttu ei pannud ka ükski rohketest surmadest ninaga nohistama.

See üks erand on muidugi märkimisväärne ja kui Anne Hathaway peaks oma nelja minuti eest Oscari võitma, siis mul ei oleks selle vastu midagi. Ainult kuulates sellest ehk aru ei saagi, aga kui ülejäänud kaks ja pool tundi olid suhteliselt igavad kaeda/kuulata, siis Anne tegi oma sutsaka laulva näitlejana eeskujulikult  ära ja kobis koju koti peale.

Pool üks öösel / Zero Dark Thirty (2012)

Seeaeg, kui meil ainult mõni hüüdja hääl kõrbes jõmiseb, et teeks ometi ühe rahvusliku eneseuhkust tõstva suureeelarvelise märulifilmi ära, kus finaalis panevad Kalevipoeg ja Suur Tõll seljad kokku: ühel käes vankriais ja teisel toekas servatud laud ja peksavad paharette ja tiblasid, nii et vereudu varjutab päikese, on Kathryn Bigelow Jeanne d'Arci amerikaniseerinud. 

Sest ajalooline tõde, see mida koolis kreatsionismiga kõrvu õpetatakse, on see mida võitjad on suvatsenud kirja panna. Vaikiv enamus usub seda, mis ajalooürikutes kirjas on. Ja saja aasta pärast tulevikus istub vanaisa ühel lämbel õhtul kiiktoolis verandal, vihmuti turtsub, kaks maja eemal müriseb muruniiduk, loojuva päikese kiired kuldavad mastis lehvivat lippu ja ümbruskonna lapsed kuulavad suud ammuli, kuidas üks õbluke naisterahvas omaenda kätega rebis pooleks sarvilise koletise, kes oli jalgsi läbi Atlandi ookeani Washingtoni peale tulnud ja Valge Maja oma välipeldikuks kuulutas.

Sellele läbivale joonele vaatamata, kuidas üks naine aastaid ainult ühe eesmärgi nimel end ohverdas, selleks et keskmine ameeriklane öösel rahulikult magada saaks, oli tegemist parasjagu põneva filmiga. Puänt oli küll ette teada, aga selle teekonna kujutamine meisterlik. Kuidagi ei saanud küll ameerika salavanglaid mängust välja jätta ega ka nende jesuiitliku eesmärk pühendab abinõu mentaliteeti, aga et vastast näidati mitme kraadi võrra salakavalama ja julmemana, siis võib oletada, et vaataja pigistab väiksema kurjuse suhtes silma kinni. Päris korras need inimesed muidugi ei ole, kes selliseid asju teinud ja näinud on. Ja mina ennast keskmise ameeriklasena väga turvaliselt küll ei tunneks, teades et naisterahvas, kes vahendeid valimata aastaid bin Ladenit jahtis, võib mu kõrvalmajas elada.

Aheldamata Django / Django Unchained (2012)

Kui ikka kuuldused sellest, et Quentin Tarantino oma järjest kaalukama kere taaskord lavastajatoolile vinnata kavatseb, kinnitust leiavad, siis üks õige filmisõber hakkab erutusest värisema juba enne, kui esimene teaser trailergi välja kuulutatud saab.

Sest kellele ei meeldiks QT? Isegi Akadeemia kulupead häbenevad Pulp Fictionile osaksaanud ääretu ebaõigluse pärast silmi peast. Kui on ikka vaja teha film, kus kuulsad ja tuntud ekraaninäod olevikust, minevikust ja veel kaugemast minevikust värvikaid rolle mängivad, pikki monolooge peavad ja vana head ultravägivalda praktiseerivad, siis on Quentin põhimees. Kultuslavastaja. Ja mul on tunne, et ta teab seda ise ka, nii et mida film edasi, seda grandioossemaks need lähevad. Ning hetkel on ta juba ohtlikult selle piiri lähedal, et natuke veel, filmi tuum langeb kokku, õgib kõik näitlejad enda ümber ja QT omandab lõpmatusele läheneva tiheduse.

