Märkimisväärsed filmid vabastatud

filmide, mis võiks olla nii halvad, et nad muutuvad heaks eri (aga kukuvad selleski läbi).

Legion (2009)

On üks söökla, keset mittemidagit, mida peab üks mees oma pojaga. Kunagi oli mehel naine ka, aga see mingil põhjusel ei tahtnud elada kohas, kus õhtuseks peamiseks meelelahutuseks on preeriakoerte urgudesse rästikute/nastikute/vaskusside poetamine. Igatahes, neil on ka paar abilist ja mõned külastajad, siis astub uksest sisse triksis-traksis memm, tellib tüki toorest liha, norib kõigiga tüli, ronib kribinal-krabinal söökla lakke ja laksutab sealt hambaid.

Sellega on filmi tipphetk ära. Edasi läheb igavaks sahmerdamiseks. Hord possessitud inimesi jookseb sööklale tormi, relvad räägivad ja Dennis Quaid teeb kohkunud nägu. Üks rase sünnitab kõige selle keskel lapse, kes mingil põhjusel ja viisil on võtmeks selle jama lahendamiseks aga siis Miikael võitleb Gabrieliga, et saada tagasi oma tiivad, mis ta ise maha nüsis (täitsa rumal, ingel saab endale tiivad siis kui keegi kellukest helistab) ja pickup sõidab noolsirgel teel mägedesse või kuskile.

Vältida.

Ruins (2008)

Seltskond noori leiavad, et lihtsalt niisama basseini ääres lebamine, kokteilide limpsimine ja ujumisriietetes kehade vahtimine ei ole ikka mingi õige puhkus ja otsustavad kohalike kultuurimälestistega tutvuma sõita. Trambivad läbi metsa mingi käsitsijoonistatud kaardi järgi astmikpüramiidini, kaaluvad mälestuseks paar pilti klõpsida ja võibolla mõne kauni lille noppida, aga kohalikud giidid paluvad seltskonnal küllalt tungivalt selle vaimustava muistisega lähemalt tutvuda.

Gorestseenid olid paigas, jabur oli ka. Ühelt hetkel sibavad killertaimed kui Usain Bolt, kes on starteri käest nõgesepuhmaga nähvaka saanud, teisel lesivad lihtsalt rahulikult kivi peal, võtavad päikest ja teevad hääli. No  ei saa sellist filmi tõsiselt võtta ja seda ei tohiks tõsiselt teha. Aga püüti ikkagi vaataja emotsioonidel mängida ja tegelastele kaasa tundma panna.

Küllalt lahja.

sa mängid õudusfilmis ja sul on seljas bullseye särk, mis arvasid, et juhtub?

Clash of the Titans (2010)

Hadesel on käsi Kerberosele kepi loopimisest ära väsinud ja vanake tuleb endale maa peale abilist nõutama, valib välja krapsaka nooriku Andromeda ja vanakooli härrasmehena küsib ikka ka piiga isalt luba. See vana tõhk koogutab aga allilma kunni näo ees nii et selg paigast ära ja siis paneb joonelt Perseuse juurde, et see aitaks pahaaimamatule taadile vimka visata. Perseus kogubki kamba kokku, varastab endale relvad ja tiivulise hobuse, viib mitu ohustatud mütoloogilist liiki väljasuremise äärele ja ratsutab lõpuks päikeseloojangusse.

Kui siit mingit ajaloolist tõde otsite, siis olete ise rumalad. See oleks võinud olla puhas silmarõõm, 125 millioni dollari eest peaks ju saama korraldada päris palju. Aga mulle jäi selline tunne, et põhiliselt korraldati selle raha eest basseinipidusid, kus võttemeeskond prostituutide rindade vahelt tuhksuhkrut lakkusid. Harryhauseni kiilaspea nimel, nähke ometi selle CGI-ga veidigi vaeva, eriti kui see peaks kogu filmi kandma. Ma olen Maxima mänguasjade riiulil ka paremaid Medusa päid näinud. Asylumi mehed itsitavad pihku praegu.

