Hilja voodi, vara üles. Laupäeval hakkas kino saama juba kell 12.
Ning esimest korda oli põhjust seada sammud selle uhke renoveeritud Suure Saali suunas, mis suurusega tõesti Rõdusaali lõi, aga atmosfääri osas mu arust alla jäi. Täpselt samuti nagu juhtus selle filmiga, mida seal näidati, Julia Silmad / Los Ojos de Julia võis olla küll verisem kui Wait Until Dark, aga pinge osas jäi sellele alla. Tegevus kulges küll sootuks teist rada pidi, naine püüab enne pimeduse laskumist leida meest, kes ta kaksikõel tooli jalge alt ära lõi, aga kandev idee pimedast naisest ja mehest, kes ei ole see kellena ta esineb, lõi seose nende kahe filmi vahele ja seda hispaanlaste kahjuks. Ei suutnud isegi need mõned parasjagu vahvad giallo elemendid mind väga rõõmust hüppama panna. Täitsa tavaline põnevik, hommikuseks äratajaks paras.
Ning erk tahtsin ma järgmiseks seansiks kohe kindlasti olla. Minu arust väga vinge treileriga Teispool Musta Vikerkaart / Beyond the Black Rainbow oli üks oodatumaid filme sel aastal, mida ma kahjuks või õnneks (filmi vaadanute arvates) ei näinud, sest lasin end mässida mahhinatsiooni, mille vilju veel kahjuks või õnneks (kahekümnest võimalikust 5 punkti, not so great success) näha pole olnud. Vähemalt on nüüd kodus filmiriiulil subtiitriteta Navigaator Pirx koha sisse võtnud.
Järgmiseks isiklikus filmikavas olnud Trollikütt / Trolljegeren läks aga kõhuorjuse nahka. Eelmisel aastal parasjagu sümpaatse mulje jätnud kaks söögikohta olid nimelt kollektiivselt otsustanud just selle ajahetke millegi kõrvalisega tegelemiseks valida, ning nii tuli sammud kaugemal ja üksjagu pika ooteajaga pubi suunas seada. Siis kulus veel aega produktide varumise peale ja seejärel tuli Tartu delegatsioonil korraks ka Tallinna korüfeede rõdul tähtsaid meestejutte ajada. Ühest väärt postrist sai üks väärt pilt ka tehtud. Huvilistele toimub esitlus Pöfböfil.
Aga Tõotatud Maa / Stake Land alguseks olin juba kenasti kultuurimajas tagasi. Nimetu kangelane, kes endale läbi laastatud maa teed Tõotatud Maa poole rajab pole küll mingi eriliselt uus idee, Mad Max kohe esimese seosena ja uuemast ajast The Road, rohkem muidugi see viimane, sest kangelasel oli ju noor poiss ka kaasas, kellest siis filmi käigus uut kangelast vormiti, et see teravaks ihutud vaia edasi kannaks, kui vanema mehe käes ramm lõppema peaks. Aga ilus oli see kinopilt ja tempokas ka. Sõna "ilu" alla võtsin siis praegu sujuvalt kokku nii kaunid loodusvaated kui ka parasjagu verised kohtumised vampiir-zombiedega. Mis tundus vähe omamoodi nükkena oli suhtumine kaaslaste kaotamisse. Seda juhtus tihti ja neist saadi väga kergelt üle. Väliselt siis vähemalt. Mis on tegelikult isegi hea, sest liiga tihti kasutatakse võtet, kus kellegagi läheb midagi väga metsa poole, sest muidu ilgem badass jääb kaotatud kaaslase laiba kohale nuuksuma. Selline väike detail jäi siis silma. Aasal põlvini rohus sünkroonliikumisega tegelenud Meister ja Õpipoiss tõid mulle silme ette aga Miyagi ja Karate Kidi. Võta kinni oli see nüüd hea või halb. Filmi üldhinnet see aga kuskile suunas ei mõjutanud. Väärt vaatamine.
