Vallatu tüvirakk / Andromeda Strain(1971)

Kui juba klassikaliste ulmefilmide kallal torkimiseks läks. Andromeda Strain on nagu Dr. House kohtub CSI-ga. Mis automaatselt ei tähenda midagi halba. Pigem just vastupidi. See hetk, kui mehel randmest punast liiva nirisema hakkas olin ma täiesti kindel, et siit tuleb üks igavesti hea film. Maaväline eluvorm, mis muudab vere liivaks. Superlahe idee.
Kahjuks leiti aga siis, et vaataja on sellega taskus ja superlahedate ideede asemel hakati uskumatu põhjalikkusega näitama desinfitseerimisprotsesse, robotkäte osavust purgikaante eemaldamisel ja väikeloomade koolemist. Stiilis, et vaadake kui vinged asjad meil siin on ja vaadake nüüd mida põnevat selle masinaga saab teha ja kui te veel seda masinat näeksite, mis meil teises toas on. Masin mis teeb bing.
Mis aga tähendas, et enamus aega oli igav. Ja kõik väikesed ebakõlad, mis silma jäid ja muudes oludes ka kohe unustatud oleks, jäid häirima. Kas Dr. Ruth nägi tõesti esimest korda oma karjääri jooksul plinkivaid tulukesi? Kas sidesüsteemid trükkisid aga paberit välja, aga kuna kelluke polnud tilisenud, siis ei viitsinud keegi neid lugeda? Mis mõte oli kogu sellel desinfitseerimisprotseduuril, kui alumist tasandit eraldas esimesest tegelikult vaid kolm ust ja kui laserid isegi koperdavale inimesele pihta ei saanud, siis mis lootust neil vilka närilisega olnud oleks? Ning kõige suurem ämber. Mis mõte on terminalidel, millele ohu korral ligi ei pääse? Oht on küll isoleeritud, aga kuna ainus võti on samuti isoleeritud piirkonda, kus ühtegi terminali ei ole, siis lendab kogu kompleks ikkagi õhku. Mõistlik.Ning nii lubavalt alanud film vajuski ära pikaksvenitatud telesarja osaks, mille algus oli põnev, mille lõpus toimus heureka moment ja nende kahe sündmuse vahel näidati toonast tipptehnoloogiat.

see muhe stseen oli ka suhteliselt filmi alguses. kui teistest akendest kiigati sisse ühekaupa, siis selle ümber tõugeldi kahekesi.

Kolm meest laevas / Солярис(1972)

Tarkovskiga ei möliseta. Üldiselt. Mõjub blogi usaldusväärsusele halvasti. Halvimal juhul tuleb üldse uut hobi hakata otsima.
Nii et kui te nüüd arvate, et ma Solarise kohta midagi halvasti kavatsen ütelda, siis otsige lolli. Miks ma peaksin? Ükski film, mis pea kolm tundi kestab ja vaatajat selle ajaga unele ei suiguta, on ju automaatselt hea film. See, et pool tunnikest lühemana oleks tegemist veelgi parema filmiga, on praegu mitteoluline. Mitu Cannes'i festivali žüriipreemiat mul ette näidata on, et siin kobiseda julgen. Kui ikka mees tahab voolavat vett näidata, siis las ta näitab. See, et mina maalikunstist midagi ei jaga, ei tähenda, et stseen intelligentsemat vaatajat ei kõneta. Kiirteel vurisevad autod tähendasid ka raudselt midagi ülimalt olulist.Enamus aega töötab selline vaikne kulgemine aga tõesti filmi kasuks. Selleks ajaks, kui esimest korda Harit näitas oli, olid närvid juba parasjagu üles ärritatud. Vilksatav kõrv siin, pisike kääbus seal, lehviv kleidisaba nurga taha kadumas. Pagana kõhe oli. Kogu aeg ootasid, et nüüd midagi juhtub. Kellegi sisikonnast hüppab tulnukas välja või hakkab kehaõõnsustest musta vedeliku nirisema. Raamatut olen küll lugenud, aga üldiselt on ju filmides kombeks, et kui pinget parasjagu pikalt kasvatatud on, siis ühel hetkel tuleb see kuidagi vägivaldsel moel maha laadida.Tarkovski lasi aga pingel lihtsalt niisama maha kerida, nii et kui ühelt hetkel tõesti selle vägivaldse mahalaadimiseni jõuti, oli tegemist küll üksjagu mõjuva stseeniga, aga ma juurdlesin veel selle üle, et mis kurat selle maali peal siis nüüd olulist oli, mida mulle selle eelneva stseeniga öelda taheti. Iga film, mis niimoodi vaataja ree pealt ära pudistab on aga ju automaatselt halb film.
Blogi ma võin kirjutada sedasi, et lugeja mõne koha peal juhmi näoga tekstist mõttepoega taga ajab. Filmist, mis mõeldud vähe suuremale vaatajaskonnale kui oma pere, tahaks ennast ilma abimaterjalideta läbi närida. Tahaks, et kui kogemata kombel filmi esimesel veerandil silmi satun pilgutama, ei jääks ainus vihje lõpu lahti mõtestamiseks nägemata. Mitte et lõpp ka seda vihjet teades oluliselt selgemaks muutuks.Nii et kiidan näitlejatöid. Natalja, Donatas ja meie oma Jüri Järvet olid kõik tublid. Kiidan seda osa, mis sellist magusat kõhedustunnet tekitas. Ning jään kahtlevale seisukohale, kas neid kunstiliselt kõrge väärtusega stseene oli ikka niipalju vaja filmi sisse pikkida.