Nagu arvutimängu oleks vaadanud.

Salvage (2009)

Kallil jõuluajal sõidab mees koos tütrega naisele külla. Jõuavad vähe varem kui oodatud oleks ja rikuvad kõigil asjaosalistel natuke pühadetuju. Palju rohkem rikuvad seda pühadetuju aga ei tea kust ja ei tea miks välja kargavad sõjaväelased, kes enne tulistavad ja siis küsivad küsimusi.

Inglastelt oleks rohkemat oodanud. Vähe püütakse suletud ruumi ja teadmatusega pinget kerida, aga olematu sisuga on seda ikka väga raske saavutada. Isegi huumorit ei ole.  Mis inglise horror see on, kus väheke koomuskit ei tehta.

Junn (ma ei suuda ette kujutada, mis filme need inimesed veel näinud on, kes seda Instant Classicuks, Seriously Shocking Chilleriks või Most Terrifying Film of the Yeariks nimetavad).

Häid Jõule / Joyeux Noël (2005)

Olin sunnitud eile poes käima, oli pasteedi jaoks suitsupekki ja porgandeid vaja. Ei trüginud kuskile suurde kaubanduskeskusesse. Ikka oli kole. Hommikul olin just Postimehest lugenud tüüpilist hala teemal, kuidas hirmsad kaupmehed on jõulud mingiks jubedaks tarbimispeoks muutnud. Üldiselt olen ma aga arvamusel, et väga vähe on inimesi, kes suudavad südamest rõõmustada 22. detsembril supermarketist ostetud läbipaistvasse tsellofaani pakitud punutud korvis oleva kommivaliku üle. Nii et kui täiskasvanud inimene teeb oma valiku ja sellise "kingituse" endale korvi tõstab, siis ei ole see küll kaupmehe süü. Kaart ja pastakas oleks palju parem valik, soodsam peale selle. Minu selleaastane Grinchi moment.

Selles mitte nii glamuurses Maailmasõjas, selles kus pahad mehed Hugo Bossi ülikondades ringi ei patseerinud, oli sõduritel küll palju pakilisemaid asju millega oma pead vaevata, peamiselt siis see kuidas oma kaevik nii sügavaks kaevata, et sellest neetud sõjast ja miinipilduja tulest võimalikult kaugele pääseda, aga 1914. (ja 1915. aasta tegelikult ka) jõulude ajal ronisid hinnanguliselt 100000 sõdurit oma kaevikutest välja, matsid omi surnuid, jagasid kingitusi, laulsid jõululaule, mängisid jalgpalli. Ja kuskil ei krabisenud tsellofaan.
Prantslased panid selle sündmuse filmi sisse, ilmselt veidi kunstiliselt ilustades, aga siiski mõjuvalt. Kõige tipmisem härdushetk oli vähemalt minu jaoks küll suhteliselt vara ära, aga selle pea kahe tunni jooksul ei tekkinud mul küll mõtet, et isver, jõulud on ju kohe kohal, ma pean minema ja ostma pool tosinat eelpakitud kinkepakki.

Nii et kui tõesti kuidagi muidu ei suuda nende röövellike kapitalistinärakate maailmavallutusplaanide vastu seista, vaadake filmi. Die Hardi näidatakse ka telekast, see ka aitab.

Selleaastane (jõulu)plaat on Jack White' Blunderbuss. Sixteen Saltines on ehk veidi raju kogupereblogi jaoks, nii et kuuse ümber tantsu keerutamiseks hoopis see lugu

Duubelreaktsiooni tagasitulek

Lasin siin väikse vahe sisse, kasvatasin pinget, aga nüüd on tunne õige ja reaktsiooniks aeg küps.

