9 (2009)

Aga aitab nüüd sõjafilmidest küll, räägime edasi hoopis multikatest.
9 on multikas, mis räägib maailmast pärast sõda inimeste ja masinate vahel. Ja ühtlasi on 9 ka peategelase nimi ja järjekorranumber. Sellise klassikalise ignorandist aktivistist peategelase, kes millestki midagi ei jaga, aga joonelt tegutsema tormab. Mistõttu ka eelnevad kaheksa peavad tegutsema hakkama, sest muidu läheb kõik veelgi rohkem metsa, kui seni läinud on. Mis oleks vägagi märkimisväärne saavutus, sest tegevuspaigaks olev linn on isegi rusudes ning seda asustavad üks masin ja üheksa kaltsunukku.
Mitte just eriti originaalne filmiidee ja isegi selle idee stsenaariumiks kirjutamisega on hätta jäädud. Tegelased on stereotüüpsed: juba mainitud peategelane; juht, kes ei taha muutusi; jõujuurikas, kes on loll nagu kaltsunukk. Tegevustik, mis on korduvalt nähtud: aktiivsuspuhangus ajab peategelane asjad eriti hulluks, konservatiivne juht laseb end lõpuks siiski tegutsema meelitada, lõpulahing peamasinaga, mis tegelikult ei olegi lõpulahing.
Aga ärge laske end sellest segada. Vähemalt mina küll ei lasknud, praktiliselt kuni lõpuni välja. Lõkke ümber toimunud hingede ühinemise ajaks oli adrenaliin lahtunud ja ja lubasin sellel sümbolite mängul endast rahulikult mööda joosta.Sinnani oli aga kogu tegevus nii hea tempoga kapanud, et ei olnudki aega sisu vähesuse üle mõtisklema hakata. Püüdsin vaid silmi nii punni ajada, kui vähegi suutsin, et visuaalne kaunidus täies mahus võrkkestale projitseeritud saaks. Pixari animatsioonimeistrid võivad küll uskumatult elutruid inimesi ekraanile tegutsema manada, aga postapokalüptiline kaltsunukkude ja kurjade masinate maailm lööb neid iga kell (no ja muidugi löövad neid kõiki iga kell Belleville kolmikute maailm). Nii et nõjatuge tagasi, laenake Argentolt või Kubricult seadeldis silmade pilgutamise vältimiseks ja laske hammasratastel veereda. Neil ratastel, mis ekraanil masinaid käimas hoiavad on, mitte neil, mis halle ajurakke ringi ajavad.

Klaverihäälestaja tagasitulek

Maailm on suurepäraseid filmiideid täis, ei peagi ainult koomikseid ja arvutimänge suurele ekraanile ümber vorpima. Üks korralik muusikaline märul ootab juba ammu tegemist. Kiirustage, seltsimehed produtsendid, kiirustage!


Muideks, kõik teie kes te mingil põhjusel Metsavana blogisse sattunud ei ole. Minge käige kohe ära! Kui aga sugugi ei viitsi, siis lühidalt on lugu järgmine: 69 krooni eest saab lunastada pileti 3. - 5. septembrini Neemel peetavale PöfBöfile. Plakat valmimisel, detailid Metsavana blogis.

Capitaine Conan (1996)

Esimene Maailmasõda oli selgelt liiga väheatraktiivne. Mehed istusid lihtsalt keset muda ja pori kaevikutes. Korraliku eepilist lahingut ja kangelaslike eneseohverdusi otsi tikutulega taga. Teine osa oli ikka palju võimsam. Sellisel arvamusel paistab vähemalt filmitööstus olevat. Tegelikult vist on põhjus selles, et Suures Sõjas puudus Hitleri masti vaenlane ja natsimunder on überseksikas aga see selleks.