Mitte nii teaduslikus keeles lahtiseletatuna tähendab, see seda, et Django Unchained oli terake liiga pikk. Kõiksugu lahedaid stseene jagus küll nii algusesse (Klanni mütside sünnivalud), keskpaika (Franco Nero!!!) kui ka ka lõppu (tulevahetus Suures Majas), aga ilukõne kontsentratsioon seal vahel testis õrnalt kannatust. Ja kui Christoph Waltz Kill Bill III pikkade keeruliste sõnadega rääkivat sakslast mängib, kirjutan ma tolle filmi ülevaateks üheinukese sõna - haltuura.

Ja kus kirst oli?

Muide nii nagu planeetide ümber tiirlevad kuud, nii on ka QT omad satelliidid, kes tema orbiidil tiirlevad. Eli Roth ja RZA on 2012 hakkama saanud teosega Man with the Iron Fists, treileri järgi väga tugevalt mõjutatud film.

Märkimisväärsed filmid vabastatud

filmide, mis võiks olla nii halvad, et nad muutuvad heaks eri (aga kukuvad selleski läbi).

Legion (2009)

On üks söökla, keset mittemidagit, mida peab üks mees oma pojaga. Kunagi oli mehel naine ka, aga see mingil põhjusel ei tahtnud elada kohas, kus õhtuseks peamiseks meelelahutuseks on preeriakoerte urgudesse rästikute/nastikute/vaskusside poetamine. Igatahes, neil on ka paar abilist ja mõned külastajad, siis astub uksest sisse triksis-traksis memm, tellib tüki toorest liha, norib kõigiga tüli, ronib kribinal-krabinal söökla lakke ja laksutab sealt hambaid.

Sellega on filmi tipphetk ära. Edasi läheb igavaks sahmerdamiseks. Hord possessitud inimesi jookseb sööklale tormi, relvad räägivad ja Dennis Quaid teeb kohkunud nägu. Üks rase sünnitab kõige selle keskel lapse, kes mingil põhjusel ja viisil on võtmeks selle jama lahendamiseks aga siis Miikael võitleb Gabrieliga, et saada tagasi oma tiivad, mis ta ise maha nüsis (täitsa rumal, ingel saab endale tiivad siis kui keegi kellukest helistab) ja pickup sõidab noolsirgel teel mägedesse või kuskile.

Vältida.

Ruins (2008)

Seltskond noori leiavad, et lihtsalt niisama basseini ääres lebamine, kokteilide limpsimine ja ujumisriietetes kehade vahtimine ei ole ikka mingi õige puhkus ja otsustavad kohalike kultuurimälestistega tutvuma sõita. Trambivad läbi metsa mingi käsitsijoonistatud kaardi järgi astmikpüramiidini, kaaluvad mälestuseks paar pilti klõpsida ja võibolla mõne kauni lille noppida, aga kohalikud giidid paluvad seltskonnal küllalt tungivalt selle vaimustava muistisega lähemalt tutvuda.

Gorestseenid olid paigas, jabur oli ka. Ühelt hetkel sibavad killertaimed kui Usain Bolt, kes on starteri käest nõgesepuhmaga nähvaka saanud, teisel lesivad lihtsalt rahulikult kivi peal, võtavad päikest ja teevad hääli. No  ei saa sellist filmi tõsiselt võtta ja seda ei tohiks tõsiselt teha. Aga püüti ikkagi vaataja emotsioonidel mängida ja tegelastele kaasa tundma panna.

Küllalt lahja.

sa mängid õudusfilmis ja sul on seljas bullseye särk, mis arvasid, et juhtub?

Clash of the Titans (2010)

Hadesel on käsi Kerberosele kepi loopimisest ära väsinud ja vanake tuleb endale maa peale abilist nõutama, valib välja krapsaka nooriku Andromeda ja vanakooli härrasmehena küsib ikka ka piiga isalt luba. See vana tõhk koogutab aga allilma kunni näo ees nii et selg paigast ära ja siis paneb joonelt Perseuse juurde, et see aitaks pahaaimamatule taadile vimka visata. Perseus kogubki kamba kokku, varastab endale relvad ja tiivulise hobuse, viib mitu ohustatud mütoloogilist liiki väljasuremise äärele ja ratsutab lõpuks päikeseloojangusse.