Midagi vähemat ei saa ka Pumpüssiga Parmu / Hobo with a Shotgun kohta öelda. Pigem isegi rohkem. Lumepalli veerema pannud Tarantino ja Rodrigueze Grindhouse mõjub võrdluses kui kirikukoori valgetes põlvikutes sopran kisakoori olematu pikkusega seeliku all pesu mitte kandva Debbie kõrval. Isegi Machete, mis igal teise filmi soolikate küljes aknast rippudes saltosid viskab, tõmbab prügikastile kaane kõvasti peale ja loodab, et hommik ta ühes tükis leiab. Mul on südamest hea meel, et kui võtted vere lõppemise tõttu korraks takerdusid, siis värskete ideede tulva ei seganud miski. Ma saan täiesti aru, miks koolibussi stseen mõnel nõrgema kõhuga produtsendil kõrvetised esile kutsus. Instant classic. Ning kuigi ma ilmselt täiesti siiralt väljapahvatatud sooviga, et kogu festival ainult sedasorti filmidest koosnema peakski, päris nõus ei ole, siis double-feature Machete/Hobo paneks mul prilliraamid erutusest hõõguma nigu nipsti. Ning järgmine kord Elistveres vaatan karu ka hoopis teise pilguga.
Ning laupäevase filmikava lõpetuseks täpselt sama pöörane, aga praktiliselt veretu Karate-Robo Zaborgar / Denjin Zabôgâ: Gekijô-ban. Ma võiks ju rääkida hiiglaslikust lendavast kindlusest, mis tagumikku meenutas. Mainida ära roboti, kelle prototüübiks oli buldog ja kes vastaseid limpsima kippus. Heita nalja mehe ja küborgi armuliini üle, mis ühel pärastlõunal koopapõrandal eostumisega päädis. Aga ma ütlen lihtsalt. See oli film, kus naistel tulid rindadest draakonid välja. Sobib igasuguse filmiteemalise vaidluse lõpetamiseks. Casablanca, Kodanik Kane, Ristiisa - vallandas sealt keegi rindadest draakonid? Ei vallandanud. Seega diskussioon, selle üle milline neist maailma parim film on, muutub õigustühiseks.
Õhtu lõpetas lonksuke õlut ja näpuotsaga head muusikat Ehte baaris. Laupäeval kriips all.
Ning esimest korda oli põhjust seada sammud selle uhke renoveeritud Suure Saali suunas, mis suurusega tõesti Rõdusaali lõi, aga atmosfääri osas mu arust alla jäi. Täpselt samuti nagu juhtus selle filmiga, mida seal näidati, Julia Silmad / Los Ojos de Julia võis olla küll verisem kui Wait Until Dark, aga pinge osas jäi sellele alla. Tegevus kulges küll sootuks teist rada pidi, naine püüab enne pimeduse laskumist leida meest, kes ta kaksikõel tooli jalge alt ära lõi, aga kandev idee pimedast naisest ja mehest, kes ei ole see kellena ta esineb, lõi seose nende kahe filmi vahele ja seda hispaanlaste kahjuks. Ei suutnud isegi need mõned parasjagu vahvad giallo elemendid mind väga rõõmust hüppama panna. Täitsa tavaline põnevik, hommikuseks äratajaks paras.
Ning erk tahtsin ma järgmiseks seansiks kohe kindlasti olla. Minu arust väga vinge treileriga Teispool Musta Vikerkaart / Beyond the Black Rainbow oli üks oodatumaid filme sel aastal, mida ma kahjuks või õnneks (filmi vaadanute arvates) ei näinud, sest lasin end mässida mahhinatsiooni, mille vilju veel kahjuks või õnneks (kahekümnest võimalikust 5 punkti, not so great success) näha pole olnud. Vähemalt on nüüd kodus filmiriiulil subtiitriteta Navigaator Pirx koha sisse võtnud.
Järgmiseks isiklikus filmikavas olnud Trollikütt / Trolljegeren läks aga kõhuorjuse nahka. Eelmisel aastal parasjagu sümpaatse mulje jätnud kaks söögikohta olid nimelt kollektiivselt otsustanud just selle ajahetke millegi kõrvalisega tegelemiseks valida, ning nii tuli sammud kaugemal ja üksjagu pika ooteajaga pubi suunas seada. Siis kulus veel aega produktide varumise peale ja seejärel tuli Tartu delegatsioonil korraks ka Tallinna korüfeede rõdul tähtsaid meestejutte ajada. Ühest väärt postrist sai üks väärt pilt ka tehtud. Huvilistele toimub esitlus Pöfböfil.