on vaja. on.

Nässus neljapäev / Thursday(1998)

Film algas äärmiselt hästi, Mickey ja Mallory laadis hästi. Aaron Eckhart vaoshoituma Mickeyna ja Paulina Porizkova litsakama Malloryna. Aga stseen lõppes ära, tegevus hüppas öisest bensiinijaamast lapsendamisest unistava sojapiima tarbiva keskklassi perekonna majja ja nii kõrget taset enam saavutada ei suutnud.Oma kuritegeliku mineviku eest pagenud Casey vanad patud/sõbrad jõuavad talle ikkagi järele ja elusast peast päikeseloojanguni vastu pidamine muutub iga hetkega vähetõenäolisemaks. Uusi värvikaid tegelasi hakkab tema ukse taga kobistama järjest tihedamalt ja Casey Kolgata tee muudkui venib ja venib pikemaks.
Põhiline asi mida filmile ette heita on nende värvikate tegelaste suhtes üles näidatud hoolimatus. Toodi tegelane kohale, lasi tal natuke asjatada ja lükati siis kõrvale, et järgmisele ruumi teha. Näiteks Aaron Eckharti kasutati tegevuse käimalükkajana ja siis veel paaris üksikus episoodis. Raiskamine. Elektrisaega Billy Hill sai nii kiiresti litaka kirja, et ei jõudnud ohutustehnika manuaaliga poole pealegi.No ja siis veel lisaks minu isiklik ettekujutus seksikusest. Latekskleit seda ei ole. See Dallas, kes filmi keskel tegutses ei näinud enam välja kui veidi litsakam Mallory, ta nägi lihtsalt litsakas välja.
Nii et üldises plaanis, päris normaalne põnevik, aga mitte nii hiilgav, et ma seda pubis õlut libistades kõrvalistujale soovitama tõttaksin. Muide, sellise end järjest enam pahandustevõrku mässiva mehe loo on James Hadley Chase pannud kirja oma raamatus Tiigril Sabast (Tiger by the Tail). Raamat oli väga hea ja kiire uurimistöö paljastas, et 57. aastal on sellest ka film vändatud.

päris pädev viimane soov

Bono poolvend

Eelsoojendus ehk räme promo Hõffi ülistuseks

'teagi nüüd, kas olen mina lihtsalt kannatamatu või tilgub infot selleaastase Hõffi kohta tõesti aeglasemalt kui varasematel aastatel. Festivalini pole enam kolme nädalatki, aga korraldajad kavatsevad ajakava teada andmisega veel mõnda aega venitada, facebookis on 18. kuupäev maha hõigatud.

Vähemalt anti laiemale avalikkusele eile teada teine suurem ports filme, mis Haapsalus näitamisele tulevad. Ja kui treilerite põhjal otsustada, siis paistab üks igavesti vinge üritus tulevat. Mitte et keegi selles enne kahelnud oleks. Kogenud hõffisõbrad otsisid juba märtsis Haapsalu linna kodulehelt vihjeid, kunas tuleb tee Läänemaale rataste alla võtta. Broneerisid magamiskohti juba siis, kui hoff.ee lehel vaid majutuskohtade kohta infot jagatigi.

Sest kevadises Haapsalus on kohal kõik sõbrad tuttavad, kes terve aasta on kibelenud, et saaks aga jälle pimedas kinosaalis silmi pungitada, lossimüüride vahel õlut libistada, rannal väikest kevadist grilli korraldada, kohalikus pubis kohalikele noortele punkliikumise ajaloost hambasse puhuda ja magamiskohas toanaabri kuklast hambapastajälgi otsida.