Alustaks seekord juttudest. Oktoobris neli ja novembris kaks. Täitsa loetavad kõik.
Rongiga ja Viikingirünnak erootilise? ulme katsetused. Mõjusid üksjagu perverssetena, viikingijutt eriti, pigem ärge proovige neid lugemise ajal visualiseerima hakata.
Diana loo juures tabas mind aga valusalt üks puudujääk. Kus on otsing autorinime järgi? Miks ma pean ringiga läbi Baasi tuhlama, kui ma tahan teada, kas autor on seda mütoloogiat ka oma varasemates juttudes kasutanud. Tundus, et ei ole. Või no kui mõni pisteliselt Reaktorit sirviv inimene satub head lugu lugema ja mõtleb, et sellelt autorilt võiks ju lausa miskit veel lugeda, aga mitte ei viitsi ajakirjanumbreid ühekaupa läbi tuhlata.
Tänav oli seekord ootamatult verevaene. Ja lõppes nagu Vennad Lõvisüdamed algasid. Nii et puhta lugemisrõõmu poolest ületas pühendatud lugu suure samba psühholoogilist õudust. Võib ju tunduda onupojapoliitikana, aga Metsavana viib nende kahe numbri parima algupärase ulmejutu auhinna Elva mändide alla.
Tea Lalli maailmalõpujutu kommentaariks niipalju, et alguse pimeduses kobamine lõi seose Trifiidide päevaga ja pani edasistele vajakajäämistele veidi leebemalt vaatama.

Artiklid. Ei ole kuidagi võimalik kirjutada ainult selliseid artikleid, mis kõigile lugejatele ühtviisi korda läheksid, aga oktoobri number oli selle poolest "eriline", et mind jätsid suurem enamus neist suhteliselt külmaks. Ei nori kirjandusliku taseme üle, käsitletavad teemad ei haaranud. Kahe erandiga. X-COM võiks olla täitsa proovitav ja ristsõna kallal ma pusisin mõnust nurrudes.
Ning et mitte tühja lahmida, siis punun väikest intriigi ja kirjutan selle teatava vastumeelsuse, mida oktoobri Reaktorit lugedes tundsin,  kaanepildi arvele. Olen vahel ETV-st ENSV-d vaatamata sattunud ja vähekese muianudki, nii et nostalgia pole päris võõras mõiste, aga ma ei leia, et eestikeelne ulmeajakiri peaks oma kaanekujunduses kasutama kirillitsat. Isegi kui see oli kogemata?
Novembri numbriga sellist probleemi ei ole ja artiklid olid kohe palju lobedamad ja huvitavamad. Isegi seda oli huvitav lugeda, kuidas kellelegi Accelerando meeldida sai.
Seda võiks ehk kaaluda, et üritustest, mis pärast toimumist kajastamist leiavad, ka ajakirja vahendusel eelinfot jagada. No ilmselt see, et Pöff toimus ühelgi filmihuvilisel kahe silma vahele ei jäänud, aga mõned vaatamissoovitused enne festivali algusest oleks võibolla ära kulunud.
Eriti hea meel oli novembris aga selle üle, et koomikseid loeb peale viimasel ajal mahtrastunud Kauri keegi veel. Kurb on aga see, et nagu ajalugu on näidanud (viimati Invisibles näol), siis arvutist pildivihikute lugemine on paras piin (isegi kui soovitusliku tarkvara kasutada). Loodetavasti on järgmise põlvkonna Nexusel kaks ekraani, üks tavaline ja teine e-ink. Sellise seadme ostmist ma kaaluksin.

Taevas kukub alla / Skyfall (2012)

Bond kihutab mootorratta seljas mööda katuseid, opereerib rasketehnikaga vagunil katuse küljest, kohendab pintsakut, ronib ühe terveks jäänud katusega vaguni otsa, rähkleb seal kurja mehega, saab kuuli rindu, sukeldub hiiglama kõrge silla pealt vette, õngitsetakse mingite kalurite poolt välja, jagab ühe kauni naisega armastust ning joob skorpionitest kihavas baaris mõned napsud. Filmist selleks hetkeks kulunud umbes viis minutit. Vägev.
Isegi kõige pikema vihaga vaatajal peaks selleks hetkeks äpardus nimega Quantum of Solace meelest läinud olema, tegijatel endil küll oli. Kui sellele maailma valitsevale salaorganisatsioonile, kellega Quantumis jageleti, Skyfallis mõni vihje tehti oli see väga peen vihje. Nii et ainuke õigustus Quantumi olemasoluks, olla järgmise filmi eellooks, sai Skyfalliga otsa. Selline väike kõrvalpõige, Taevas kukub alla sellest paremaks ega halvemaks ei muutunud.