Kui siit mingit ajaloolist tõde otsite, siis olete ise rumalad. See oleks võinud olla puhas silmarõõm, 125 millioni dollari eest peaks ju saama korraldada päris palju. Aga mulle jäi selline tunne, et põhiliselt korraldati selle raha eest basseinipidusid, kus võttemeeskond prostituutide rindade vahelt tuhksuhkrut lakkusid. Harryhauseni kiilaspea nimel, nähke ometi selle CGI-ga veidigi vaeva, eriti kui see peaks kogu filmi kandma. Ma olen Maxima mänguasjade riiulil ka paremaid Medusa päid näinud. Asylumi mehed itsitavad pihku praegu.

Nagu arvutimängu oleks vaadanud.

Salvage (2009)

Kallil jõuluajal sõidab mees koos tütrega naisele külla. Jõuavad vähe varem kui oodatud oleks ja rikuvad kõigil asjaosalistel natuke pühadetuju. Palju rohkem rikuvad seda pühadetuju aga ei tea kust ja ei tea miks välja kargavad sõjaväelased, kes enne tulistavad ja siis küsivad küsimusi.

Inglastelt oleks rohkemat oodanud. Vähe püütakse suletud ruumi ja teadmatusega pinget kerida, aga olematu sisuga on seda ikka väga raske saavutada. Isegi huumorit ei ole.  Mis inglise horror see on, kus väheke koomuskit ei tehta.

Junn (ma ei suuda ette kujutada, mis filme need inimesed veel näinud on, kes seda Instant Classicuks, Seriously Shocking Chilleriks või Most Terrifying Film of the Yeariks nimetavad).

Häid Jõule / Joyeux Noël (2005)

Olin sunnitud eile poes käima, oli pasteedi jaoks suitsupekki ja porgandeid vaja. Ei trüginud kuskile suurde kaubanduskeskusesse. Ikka oli kole. Hommikul olin just Postimehest lugenud tüüpilist hala teemal, kuidas hirmsad kaupmehed on jõulud mingiks jubedaks tarbimispeoks muutnud. Üldiselt olen ma aga arvamusel, et väga vähe on inimesi, kes suudavad südamest rõõmustada 22. detsembril supermarketist ostetud läbipaistvasse tsellofaani pakitud punutud korvis oleva kommivaliku üle. Nii et kui täiskasvanud inimene teeb oma valiku ja sellise "kingituse" endale korvi tõstab, siis ei ole see küll kaupmehe süü. Kaart ja pastakas oleks palju parem valik, soodsam peale selle. Minu selleaastane Grinchi moment.

Selles mitte nii glamuurses Maailmasõjas, selles kus pahad mehed Hugo Bossi ülikondades ringi ei patseerinud, oli sõduritel küll palju pakilisemaid asju millega oma pead vaevata, peamiselt siis see kuidas oma kaevik nii sügavaks kaevata, et sellest neetud sõjast ja miinipilduja tulest võimalikult kaugele pääseda, aga 1914. (ja 1915. aasta tegelikult ka) jõulude ajal ronisid hinnanguliselt 100000 sõdurit oma kaevikutest välja, matsid omi surnuid, jagasid kingitusi, laulsid jõululaule, mängisid jalgpalli. Ja kuskil ei krabisenud tsellofaan.
Prantslased panid selle sündmuse filmi sisse, ilmselt veidi kunstiliselt ilustades, aga siiski mõjuvalt. Kõige tipmisem härdushetk oli vähemalt minu jaoks küll suhteliselt vara ära, aga selle pea kahe tunni jooksul ei tekkinud mul küll mõtet, et isver, jõulud on ju kohe kohal, ma pean minema ja ostma pool tosinat eelpakitud kinkepakki.