Prantslaste oma Conan pole küll väljanägemisel sama imposantne, kui ameerika nimekaim, kuid sellest ei maksaks järeldada, et kolonel mingitki pidi kehvem mees oleks, kui isehakanud kuningas. Conan on sellist sorti sõjaväelane, kes oma meeste heaolu nimel on valmis nii mõnegi asja suhtes silma kinni pigistama, ülemustele südamerahuga hambasse puhuma ja erinevaid määrustike peab ta üleüldse tarvilikuks vaid kaheks asjaks, plotski keeramiseks ja tagumiku pühkimiseks.Igatahes pärast kõige masendavamat võiduteate ettelugemist, hakatakse armeed kojusaatmise asemel mööda Euroopat ringi solgutama. Alavarustatud ja igavlevad mehed teevad edasi seda, mida nad mitme aasta jooksul varemgi teinud on, röövivad, tapavad ja varastavad, kuid karistusmäärustikus näpuga järge ajavad kindralid hakkavad selle peale mehi kambakesi sõjatribunali alla saatma. Muuhulgas ka teki varguse ja äraeksimise eest. Ning ainus karistusviis mida tribunal tunnistab on surmanuhtlus. Ehk siis umbes sama teema, millega tegeles Kubricku Paths of Glory. Ainult et veel veidi absurdsema nurga alt.Maailm on mölakaid täis. Mingil hulgal neist on läinud õnneks ja nad on saanud oma mölaklikust sõjas välja elada (eriti õnnelikud on ohvitseripagunid õlale saanud). Nende mölakate kõrval on erinevais konfliktides sõdinud aga ka sellised inimesed, kes ei ole pärast sõja lõppu kõva häälega kuulutanud, et muudmoodi ma enam ei oska, kassapidaja pead püssikabaga sisse peksnud ning röövitud raha litside ja alkoholi peale kulutanud. Sõjas anti mölakale lihtsalt relv kätte ja õpetati ta seda kasutama. Ja kuigi ma leian, et surmanuhtlus on täiesti pädev karistusviis, ei saa minna nii lihtsa vastupanu teed, isegi sõjaolukorras mitte, et iga süüalune mölakaks kuulutada. Öelda, et tekivarguse juurest on vaid üks samm kabaga pea sisse löömiseni ja vang tulistamiskomando ette saata.

Pasqualino Settebellezze(1975)

Punkt üks. Isegi mina, kes ma lolli järjekindlusega originaalpealkirju maakeelde väänata üritan, hoolimata sellest, kas tulemus mingitki pidi suupärane või naljakas on, ei tõlgi nimesid (kui just kellegi nimi ei juhtu olema Moon Bloodgood). Igatahes, Pasqualino Settebellezze on mehe nimi ja ükskõik kui ebasuupärane see ka ei ole, ei kõlba seda Seven Beauties'iks tõlkida.
Punkt kaks. Debatt teemal, kas Kathryn Bigelow sai esimese naisena parima lavastaja kuldmehikese teenitult või aitas ex-proua James Cameroniks olemine sellele kuidagi kaasa oleks olemata (vastava loenguga esineb Böfböfil Xipe), kui 77. aastal Lina Wertmüllerile õiglaselt välja teenitud auhind oleks üle antud.
Punkt kolm. Suurepärane lavastamisoskus ei tähenda suurepärast stsenaariumi kirjutamis oskust. Ma olin diivanilt püstitõusmispingutuse kaugusel filmi pooleli jätmisest. Õnneks ei olnud mul pulti, millel stop nuppu vajutada, sest keskpaigast lõpuni oli film täpselt niisama hiilgav, kui algusest keskpaigani igav. Kenasti lavastatud, aga kuna ükski tegelane, Pasqualinoga eesotsas, kübetki huvitav ei tundunud, ei pakkunud mingit huvi ka nende toimetuste jälgimine. Kuni selle hetkeni, kui vangi langenud mees maksku mis maksab ellu jääda otsustas. Hitlerjunge Salomoni kannatused olid selle kõrval lapsemäng. Sellist dilemmat, mille ees Settebellezze seisis ei soovi vaenlasele ka mitte.Lausega kokku võttes oli film kui kurja vanglaülemat kehastanud näitlejanna, kes pikalt pikalt õhku kopsu tõmbab ja selle sealt siis oma tohutus kehas vabisedes, julma naeratusega huulil, karjena välja laseb.
Pannes mu nii väga raskesse olukorda. Kuidas sellist teost hinnata. Panen kaks hinnet? Soovitan inimestel kohe põneva osani kerida? Giannini kehastatud kangelane jääks siis aga ju ilma taustata, mis ei oleks mitte hea. Ehk siis, tegemist on uskumatult pikaks venitatud sissejuhatusega julgelt soovitatava vaatamismaterjaliga.