Casino Royale oli küll vingem, aga napilt. Ja ega ma täpselt ei oskagi öelda miks, sest komponendid on ju vägevad. Bardemi lõuapoolik, Komodo draakon ja Aston Martin DB5*, kui nimetada kolm esimesena pähe kargavat. DB5 üksi duubeldab ükskõik millise filmi reitingut (mõelge kui hirmus, kui Edward Cullen ja Co selle autoga ringi sõidaks).
Haa! Välja mõtlesin. Tunnuslaul. Bondi filmid defineeritakse läbi tunnuslaulude. Live and Let Die, Goldfinger, Goldeneye. Mida parem laul, seda parem film. Chris Cornelli ma ketrasin ikka põhjalikult, Adelet olen mõned korrad kuulanud.
Nii et Bond on tagasi. Natuke räsitud, aga jõhkralt sihikindel.

 *tehnoloogia on ikka täiesti müstiliseks arenenud. See auto, mis sõelapõhjaks lasti, oli prinditud.

Tõuseb, meie rüütel / Dark Knight Rises (2012)

Bruce Wayne võttis Racheli surma eelmises filmis päris tõsiselt hinge ning on seetõttu kaheksa aastat oma toas mossitanud. Kui aga Kassnaine mehe pühamusse sisse murrab ja ta seifi näppimas käib, saab Bruce kurjaks ja klopib keebi tolmust puhtaks. Pealegi on linnas ka uus kurjam - Bane.
Ning ei lähegi kaua aega, kui Wayne on pankrotis ja murtud seljaga kuskil augus kompostiks muutumas ja Bane kogu linna pantvangi võtnud. Paras väljakutse Batmanile.

Mitte nii hea, kui Dark Knight, aga kindlasti parem kui Nolani esimene, Batman Begins. Mind kõige rohkem see häiriski, et vaikimisi eeldati, et ma mäletan neid keerulisi ja vähem keerulisi sisupöördeid ja motiive, mis 2005. aastal sisse toodi. Liam Neeson ja Christian Bale vehkisid kuskil mägedes samuraimõõkadega. Kes seal paha mees oli ja mis ta tahtis, no ausõna, sundige või uuesti vaatama, ei tule meelde. Aga Nolan vaatajalt eeldab, et ta on eelmisi filme näinud ja sealt asju meelde jätnud. Ma mäletan küll neist filmidest asju, valikuliselt, Jokker tegi päris hea pliiatsitriki näiteks. Kus mina pidin teadma, et seda lahedat stseeni ei pea mäletama. Aga et Ra's al Ghulil on mingi überplaan, see peab mul 7 aastat hiljem meeles olema. Ja et Ra's al Ghul on mingist Liigast.

Selle konkreetse filmi suurim pluss on aga Bane. Loomulikult on võimalik ja ilmselt ongi tehtud umbes tosin Darth Vaderi nalja ja pool tosinat Hannibal Lecteri oma, aga mulle ta meeldis. Nii puhast kurjust ikka väga tihti ei näidata. Emotsioonitu kurjus. Ei ta läinud närvi, ei tal loopinud silmist sädemeid. Kähises lihtsalt paar sõna järelhüüdeks ja krõps.

Ja veel mulle meeldis see twist, mitte see kohviku heldimuspisara poetava Alfredi oma, vaid see kus järjekordselt tõestati, et ma olen räme meesšovinist, et sellist  pööret oodatagi ei osanud.