Käivad küll mingid ümbernurgajutud ka sellest, et sel aastal ka Tõff toimuma saab, seda siis vist vähe suuremas mahus, kui eelmisel aastal, aga no mis festival see ka on, kui pärast filmi lõppu koju koti peale kobid. Pealegi Athena paneb Emajõe voogudele vabalt veel aastaid vastu, aga meri võib Haapsalu neelata kiiremini, kui jõuad "Õudus- ja fantaasiafilmide festival" öelda. Aga no Valga ja Võru inimestel, kel tõesti tervis Haapsallu reisida ei luba, tasub siis Athena Kino lehel silm peal hoida, kuigi nemad on informatsiooni jagamisega veelgi kitsimad.

Eesti Film ja Punane Elavhõbe (2010)

Uskumatu lugu. Ei suutnud oma süütuid vasikasilmi uskuda ega oma blondis peakeses sellisele ketserlikule mõttele kohta leida. 20 aastat oma riiki ja endiselt leidub meie hulgas element, kes ETV-d ei vaata, Eesti Filmi ei austa, Vabadussamba juurde lilli ei vii, Kalevipoja kuju fondi annetanud pole ja Ansipit ei usu.
Kõige koledam oli aga see, kui muidu igatepidi viks ja viisakas ning äärmiselt laia silmaringiga dotsent Broz Tito kõigi märkide kohaselt täiesti tõsimeeli küsis, et MIKS ta peaks üht järjekordset Eesti Filmi vaatama? Niivõrd kohatuna tundus see pärimine, et hoobilt ei osanudki midagi mõistliku vastuseks kosta, kuid öösel poolunes voodis väherdes ilmutas end Püha kolmainsus, Ruus, Lokk ja Õunpuu ning panid mulle südamele, et ma eksinud lambukese tagasi õigele teele juhiks.

Siit nad siis tulevad. 5 põhjust, miks vaadata Eesti Filmi.

a) Eesti Film on õpetlik. Kust mujalt saaks eestlane teada parima koha küüslaugu kasvatamiseks (Head Käed)? Kuidas muidu oskaks meeleheitel koduperenaised oma ihasid rahuldada (Somnambuul)? Kas oskaks keegi veel paremini selgitada suvalises kohas urineerimisega kaasnevaid ohtusid (Nimed Marmortahvlil)? Kes teine õpetaks koolis vajalike ellujäämisnippe (Klass)?


b) Eesti Film on seksikas. Mirtel Pohla käib alasti ujumas (Jan Uuspõld läheb Tartusse). Carmen Kass hiilib pesuväel mööda korterit ringi (Täna öösel me ei maga). Hele Kõre kehastub anatoomiaõpikuks (Mina olin siin). Viire Valdma ja Liina Tennossaar osalevad grupiseksis (Sügisball).

c) Eesti Film räägib tõsistel teemadel. Maapiirkondades on regionaalministri tegemata töö pärast elu välja suremas ning ainult välisinvesteeringud hoiavad kõige hullema ära (Vanad ja Kobedad saavad jalad alla). Eesti poliitikud on kõlbeliselt laostunud ning nende korraldatud kostümeeritud orgiad kannatavad vabalt võrdlust Caligula ja Nero parimate päevade saavutustega (Stiilipidu). Ühiskonna sallimatus seksuaalvähemuste suhtes, agalmatofiilik Tädi Ruth julges vaid pimeduse kattevarjus oma tõelist mina välja näidata (Kohtumine Tundmatuga).

d) Eesti Film on roheline. Propageerib kitsepiima (Lammas all paremas nurgas). Väitleb sigade vabapidamise kasulikkuse teemal (Sigade Revolutsioon). Otsib taigas elus mõtet (Karu süda). Tõestab, et lisaks vähjadele ja ebapärlikarpidele elavad Eestimaa ülipuhastes jõgedes ka kuldkalad (Ristumine Peateega).


e) Eesti Film maksab Mait Malmsteni kodulaenu. Mait Malmsten on professionaalne spioon, kes kogemata kombel valel ajal vales kohas pardivilet puhuma satub(Agent Sinikael). Mait Malmsten on hullumeelne pommimees, kes vabal ajal Vello Orumetsa laule joriseb (Kuldrannake). Mait Malmsten on patukahetsusretkel pereisa, kelle peopessa on nuga kinni jäänud (Nuga). Mait Malmsten käib Venemaal Püha Graali otsimas (Punane Elavhõbe).