Have a look at yourself, my son. You're beautiful.

Suur Põgenemine / Great Escape(1963)

Aga tagasi filmi, täpsemalt sõjafilmi teemadele. Juttu tuleb ühest kuulsaimast põgenemisfilmist, kuid nagu tihti juhtub, nii ka seekord ei tähenda kuulsaim parimat*. Ta ei ole isegi mitte nii suurepärane, kui erinevad kinonohikute leheküljed ja Steve McQueeni Sõprade Seltsi liikmed** väidavad ta olevat.
Esimese asjana tuleb tegijaid siiski kiita, film ei võtnud vaatamise ajal kannatamatusest nihelema, mis tema pikkuse juures on igatepidi tubli saavutus. Mõni oluliselt lühemgi teos paneb vaataja kannatamatult kella piiluma. Klaasikillumäng tundus kestvat aastaid. Great Escape ei tekitanud aga kordagi tahtmist õue tunnelit kaevama pageda.
Teisalt, ega ei inspireerinud kah. Ma olen küll korduvalt mõelnud, et peaks labida kätte võtma ja aeda ühe vahva tunneli kaevama, aga ei tulnud kuskilt seda impulssi.Vaadates seda laagri eluolu, siis tundus isegi veider, et vangidel selline hirmus tahtmine putku pista oli. Nii sõbralike ja viisakaid natse ei näe mitte iga päev. Tung põgenemiseks tundus olevat lihtsalt vana harjumuse jõud, kui soov koletislike vangivalvurite ja ebainimlike tingimuste eest pageda. Ehk siis kogu intriig suri selsamal hetkel, kui sai selgeks, et laagri ülemjuhataja on tõeline džentelmen, kes eeldas sedasama ka inglastest, aga need tõpranahad ei kavatsenudki ausat mängu mängida ja tõid seeläbi kõigile asjaosalistele häda kaela. Pingelise draama asemel pidin rahulduma kohati koomilise ajaviitefilmiga.Nii vana ja kuulsa filmi sisu ei hakka siin küll ümber jutustama, aga kiita tuleb stsenaristide suhteliselt tublit originaalitruudust, ühe filmi kohta tublit. Originaalne põgenemine leidis aset märtsikuus ja selle oleks napilt rikkunud liiga lühikese tunneli ja maas oleva lume kombinatsioon. Filmis loobuti lumest. Ning 50 tabatud põgeniku hukati ühe-, kahekaupa, mitte kõik koos. Aga muus osas nibin nabin tõetruu.


*See au kuulub loomulikult Victoryle. Kasvõi ainult selle stseeni pärast, kus mehe käeluu kirsasaapaga pooleks lüüakse. Mina arvan, et kui Chuck Norris magama läheb, siis vaatab ta, et ega Michael Caine voodi alla pugenud pole.

**Pea kolmetunnise monstrumi kohta ainult ühe hirmkuulsa kaadri põhjal otsustada on pea sama pealiskaudne, kui Victory selle pärast parimaks põgenemisfilmiks kuulutada, et seal mehel käsi pooleks murtakse.