Nii et kui tõesti kuidagi muidu ei suuda nende röövellike kapitalistinärakate maailmavallutusplaanide vastu seista, vaadake filmi. Die Hardi näidatakse ka telekast, see ka aitab.

Selleaastane (jõulu)plaat on Jack White' Blunderbuss. Sixteen Saltines on ehk veidi raju kogupereblogi jaoks, nii et kuuse ümber tantsu keerutamiseks hoopis see lugu

Duubelreaktsiooni tagasitulek

Lasin siin väikse vahe sisse, kasvatasin pinget, aga nüüd on tunne õige ja reaktsiooniks aeg küps.

Alustaks seekord juttudest. Oktoobris neli ja novembris kaks. Täitsa loetavad kõik.
Rongiga ja Viikingirünnak erootilise? ulme katsetused. Mõjusid üksjagu perverssetena, viikingijutt eriti, pigem ärge proovige neid lugemise ajal visualiseerima hakata.
Diana loo juures tabas mind aga valusalt üks puudujääk. Kus on otsing autorinime järgi? Miks ma pean ringiga läbi Baasi tuhlama, kui ma tahan teada, kas autor on seda mütoloogiat ka oma varasemates juttudes kasutanud. Tundus, et ei ole. Või no kui mõni pisteliselt Reaktorit sirviv inimene satub head lugu lugema ja mõtleb, et sellelt autorilt võiks ju lausa miskit veel lugeda, aga mitte ei viitsi ajakirjanumbreid ühekaupa läbi tuhlata.
Tänav oli seekord ootamatult verevaene. Ja lõppes nagu Vennad Lõvisüdamed algasid. Nii et puhta lugemisrõõmu poolest ületas pühendatud lugu suure samba psühholoogilist õudust. Võib ju tunduda onupojapoliitikana, aga Metsavana viib nende kahe numbri parima algupärase ulmejutu auhinna Elva mändide alla.
Tea Lalli maailmalõpujutu kommentaariks niipalju, et alguse pimeduses kobamine lõi seose Trifiidide päevaga ja pani edasistele vajakajäämistele veidi leebemalt vaatama.

Artiklid. Ei ole kuidagi võimalik kirjutada ainult selliseid artikleid, mis kõigile lugejatele ühtviisi korda läheksid, aga oktoobri number oli selle poolest "eriline", et mind jätsid suurem enamus neist suhteliselt külmaks. Ei nori kirjandusliku taseme üle, käsitletavad teemad ei haaranud. Kahe erandiga. X-COM võiks olla täitsa proovitav ja ristsõna kallal ma pusisin mõnust nurrudes.
Ning et mitte tühja lahmida, siis punun väikest intriigi ja kirjutan selle teatava vastumeelsuse, mida oktoobri Reaktorit lugedes tundsin,  kaanepildi arvele. Olen vahel ETV-st ENSV-d vaatamata sattunud ja vähekese muianudki, nii et nostalgia pole päris võõras mõiste, aga ma ei leia, et eestikeelne ulmeajakiri peaks oma kaanekujunduses kasutama kirillitsat. Isegi kui see oli kogemata?
Novembri numbriga sellist probleemi ei ole ja artiklid olid kohe palju lobedamad ja huvitavamad. Isegi seda oli huvitav lugeda, kuidas kellelegi Accelerando meeldida sai.
Seda võiks ehk kaaluda, et üritustest, mis pärast toimumist kajastamist leiavad, ka ajakirja vahendusel eelinfot jagada. No ilmselt see, et Pöff toimus ühelgi filmihuvilisel kahe silma vahele ei jäänud, aga mõned vaatamissoovitused enne festivali algusest oleks võibolla ära kulunud.
Eriti hea meel oli novembris aga selle üle, et koomikseid loeb peale viimasel ajal mahtrastunud Kauri keegi veel. Kurb on aga see, et nagu ajalugu on näidanud (viimati Invisibles näol), siis arvutist pildivihikute lugemine on paras piin (isegi kui soovitusliku tarkvara kasutada). Loodetavasti on järgmise põlvkonna Nexusel kaks ekraani, üks tavaline ja teine e-ink. Sellise seadme ostmist ma kaaluksin.