Viis

Paneks mingi itaalia filmi. Oh, ma tean paneme selle, kus Marcello õhupalli mängib. Kurat see on ikka võimas ümberkehastumine, seda ikka iga näitleja välja ei mängi. Brando proovis vatiga ja de Niro sõi end lihtsalt paksuks, aga no ei saa nemad meistrile rinnale. Mis see filmi nimi muidu oli? Kaks ja pool meest?

Järgmiseks võiks mingi tummfilm olla. Kuulge, aga mingi taani poiss tegi ju 28. aastal täitsa enam-vähem Joan of Arci, märulit oli veits vähevõitu, mulle see Millaga variant imponeeris ikka rohkem, aga no ju ei olnud rahadega väga priisata. Vähemalt päris verd kasutasid, mitte seda ketšupiläga.

'teagi nüüd, kas peaks venelastele ka ühe koha andma? Vaapol oli üks hea ülevaatlik käsiraamat, äkki leiab sealt mõne idee. Eisenstein, Tarkovski, Bondartšuk, Menšov - juudas, kus on nimed. Kas midagi lihtsamat ei ole? Vert-off? On tal midagi kobedamat? Tikutopse voltiv naine - oplaa kui diip, sobib.

Teate ma siin mõtlesin, et äkki ikka ei oleks pidanud itaallastele seda kohta andma, neil oli ju see Mussolini ja
Umberto Tozzi. Ära võtta oleks kah muidugi narr, kelle me sinna asemele ikka paneme. Aga teeks siis nii, et suskame ühe vesterni ka sisse. Aga ei võta Leonelt või Corbuccilt, las siis makaroniõgardid nutavad silmad peast. Mingi suvaline John Wayne'i oma kärab küll. Otsige mõni.

Võtaks ehk mõne uuema asja ka sisse? Mõne napilt 50 aastat vana filmi. Nooruspäevilt, siis kui rohi oli rohelisem ja laksas paremini. Ai türi ja kui veel kuskilt hapet õnnestus sebida. Meskaliinist ma üldse ei hakka rääkimagi no ja adrenokroomiga olid juba kaelani või sees. Poolteist tundi kulus enne kui mõjuma hakkas, aga siis oli ikka vägev trip.

Kas mingi naistekas võiks ka olla? Saaks va lambasihvriga koos end diivani peale vaatama sättida. Tõmbaks pleedi põlvede peale, jooks sooja piima meega ja paneks äkki käegi ümber. Ai kus vanasti simmanil sai keerutatud, pillimehel oli pärast näppudelt nahk maas ja kiigevõlli tuli veega kasta, muidu läks suitsema ära. Ainult sead meil olid ikka tarandikus kinni ja viina me jõime kah ise ära.

Lastele ka äkki midagi. Mõni multikas? Ei, see ei passi. Aga kas mitte Barbarella ja Suure jalutuskäigu operaatoril polnud onu, kes ka filme teha pusis? Tal mu arust oli miski õppefilm. Kula või kummikeks, üks nendest. Täiskasvanud näitlejatega kusjuures, sellise kunstilise nükke tegi sisse.

Krt, japsidele peaks ikka ka midagi andma. Mul vanaisa tõi Tokyost 45. aastal kohvritäie Seiko kelli. Vahi, kalkulaatoriga ja veekindel kah. Patareid olen ainult korra vahetama pidanud. Kes neil on seal mõni vähe kuulsam nimi. Ozu? Ei aitäh, ma olen täna autoga. Aa, nimi on selline. Ei no juba selle nime eest saab koha vabalt. Äkki mõni rahvuslik lugu talt siis.

Oi blääd, ma just vaatasin, et ühtegi Hollika filmi polegi veel nimekirjas. No mis me võtame? Scorsese nurus endale lõpuks ühe auhinna välja, talle ei ole rohkem midagi vaja. Coppolal oli raamat ees, asi sealt üks-ühele film maha viksida. Spielberg on poisike alles, Griffith liiga vana. On meil üldse keegi veel? Wells ... Wells... see kirjanik vä? Ah lavastaja nimega Welles. See ubade reklaamist? Kena on.