Punase Elavhõbeda kohta lisaks ka veel paar märkust. Tegemist on lausa nii vinge filmiga, mis neile kõigile viiel punktile kenasti vastab. Vaataja saab teada, et Punane Elavhõbe on väljamõeldis, millega lihtsameelsete käest raha välja petetakse. Alasti kisub ennast Inga Salurand. Linnugripi ja/või seagripi epideemia oht pole sugugi möödas, eriti kui reisida Venemaa avarustes. Rohelise poole pealt kaunid loodusvaated Venemaa avarustest ja hobused keda piitsaga pekstakse.
Kui tegemist ei oleks Eesti Filmiga siis ma võibolla mainiks ära tegelaskujud, mis on nii üheplaanilised, et isegi 3D prillidest poleks abi miskit ning juhiks tähelepanu sellele, et lugu mis kulgeb punktist A punkti B kui joonlauaga tõmmatult ei klapi põnevusfilmile teps mitte.

Nii et vudinal nüüd kõik kinno või videolaenutusse. Kaua te neid Ameerika täissöönud kapitaliste nuumate? Eesti Film ootab.
Pealegi, miski ei liida inimesi rohkem, kui ühiselt läbielatud kannatus. Selja veriseks piitsutamine jäägu ekstremistidele, jutti vaadatud Agent Sinikael, Täna öösel me ei maga ja Karu süda on palju rafineeritum meetod.

Kormoranid (2011)

Minu jaoks ei ole "Helter Skelter" see laul ja "Suicide Solution" ei kõla verd tarretama panevalt, aga Kormoranid on nüüd raudselt see film. Hommikul laua taga kohvi juues ja tasakesi Postimeest sirvides pani ikka paraja paugu, kui kultuurileheküljel Enn Klooreni pilti nägin ja järelehüüet lugesin. Kellelgi, kuskil peab ikka kuradi veider huumorimeel olema.
Järgnev mõttearendus on nõrganärvilistele mittesoovitav ja ei pretendeeri absoluutselt tõele.
Mõelge aga siinkohal, kui see ei olnudki kokkusattumus. Kui Tolgi ja Maimiku niigi eepiline promokampaania pidigi sedasi kulmineeruma. Kormoranid ehk ajurabandusse surnud Enn Klooren mängib ajurabandusse surevat Beni. See peaks ju masse kinno meelitama nagu murdu. No ja Tolgi ja Maimiku huumorimeele kohta kuradi veider öelda, ei ole ju ka liialdamine?
Eksirännakult poolearulise ajupoolkera juurest tagasi.
Eepilise promokampaania juttu ma tegelikult mõtlesin täiesti tõsiselt. Kormoranid on ses osas sama kõva film kui Avatar. Filmina ei midagi hiilgavat, aga ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei taha seda filmi näha. Materjali mida promoda on ka muidugi kõvasti. Mikko Fritze ei taha Elina Pähklimäega "seksida". Sven Sester tahab Jüri Vlassoviga "materjale uurida". Lenna Kuurmaa ja Piret Järvis ei taha pepusid vastu "kõlarit" suruda. Nõia-Ints "naelutab" seina. Võibolla need ei olegi pealkirjad erinevaist portaalidest, aga umbes sarnaseid "artikleid" ilmus neis küll. Ja mitte vähe. Mis paratamatult viis selleni, et mina isiklikult ootasin üht Jan Uuspõld läheb Tartusse tüüpi filmi. Mille vastu mul mitte midagi olnud poleks, hea film oli.Kormoranid oli oma huumori osas aga enamus aega oluliselt leebem ja tasasem. Film mehest kes ei taha sugugi suureks saada ja kellele keegi ära ei suuda öelda. Positiivse poole peale suurepärane muusikataust ja naljad, mis ajasid muigama. Sellised muhedad Lammas all paremas nurgas tüüpi naljad. Film vanadest rokipeerudest aga muidugi sellist läbivat leebust endale lubada ei saanud, ning seetõttu tuli vaatajale ka midagi vürtsikamat pakkuda. Kahjuks oli see vürtsikam enamasti labane ja mitte mingi otsa pealt naljakas. Arbuusi koinimine oli lausa oigama ajavalt valus stseen, kari peeretavaid koeri ei pääse sinna lähedalegi.Mis mind aga kõige rohkem häiris ja filmile enim miinuspunkt teenis, oli staaride ja staarikeste suhtarv minuti kohta, mis ületas mängeldes Tantsud Laipade ja Laulud Kurtidega saadete vastavat näitajat. Enamik neist tundus olevat filmis ainult selleks, et saaks mõnda meelelahutusportaali intrigeeriva sisuga artikli kirjutada. Sama hästi oleks võinud korraldada loterii, mille eest teenitud rahaga oleks saanud selle film vändata ja mille auhindadeks osatäitmised filmis.
Normaalne film, mis olnuks parem, kui oleks suudetud naljategemisega piiri pidada ja kõrvalosatäitjatele mingit mõistliku tegevust leiutada.