Taevas kukub alla / Skyfall (2012)

Bond kihutab mootorratta seljas mööda katuseid, opereerib rasketehnikaga vagunil katuse küljest, kohendab pintsakut, ronib ühe terveks jäänud katusega vaguni otsa, rähkleb seal kurja mehega, saab kuuli rindu, sukeldub hiiglama kõrge silla pealt vette, õngitsetakse mingite kalurite poolt välja, jagab ühe kauni naisega armastust ning joob skorpionitest kihavas baaris mõned napsud. Filmist selleks hetkeks kulunud umbes viis minutit. Vägev.
Isegi kõige pikema vihaga vaatajal peaks selleks hetkeks äpardus nimega Quantum of Solace meelest läinud olema, tegijatel endil küll oli. Kui sellele maailma valitsevale salaorganisatsioonile, kellega Quantumis jageleti, Skyfallis mõni vihje tehti oli see väga peen vihje. Nii et ainuke õigustus Quantumi olemasoluks, olla järgmise filmi eellooks, sai Skyfalliga otsa. Selline väike kõrvalpõige, Taevas kukub alla sellest paremaks ega halvemaks ei muutunud.

Casino Royale oli küll vingem, aga napilt. Ja ega ma täpselt ei oskagi öelda miks, sest komponendid on ju vägevad. Bardemi lõuapoolik, Komodo draakon ja Aston Martin DB5*, kui nimetada kolm esimesena pähe kargavat. DB5 üksi duubeldab ükskõik millise filmi reitingut (mõelge kui hirmus, kui Edward Cullen ja Co selle autoga ringi sõidaks).
Haa! Välja mõtlesin. Tunnuslaul. Bondi filmid defineeritakse läbi tunnuslaulude. Live and Let Die, Goldfinger, Goldeneye. Mida parem laul, seda parem film. Chris Cornelli ma ketrasin ikka põhjalikult, Adelet olen mõned korrad kuulanud.
Nii et Bond on tagasi. Natuke räsitud, aga jõhkralt sihikindel.

 *tehnoloogia on ikka täiesti müstiliseks arenenud. See auto, mis sõelapõhjaks lasti, oli prinditud.

Tõuseb, meie rüütel / Dark Knight Rises (2012)

Bruce Wayne võttis Racheli surma eelmises filmis päris tõsiselt hinge ning on seetõttu kaheksa aastat oma toas mossitanud. Kui aga Kassnaine mehe pühamusse sisse murrab ja ta seifi näppimas käib, saab Bruce kurjaks ja klopib keebi tolmust puhtaks. Pealegi on linnas ka uus kurjam - Bane.
Ning ei lähegi kaua aega, kui Wayne on pankrotis ja murtud seljaga kuskil augus kompostiks muutumas ja Bane kogu linna pantvangi võtnud. Paras väljakutse Batmanile.

Mitte nii hea, kui Dark Knight, aga kindlasti parem kui Nolani esimene, Batman Begins. Mind kõige rohkem see häiriski, et vaikimisi eeldati, et ma mäletan neid keerulisi ja vähem keerulisi sisupöördeid ja motiive, mis 2005. aastal sisse toodi. Liam Neeson ja Christian Bale vehkisid kuskil mägedes samuraimõõkadega. Kes seal paha mees oli ja mis ta tahtis, no ausõna, sundige või uuesti vaatama, ei tule meelde. Aga Nolan vaatajalt eeldab, et ta on eelmisi filme näinud ja sealt asju meelde jätnud. Ma mäletan küll neist filmidest asju, valikuliselt, Jokker tegi päris hea pliiatsitriki näiteks. Kus mina pidin teadma, et seda lahedat stseeni ei pea mäletama. Aga et Ra's al Ghulil on mingi überplaan, see peab mul 7 aastat hiljem meeles olema. Ja et Ra's al Ghul on mingist Liigast.