Me teeme seda jälle

Kuidas ma ka ei proovinud, milliste vabanduste taha ma ka ei püüdnud pugeda, kolme pühamehe Xipe, Metsavana ja Mannu järjest kõvema häälega esitatud nõudmiste eest mul lõplikult oma kõrvu sulgeda ei õnnestunud.
Värisege ristirahvas ja pange oma tütred tuppa kinni. Filmiblogijad tulevad jälle kokku.
Kuhu täpsemalt, ei oska veel öelda, aga aja raiume siin nüüd küll kivisse, et ei saaks keegi nuriseda, et tema midagi ei teadnud, millestki kuulnud ei ole ja kuigi tahaks hirmsasti Eesti blogimaastiku kõige ilusamate ja targemate meeste seltskonnas toredasti aega viita, siis nagu kiuste on septembri esimene nädalavahetus tarvis vanaema juures mulla seest mugulaid otsida.
Nii et tõmmake juba varakult kalendrisse kuupäevadele 3-5 september punane ring ümber. Eelmise aasta kogemuse põhjal sobib meie üritusele küll kenasti formaat päeval saabumine, hiliste öötundideni kestvad vestlusringid, järgmisel päeval tagasi kodu poole asutamine, aga parem ikka kui on väike varu igaks juhuks olemas.
Alternatiivsete tegevustena on olnud jutuks kehakultuuri valdkonda kanduvad harjutused hantlite (idee autor Xipe) ja sõbralik jooksumäng palliga (algatus Mannult). Sõltuvalt asukohast tuleb kõne alla ka mõningate audio-visuaalsete taieste edastamine (powered by Metsavana) ja kohe kohe on algamas läbirääkimised filmiblogijate seltskonna suhtes sõbralikult meelestatud Eesti mängublogide esisepp Ovega, kes ehk kuskile nurka lauamängu workshopi üles seab. Aga no põhiline rõhuasetus on ilmselt ikkagi ettekannetel (täpsem kava valmimisel, kuid kindlasti on avatud ka vaba lava).
Nimelisi kutseid korralduskomitee välja saatma ei hakka, kui sa oled kunagi filmiblogi pidanud, pead praegu, kavatsed tulevikus pidama hakata või tunned kedagi, kes neile eelpool mainitud tingimustele vastab, siis oled ka Sina kutsutud. Eesrindliku organisatsioonina on meil loomulikult olemas nii Orkuti kommuun, kui ka FaceBooki konto; kõik soovid, ettepanekud, jaburad ideed võib üles tähendada siia samma kommentaariumisse või ühte neist kahest toredast keskkonnast. Esimene kõige pakilisem küsimus on muidugi koha valik, kui tahad sel teemal kaasa rääkida, siis praegu on see võimalus, loodetavasti saame nädala lõpuks selle teema lukku lüüa ja hilisemaid pretensioone ei arvestata. Panen jõudumööda võimalike asukohtade nimekirja üles, mille sobivuse või mittesobimise üle maksab samuti häält teha. Hetkel vist kõik.

Eesti Filmiblogijate II ülevabariigilise kokkusaamise korralduskomitee liikmena Onu Kalver.

Kolonel Klimp Sõjakeerises / The Life and Death of Colonel Blimp(1943)