Lisztomania(1975)

Kui ei teaks, pakuks suht veendunult et Lisztomania on Russ Meyery lavastatud. Tisse oli ainult vähevõitu, aga või no temagi igakord jõuab. Mulle lõi igastahes Up! silme ette. Aga ei ole, Ken Russelli film hoopis.
Üksjagu võimekas pianist Franc Lizst hullutab rahvast siin ja sealpool Doonaud. Noor ja hakkamist täis helilooja Richard Wagner püüab tema kuulsusesärast kasu lõigata ja põimib pisikese fragmendi ühest Lizti loost enda töösse. Sellele (vale)faktikesele tuginedes ehitab Ken filmi konflikti üles, kõik muu seal ümber on aga juba tema isikliku fantaasia vili.Mis tähendab, et tegemist on parajalt pöörase ja mitte kõige loogilisema filmiga. Aga igasugu põnevaid ideid ja kaadreid tihkelt täis. Beatlemania vaimust kantud avastseenist väga silmatorkava sümboli mahakaksamiseni. Chaplini väikese hulkuri stseenist kitarriga surma sülgava platvormsaabastes Adolfini. Ehk siis täpselt sama seis mis Tommyga, visuaalselt väga lahe ja meeldejääv, aga sisu nii ja naa, pigem naa.Õnneks või kahjuks tundubki, et Devils oli erand ja Russell toona lihtsalt veel ei julenud Pegasust väga lendu lasta. Savage Messiah on ka üks mehe varajastest katsetustest ja lisaks mängib seal Helen Mirren. Ehk on seal lootust, et kõrge kaarega fantaasialennu käigus ka põnev ja kaasahaarav lugu räägitakse.
Mis aga mingil juhul ei tähenda,et ma kavatseksin mõnd Keni muusikabiograafiat nähes pea põlglikult kõrvale keerata. Silmailu ka ikka maksab midagi.

Ootamatult / Suddenly, Last Summer(1959)

Vähe sellest, et vanasti rohi rohelisem ja taevas sinisem oli, aga mõelge korraks milliste suurepäraste postritega üks puberteedik enda toa seinu sai katta. Audrey Hepburn, Gina Lollobrigida, Sophia Loren, Jane Fonda ning Elizabeth Taylor, kui mõne näitega piirduda. Kes meil täna on? Scarlett Johansson. Ning veel enne, kui mõni anonüümik tuleb siia kommentaariumisse kellegist Transformerite staarikesest jahuma, paluks tähelepanu pöörata faktile, et lisaks apetiitsele välimusele on eelpool nimetatud naised ka enam kui pädevad näitlejad.
Just seetõttu lugesin kurbusega teadet Elizabeth Taylori surmast ja isikliku väikese austusavaldusena sättisin end Suddenly, Last Summerit vaatama.Ning sain rohkem kui oodata oskasin. Tenesse Williamsi näidendil põhinevas linateoses lööb nimelt Elizabethi kõrval kaasa ka keegi Katharine Hepburn. Mis tähendab täpselt seda, mida oletada võibki. Kõik ülejäänud osalised on lihtsalt taustamaterjaliks, tegelasteks, kelle küsimised ja mõtteavaldused kahel suurel särada lasevad. Katharine oma tuttaval jõulisel ja Elizabeth veidi hillitsetumal viisil.
Lugu ise on aastatega oma šokiväärtuses kahjuks kaotanud. Oma poega narruseni armastanud ema laseb oma õetütre hullumajja pista, sest peab tema versiooni poja surmast poolearulise lalinaks. Vähemalt püüab end selles veenda. Ning kui satub lugema uuest revolutsioonilisest ravimeetodist, lobotoomiast, püüab üht noort kirurgi veenda neiu peal seda operatsiooni katsetama.Tekst on muidugi teatritükil põhinevale filmile kohaselt terav ja laseb peategelastel end suurteks mängida, aga kuna tükikese ajust välja lõikamine on ravimeetodina oma aktuaalsuse kaotanud ning ka hiljem sisse toodud toonased kuumad teemad põhjalikult maha jahtunud, siis päris nii võimast elamust, kui Cat on Hot Tin Roof ja Who's Afraid of Virginia Woolf? siit ei tulnud, kuid kui võrrelda näiteks Kuninga Kõnega, siis oli Suddenly, Last Summeris tõeliselt vingeid näitlejatöid täpselt poole rohkem.