Selle konkreetse filmi suurim pluss on aga Bane. Loomulikult on võimalik ja ilmselt ongi tehtud umbes tosin Darth Vaderi nalja ja pool tosinat Hannibal Lecteri oma, aga mulle ta meeldis. Nii puhast kurjust ikka väga tihti ei näidata. Emotsioonitu kurjus. Ei ta läinud närvi, ei tal loopinud silmist sädemeid. Kähises lihtsalt paar sõna järelhüüdeks ja krõps.

Ja veel mulle meeldis see twist, mitte see kohviku heldimuspisara poetava Alfredi oma, vaid see kus järjekordselt tõestati, et ma olen räme meesšovinist, et sellist  pööret oodatagi ei osanud.

Viis

Paneks mingi itaalia filmi. Oh, ma tean paneme selle, kus Marcello õhupalli mängib. Kurat see on ikka võimas ümberkehastumine, seda ikka iga näitleja välja ei mängi. Brando proovis vatiga ja de Niro sõi end lihtsalt paksuks, aga no ei saa nemad meistrile rinnale. Mis see filmi nimi muidu oli? Kaks ja pool meest?

Järgmiseks võiks mingi tummfilm olla. Kuulge, aga mingi taani poiss tegi ju 28. aastal täitsa enam-vähem Joan of Arci, märulit oli veits vähevõitu, mulle see Millaga variant imponeeris ikka rohkem, aga no ju ei olnud rahadega väga priisata. Vähemalt päris verd kasutasid, mitte seda ketšupiläga.

'teagi nüüd, kas peaks venelastele ka ühe koha andma? Vaapol oli üks hea ülevaatlik käsiraamat, äkki leiab sealt mõne idee. Eisenstein, Tarkovski, Bondartšuk, Menšov - juudas, kus on nimed. Kas midagi lihtsamat ei ole? Vert-off? On tal midagi kobedamat? Tikutopse voltiv naine - oplaa kui diip, sobib.

Teate ma siin mõtlesin, et äkki ikka ei oleks pidanud itaallastele seda kohta andma, neil oli ju see Mussolini ja
Umberto Tozzi. Ära võtta oleks kah muidugi narr, kelle me sinna asemele ikka paneme. Aga teeks siis nii, et suskame ühe vesterni ka sisse. Aga ei võta Leonelt või Corbuccilt, las siis makaroniõgardid nutavad silmad peast. Mingi suvaline John Wayne'i oma kärab küll. Otsige mõni.

Võtaks ehk mõne uuema asja ka sisse? Mõne napilt 50 aastat vana filmi. Nooruspäevilt, siis kui rohi oli rohelisem ja laksas paremini. Ai türi ja kui veel kuskilt hapet õnnestus sebida. Meskaliinist ma üldse ei hakka rääkimagi no ja adrenokroomiga olid juba kaelani või sees. Poolteist tundi kulus enne kui mõjuma hakkas, aga siis oli ikka vägev trip.

Kas mingi naistekas võiks ka olla? Saaks va lambasihvriga koos end diivani peale vaatama sättida. Tõmbaks pleedi põlvede peale, jooks sooja piima meega ja paneks äkki käegi ümber. Ai kus vanasti simmanil sai keerutatud, pillimehel oli pärast näppudelt nahk maas ja kiigevõlli tuli veega kasta, muidu läks suitsema ära. Ainult sead meil olid ikka tarandikus kinni ja viina me jõime kah ise ära.

Lastele ka äkki midagi. Mõni multikas? Ei, see ei passi. Aga kas mitte Barbarella ja Suure jalutuskäigu operaatoril polnud onu, kes ka filme teha pusis? Tal mu arust oli miski õppefilm. Kula või kummikeks, üks nendest. Täiskasvanud näitlejatega kusjuures, sellise kunstilise nükke tegi sisse.