Tjahh, kui need Powelli (ja Pressburgeri) ülejäänud koostööfilmid on umbes sama sorti, kui kindralmajor Clive Wynne-Candy* elust pajatav linateos, siis ei ole imestada midagi, et Peeping Tom toona kellelegi ei meeldinud.
Kohati nukker, aga lõppeks ikkagi läbinisti positiivne lugu vana kooli sõjaväelasest, kelle jaoks au on tähtsaim kõigest muust. Teises Buuri sõjas tuleristsed saanud Clive Candy suudab ühes Berliini õllesaalis tervet keiserliku armee ohvitserkonda solvata ning on seetõttu sunnitud kellegi Theodor Kretschmar-Schuldorffiga duelli pidama. Pärast ühes kohalikus hospidalis paranedes saavad meestest aga sõbrad. Järgneb hüpe Maailmasõja tandritele, kus Candy senised veendumused kõvale proovile pannakse. Esiteks on mölaklikud sakslased võidu nimel kõigeks valmis, isegi vangide piinamiseks, et neilt infot kätte saada ning lisaks paistab vangi langenud Theodor Kretschmar-Schuldorff kogu seda sõjaasja kuidagi isiklikult võtvat. Oli väike tüli, aga nüüd on see ju lahendatud paistab Clive mõtlevat ja ei saa aru, mis küll Theodorit vaevab.
Järgmine hüpe, järgmine maailmasõda ning nüüdseks juba hallipäine Clive Candy on ei suuda uskuda, kuhu küll maailm jõudnud on. Isegi tema oma kaasmaalased on valmis kõigile reeglitele sülitama, peaasi et võit neile jääks. Uskumatu. Ja kedagi teist ei paista see vähimatki häirivat. Noortel nolkidel paistab veel õigust ülegi jäävat.
Filmi kõige suuremaks plussiks ja tähelepanuväärivaks tegelaseks oli minu silmis aga mitte peategelane ise, vaid sakslane Kretschmar-Schuldorff. Sõjaajal vändatud filmis tehti puust ja punaseks, et iga sakslane ei olegi nats. Vot see on uskumatu (väidetavalt tahtnud Churchill filmi selle pärast lausa ära keelata). Samasugune au hinda teadev sõjaväelane kui Clive, aga erinevalt inglise härrasmehest suutis sakslane muutuvate aegadega kohaneda. Ühes filmi mõjuvaimas stseenis kuulutab vangilaagrist vabanenud mees Saksamaa poole sõites kaaslastele, et inglased on nagu lapsed. They win the shirts off our backs, and now they want to give them back because the game is over. Sisuliselt vihjatakse ju päris avalikult, et nõrkust välja näidates ahvatlesid inglased ise sakslased uut sõda alustama. Selle puhkemise ajaks on Theo Hitleri Saksamaas pettunud, pagenud ära Inglismaale ja püüab ka vana sõpra veenda, et pigem ikka räpane võit, kui kaunis kaotus, sest kaotuse tagajärjed on rohkem kui kohutavad.

*Kolonel Blimp on koomiksitegelane, kelle mõtles välja David Low ning kes endast üht tüüpilist inglise ennasttäis džentelmeni kujutab. Filmiversiooni Clive Wynne-Candy pidavat palju toredam sell olema (oli tore tõesti).

Piilurpoiss / Peeping Tom(1960)

On üks hulk filme, mis erinevatel põhjustel on oma tegijate karjäärile siukese paugu pannud, et mõnigi mees enam püsti pole tõusnud (loe: ükski produtsent oma raha rohkem nende kätte pole usaldanud).
Dracula uue tulemise korraldanud Tod Browning võttis kätte ja tegi filmi tsirkusevärdjatest, mis minu arust oli päris hea film. Pärast seda vaid kaks filmi veel, mille tiitrites teda mainitud on.
Michael Cimino Hirvekütile järgnes rahaliselt nii kolinal läbi kukkunud Taevaväravad, et kiskus ka United Artists stuudio endaga kaasa. Cimino on järgneva 30 aastaga veel neli filmi lavastanud, neist viimane aastal 1996.
John Carpenteri Ghosts of Mars oli aga nii halb film, et tuleb lausa imeks pidada, et mehel on hetkel lausa kolm projekti töös. Napid 9 aastat pärast mainitud õudust.
Michael Powellil on nende kolmega võrreldes isegi hästi läinud. 16 aastat - 6 filmi ja paar osa telesarju. Great success! Põgus tutvus mehe filmograafiaga teeb sellise kukkumise eriti müstiliseks, varem tuli talt filme sama tihedasti, kui Võidusambalt tükke küljest pudenes. Ning Peeping Tom oli ju ka üks ütlemata hea film. Kas tõesti olid kuldsed kuuekümnendad juba täiskäigul ja kogelevast sarimõrvarist tehtud film läks üldise meelsusega nii rängalt vastuollu. Summer of Love tulemisest ei teadnud siis ju veel keegi midagi.
Igatahes on meil tegemist äärmiselt ujeda noore filmihuvilise Markiga, kes tapab naisi. Ja filmib seda. Sest noormehel on kindel plaan oma teadlasest isa tööd jätkata. Isa uuris nimelt hirmu anatoomiat. Poisi enda peal, sisalike voodisse sokutamise ja pikaaegse valjus heliväljas viibimise ja terava valguse silma suunamise teel.
Powellile saatuslikuks sai ilmselt vaataja ninapidi vedamine. Ilus värviline spektaakel, mis paneb sind mõrtsukale kaasa tundma. Kuhu selline asi kõlbab. Mõrvari koht on võllas. Naabritüdruk oleks pidanud peategelane olema ja tema kangelaslik tegutsemine pealiiniks. Mulle see vaikselt kulgev ninapidivedamine aga igati meeldis. Hetk põnevust ja siis taustaselgitamine ja lõpuks oli mul kahju, et Markil jäigi film lõpetamata ja noorte armulugu sellise lõpu leidis. Lähiminevikust meenub Devils Rejects, kus vaataja (loe: minu) pea nii sassi aetakse, et lõpus on täitsa kurb, kui kurjad politseinikud toreda sarimõrvarite perekonna maha notivad. Küsimus ei ole üldse selles, et ma kurjategijate tegevuse heaks kiidaksin või seda õigustada püüaks, minu kiitus läheb lavastajale ja stsenaristile hoopis selle eest, et nad vaatajaga sedasi manipuleerida suudavad. Kiiret ja verist möllu otsivale vaatajale pettumus (nagu inimkatsed tõestasid), ma olen omadega endiselt nii sassis, et julgen kiita.