Ongi esikoht juba? Kurat ma enam ei viitsi, pea käib ringi juba neist nimedest. Valige ise mõni kabedam tükk ja don't cock it up.

lühendatud ja tsenseeritud väljavõte ajakirja Sight&Sound kõigi aegade parimate filmide Top50 nimekirja koostamise protokollist.

Austusest hallpea vastu panen siia ka lingi Roger Eberti nägemuse kohta, miks just need filmid ses tabelis on. Arusaadavalt on siin väiksed erinevuse sees sellega, mis te just ärakirjast lugeda saite, kuid ei maksa Rogeri pihta väga kuri olla, ju ta tugines oma teksti kirja pannes vaid mälule, kuid nii auväärses eas härrasmehel võib see ju vahel veidi alt vedada.
Oletame aga lihtsalt mõtteharjutuseks, et Rogeril on õigus. Et need kümme filmi on kõik absoluutselt suurepärased. Neile tuleb lihtsalt aega anda. Ma andsin igale just täpselt selle aja, mis kulus nende läbivaatamiseks ja blogipostituse juurde pildimaterjali otsimiseks. Ja katarsis jäi mul kogemata. Selles nimekirjas on tõesti mitu head filmi. Tokyo Story ja Jean D'Arc ja Inimene filmikaameraga on absoluutselt tähelepanuväärsed filmid. Ja võibolla kui ma kasvan, kogun elutarkust, loen nende kohta artikleid ja vaatan nad kaader kaadri haaval läbi, siis jõuan ma ka ühel päeval selleni, et öelda, et voh millised maasikad. Selliseid filme enam ei tehta.
Aga. Ma olen näinud filme, mis juba esimese vaatamiskorraga kustumatu mälestus jätavad. Ma tean, et maailmas on olemas hea hulk filme, mida ma ei ole veel näinud. Järelikult on olemas filme, mida ma ei ole näinud, aga mis mulle kohe meeldima hakkaksid. Ma viidan niigi ebanormaalselt palju aega igast väikekodanlike toimetustega, vahepeal tahaks magada ka ja ega see blogi ka ennast ise ei pea (mitu kuud juba olen katsetanud, ei miskit), nii et kulutada aega filmile, mis mind esimesel korral ei lummanud, lootuses et teine kord läheb paremini on ettevõtmine, mille ma parimal juhul võtan kunagi pensionipõlves ette. Ning selleks ajaks olen ma raudselt selline pahur vanamehetoi, kes kunagi lolli peaga antud noorpõlvelubadusi millekski ei pea ja viidab oma aega lapselapsi põlve peal hüpitades ja kiites, et kus alles Alien ja Terminaator on filmid. Ning võibolla ka blogi 50. sünnipäeva tähistades. Napid 45 ainult veel minna.

Muide, nii igaks juhuks, internet on ju igast hulle täis. Osa sellest eelnevast jutust ei pruugi 100% tõele vastata ja Roger Ebert on väga vitaalne ja asjalik vanainimene. Kirjutab peaaegu sama hästi kui mina ja tihedamalt kui mõned korrad kuus.

Pääpööritsus / Vertigo(1958)