Krt, japsidele peaks ikka ka midagi andma. Mul vanaisa tõi Tokyost 45. aastal kohvritäie Seiko kelli. Vahi, kalkulaatoriga ja veekindel kah. Patareid olen ainult korra vahetama pidanud. Kes neil on seal mõni vähe kuulsam nimi. Ozu? Ei aitäh, ma olen täna autoga. Aa, nimi on selline. Ei no juba selle nime eest saab koha vabalt. Äkki mõni rahvuslik lugu talt siis.

Oi blääd, ma just vaatasin, et ühtegi Hollika filmi polegi veel nimekirjas. No mis me võtame? Scorsese nurus endale lõpuks ühe auhinna välja, talle ei ole rohkem midagi vaja. Coppolal oli raamat ees, asi sealt üks-ühele film maha viksida. Spielberg on poisike alles, Griffith liiga vana. On meil üldse keegi veel? Wells ... Wells... see kirjanik vä? Ah lavastaja nimega Welles. See ubade reklaamist? Kena on.

Ongi esikoht juba? Kurat ma enam ei viitsi, pea käib ringi juba neist nimedest. Valige ise mõni kabedam tükk ja don't cock it up.

lühendatud ja tsenseeritud väljavõte ajakirja Sight&Sound kõigi aegade parimate filmide Top50 nimekirja koostamise protokollist.

Austusest hallpea vastu panen siia ka lingi Roger Eberti nägemuse kohta, miks just need filmid ses tabelis on. Arusaadavalt on siin väiksed erinevuse sees sellega, mis te just ärakirjast lugeda saite, kuid ei maksa Rogeri pihta väga kuri olla, ju ta tugines oma teksti kirja pannes vaid mälule, kuid nii auväärses eas härrasmehel võib see ju vahel veidi alt vedada.
Oletame aga lihtsalt mõtteharjutuseks, et Rogeril on õigus. Et need kümme filmi on kõik absoluutselt suurepärased. Neile tuleb lihtsalt aega anda. Ma andsin igale just täpselt selle aja, mis kulus nende läbivaatamiseks ja blogipostituse juurde pildimaterjali otsimiseks. Ja katarsis jäi mul kogemata. Selles nimekirjas on tõesti mitu head filmi. Tokyo Story ja Jean D'Arc ja Inimene filmikaameraga on absoluutselt tähelepanuväärsed filmid. Ja võibolla kui ma kasvan, kogun elutarkust, loen nende kohta artikleid ja vaatan nad kaader kaadri haaval läbi, siis jõuan ma ka ühel päeval selleni, et öelda, et voh millised maasikad. Selliseid filme enam ei tehta.
Aga. Ma olen näinud filme, mis juba esimese vaatamiskorraga kustumatu mälestus jätavad. Ma tean, et maailmas on olemas hea hulk filme, mida ma ei ole veel näinud. Järelikult on olemas filme, mida ma ei ole näinud, aga mis mulle kohe meeldima hakkaksid. Ma viidan niigi ebanormaalselt palju aega igast väikekodanlike toimetustega, vahepeal tahaks magada ka ja ega see blogi ka ennast ise ei pea (mitu kuud juba olen katsetanud, ei miskit), nii et kulutada aega filmile, mis mind esimesel korral ei lummanud, lootuses et teine kord läheb paremini on ettevõtmine, mille ma parimal juhul võtan kunagi pensionipõlves ette. Ning selleks ajaks olen ma raudselt selline pahur vanamehetoi, kes kunagi lolli peaga antud noorpõlvelubadusi millekski ei pea ja viidab oma aega lapselapsi põlve peal hüpitades ja kiites, et kus alles Alien ja Terminaator on filmid. Ning võibolla ka blogi 50. sünnipäeva tähistades. Napid 45 ainult veel minna.

Muide, nii igaks juhuks, internet on ju igast hulle täis. Osa sellest eelnevast jutust ei pruugi 100% tõele vastata ja Roger Ebert on väga vitaalne ja asjalik vanainimene. Kirjutab peaaegu sama hästi kui mina ja tihedamalt kui mõned korrad kuus.