Aga Tõotatud Maa / Stake Land alguseks olin juba kenasti kultuurimajas tagasi. Nimetu kangelane, kes endale läbi laastatud maa teed Tõotatud Maa poole rajab pole küll mingi eriliselt uus idee, Mad Max kohe esimese seosena ja uuemast ajast The Road, rohkem muidugi see viimane, sest kangelasel oli ju noor poiss ka kaasas, kellest siis filmi käigus uut kangelast vormiti, et see teravaks ihutud vaia edasi kannaks, kui vanema mehe käes ramm lõppema peaks. Aga ilus oli see kinopilt ja tempokas ka. Sõna "ilu" alla võtsin siis praegu sujuvalt kokku nii kaunid loodusvaated kui ka parasjagu verised kohtumised vampiir-zombiedega. Mis tundus vähe omamoodi nükkena oli suhtumine kaaslaste kaotamisse. Seda juhtus tihti ja neist saadi väga kergelt üle. Väliselt siis vähemalt. Mis on tegelikult isegi hea, sest liiga tihti kasutatakse võtet, kus kellegagi läheb midagi väga metsa poole, sest muidu ilgem badass jääb kaotatud kaaslase laiba kohale nuuksuma. Selline väike detail jäi siis silma. Aasal põlvini rohus sünkroonliikumisega tegelenud Meister ja Õpipoiss tõid mulle silme ette aga Miyagi ja Karate Kidi. Võta kinni oli see nüüd hea või halb. Filmi üldhinnet see aga kuskile suunas ei mõjutanud. Väärt vaatamine.
Midagi vähemat ei saa ka Pumpüssiga Parmu / Hobo with a Shotgun kohta öelda. Pigem isegi rohkem. Lumepalli veerema pannud Tarantino ja Rodrigueze Grindhouse mõjub võrdluses kui kirikukoori valgetes põlvikutes sopran kisakoori olematu pikkusega seeliku all pesu mitte kandva Debbie kõrval. Isegi Machete, mis igal teise filmi soolikate küljes aknast rippudes saltosid viskab, tõmbab prügikastile kaane kõvasti peale ja loodab, et hommik ta ühes tükis leiab. Mul on südamest hea meel, et kui võtted vere lõppemise tõttu korraks takerdusid, siis värskete ideede tulva ei seganud miski. Ma saan täiesti aru, miks koolibussi stseen mõnel nõrgema kõhuga produtsendil kõrvetised esile kutsus. Instant classic. Ning kuigi ma ilmselt täiesti siiralt väljapahvatatud sooviga, et kogu festival ainult sedasorti filmidest koosnema peakski, päris nõus ei ole, siis double-feature Machete/Hobo paneks mul prilliraamid erutusest hõõguma nigu nipsti. Ning järgmine kord Elistveres vaatan karu ka hoopis teise pilguga.
Ning laupäevase filmikava lõpetuseks täpselt sama pöörane, aga praktiliselt veretu Karate-Robo Zaborgar / Denjin Zabôgâ: Gekijô-ban. Ma võiks ju rääkida hiiglaslikust lendavast kindlusest, mis tagumikku meenutas. Mainida ära roboti, kelle prototüübiks oli buldog ja kes vastaseid limpsima kippus. Heita nalja mehe ja küborgi armuliini üle, mis ühel pärastlõunal koopapõrandal eostumisega päädis. Aga ma ütlen lihtsalt. See oli film, kus naistel tulid rindadest draakonid välja. Sobib igasuguse filmiteemalise vaidluse lõpetamiseks. Casablanca, Kodanik Kane, Ristiisa - vallandas sealt keegi rindadest draakonid? Ei vallandanud. Seega diskussioon, selle üle milline neist maailma parim film on, muutub õigustühiseks.Õhtu lõpetas lonksuke õlut ja näpuotsaga head muusikat Ehte baaris. Laupäeval kriips all.