Avastasin just, et James Stewart võib küll olla päris hea näitleja, erinevais kaalukategooriais on tal auhindu ja nominatsioone ette näidata nii et pea võib pööritama hakata, aga enamik filme, milles teda näinud olen eriti vägevat muljet ei ole jätnud. Mortal Storm raudse erandina muidugi. Anatomy of a Murder üllatas üllatuse puudumisega, Rear Window samamoodi ning It's a Wonderful Life* on selgelt liiga magus.
Ühe maailma mõjukama filmiajakirja, Londonis väljaantava Sight&Sound küsitluse põhjal aegade parimaks filmiks nimetatud Vertigos mängib Stewart ekspolitseinikku, kel juba tabureti peale tõusmisest jalad värisema hakkavad ja silme eest mustaks tõmbab ja seetõttu mees erru lähebki. Aja sisustamiseks võtab ta vastu vana sõbra tööpakkumise - tolle abikaasal päev otsa sabas käia. Ilmselgelt osutub naine piisavalt veetlevaks, et tööotsast saaks armulugu, mis aga ootamatu ja vägivaldse lõpu leiab. Umbes poole filmi pealt. James keerab omadega veel rohkem sassi ja ei näita enne paranemise märke, kui uue/vana elu armastuse leiab. Ning siis on Hitch-cockil juba järgmine viguri-vänt varukast võtta.

Teate mis, ei ole nuriseda miskit. Stewart näitleb nii et mühiseb, Kim Novak näeb kena välja (ta oskab ikka näidelda kah) ja Hitchcock oleks nagu varemgi lavastajatoolis istunud. Ning Technicolor on teatavasti ühele filmisõbrale suuremgi stimulant kui pool tosinat hiid-paljastissi nende loomulikus elukeskkonnas, mudas, müdistamas. Mis saakski siin mitte meeldida.
Aga no see oleks praegu püsilugeja petmine, kui ma natukenegi ei viriseks. Lugu ei olnud nii otsatult põnev, et oleks sundinud Alfredi filmide Top3** seas muudatusi ette võtma. Eriti, kui tegemist ei ole esmavaatamisega või on keegi jõudnud selle 58 aastat vana filmi ära spoilerdada. Muide, lihtsalt teadmiseks, Bruce Willis on Kuuendas meeles vaim.

*väidetavalt on It's a Wonderful Life oma populaarsuse teeninud läbi selle, et seitsmekümnendail soperdati tema autoriõiguste pikendamisega ja telekanalaid said filmi ilma rahata kedrata.

**ei, ma ei ole kõiki Hitchcocki filme näinud (North by Northwest ja Notorious kõige mainimisväärsemate puudujääkidena) aga

Kodanik Kane / Citizen Kane (1941)

Üldiselt ma ei kirjuta filmidest, mida ma olen e.b.a.* näinud ja ühel või teisel põhjusel üle vaatama satun. Kuna ma aga Kodanik Kane'i just selle pärast vaatama asusingi, et saaks seda blogis materdada, siis teen ma aastatel 1962-2012 kõigi aegade parima filmi krooni hoidnud teosele erandi.
1995 oli noore blondi elus tähtis aasta, eriti just tema filmimaitse kujunemise osas. ETV tähistas vendade Lumière' mõnevõrra varasemat ettevõtmist projektiga Film100 (umbes midagi sellist, keegi suurepärasema mäluga lugeja võib mind parandada). Projekti põhirõhk oli filmikunsti algusaegadel, oma osa said nii D.W. Griffith, Charlie Chaplin, Buster Keaton ja Harold Lloyd. Ja Kodanik Kane. Maailma parim film.
Ohtlik on selline sildistamine. Noor teismeline filmisõber ootas orgastilist kogemust. Ja pidi isegi oma piiratud filmikogemuse juures õlgu kehitama. Mõtles, et ju ta on tõelise kunsti hindamiseks liiga noor ja otsustas, et las  need kulupäised hallhabemed räägivad mis tahavad. Maailma parim film oli toona Conan the Barbarian.
Sellest ajast on kõvasti filmilinti montaažiruumi põrandale langenud ja blond arvas, et nüüd ta on tark ja oskab head asja vääriliselt hinnata.

Charles Foster Kane on jõmpsikast peale koolitatud äriimpeeriumi juhtima, aga mees ise arvab, et tema kutsumus on hoopis ajakirjandus, väheke kollaka varjundiga ajakirjandus. Poliitikuks loodab ka saada, aga see plaan läheb vett vedama. Oma teisest naisest püüab ooperiprimadonnat koolitada, kuid kukub ka sellega läbi. Hiigelmõisa Xanadu ehituski jääb pooleli. Surebki seal üksinda, ainult teenritest ümbritsetuna. Pomiseb veel "rosebud" ja paneb silmad viimast korda kinni. Ajakirjanikel kohe kont pureda, kes või mis see on.
Mul teistkordsel vaatamisel muidugi seda närvikõdi ei olnud, sain muule keskenduda. Kaameratööle kohe eriti. Oli tõesti ilus. Eriti märkimisväärne muidugi just see teatav teatrilikus, mis lubas keskenduda just sellele osale stseenist, mis parasjagu huvitav tundus.

Mis aga endiselt huvitav ei tundunud oli lugu, mida Orson Welles Herman J. Mankiewiczi abiga rääkis. Maitse asi muidugi, aga ma ei suuda kaasa elada mehele, kes ei suuda hinnata seda mis tal on. Kane'i puhul on muidugi vaieldav, et kes selles süüdi on. Vaene õnnetu poiss viidi ju õrnas eas vanemate juurest minema ja ei lastud tal lapsepõlve nautida. Aga no loll olemist ei õigust suurt miski. Kui sul on ikka valimised tulemas, siis hoia ennast nii paljukest vaos, et armukese juures käimisega väike vahe sisse teha.

Hea film, aga Innocents on umbes sama ilus ja siukese looga, mis mis ei luba köögis võileiva tegemise peale mõeldagi.

*enne blogimisega alustamist

Tokyo lugu / Tokyo Story / Tôkyô monogatari (1953)

Vanapaar pakib sussid ja täispuhutava padja sumadani, istub rongi peale ja sõidab suurde linna lastele külla. Esimese õhtu rõõm ja elevus lahtub aga kiirelt ja vanakesed kipuvad kõigile ette jääma. Ühel hetkel panevad pojad-tütred kogunisti rahad kokku ja saadavad nad kuskile spasse lõõgastuma/jalust ära. Ema-isa ei tee sellest suurt numbrit, käivadki mere ääres ära, teevad veel Tokyo peal väikese tiiru ja sõidavad koju tagasi.  Lastel tuleb aga varsti neile järele sõita.

Õrnalt melanhoolne (mitte ajada segi lämmatava ängiga) ja hetketi ka naljakas. Ozu on võtnud teema, millel annaks nutupilli lõhki puhuda ja teinud sellest filmi, kus otseselt kedagi hukka ei mõistetagi. Olgu, mõni tegelane ehk mõne teise tegelase kohta arvamust avaldab, aga lavastaja ise jääb lihtsalt sündmuste dokumenteerija rolli. Ei mingit kaameratööga edvistamist. Väidetavalt on kogu filmi peale vaid üks kaader, kus kaamera liigub. Ma selle kontrollimiseks ei hakka teda üle vaatama, aga mulle endale jäi silma hoopis see, et suurem enamik kaadreid on võetud suunaga alt üles. Tegemist on tatami shot'iga, mis enamiku allikate hinnangul peaks sümboliseerima umbes seda, et kaamera on vaataja käes, kes istub tatamil. Mulle endale (selle filmi kontekstis*) meeldib aga palju rohkem idee, et kaamera filmib lapse silmade kõrguselt. Patust puhta lapse, kes kedagi ei süüdista, ega kellelegi ütle, kuidas ta istuma/astuma/elama peaks.

Hea film, mida küll suurepäraseks ei ülista, aga mille puhul mul pole ka otsest tungi tosina parema inimsuhteid lahkava filmi näidet tuua (Magnoolia). Kui Tokyo lugu vaadata aega (ehk on keegi maalt külla sõitnud või midagi) ei ole, siis Leelo Tungal/Andres Valkonen on selle meeleolu ka veidi lühemasse vormi valanud.

*Ozu põhiline firmamärk kõigis ta filmides pidavatki olema staatiline tatami shot

ning lõpetuseks väike vihje naisterahvastele - ei ole vist parimat keelt vingumiseks kui jaapani.