Harry Potteri peidus pool

If you have a problem, if no one else can help and if you can find him, maybe you can hire Harry Potter.

Samas on ka variant, et tegemist ei ole hiilgava maskeeringuga ja noorele võluripoisile lihtsalt meeldib naisteriideid kanda.

A-rühm / A-Team(2010)

Samas on muidugi olemas mingi võimalus, et kehv treiler ongi lihtsalt kehv treiler, film ise suudab aga üllatada.
Kuna vastav märge puudub, ei oska täpselt öelda, kuna esimest korda plaanitavast filmiversioonist kuulsin. Kihevile ajas see igal juhul. Kõik edaspidised uudiskübemed suutsid aga kahjuks mu entusiasmi nii palju hajutada, et napilt olekski jätnud kinos käimata. Bradley Cooper ei ole ju mingi Face, kas mingi suvaline musklis neeger saab tõesti B.A. rolliga hakkama, Liam Neeson ei tea kumba pidi sigar õieti suhugi käib ning kes kurat on Sharlto Copley? Tankiga lennukist kukkumise seedisin veel ära, aga kõik ülejäänud teaserid ja treilerid ja muud klipikesed, mida filmist lekitati panid väga tõsiselt mõtlema, kas vanast sarjast üldse midagi filmi järgi on jäänud.Tegelased on. Muus osas on kaheksakümnendad lootusetult ja igaveseks läbi. Võrreldes ühe keskmise uuema aja action filmiga on bodycount küll märkimisväärselt väike, aga korraks näidatakse üht laipa isegi lähivaates, pahad mehed ei ronigi raketitabamuse saanud helikopterist välja ja kuskil kuuri all ühtegi tanki kokku ei keevitata. Ning seda nimekirja võiks veel pikalt heietada. Osavate kätega lihtsate inimeste kaitsjatest on saanud rahvusvahelise haardega superagendid, kes Bondist Maxwell Smardi mulje jätavad.
Alatu väljapressimine. Inimesed lähevad kinno, et pikaks venitatud seriaaliosa näha, aga pakutakse hoopis midagi muud. Ainult, et kui palju neid vaatajaid ikka on, kes silmad punnis peas telekast seriaali vaatasid. No Eestis muidugi küll, TV3 ilmselt ei tea ise ka enam mitmendat tiiru sari kanalis näitamisel on, aga mujal maailmas? Kui välja arvata Videviku filmid ja Seks ja Linn, siis minu teada on suurema osa filmide sihtgrupiks teismelised poisterahvad. Sellest ju see hirmus trall reitingute ümber. R on kõige hirmsam asi, mis üks produtsent teisele soovida saab.Kogu eelnevale mis on valesti jutule kõrges kaares sülitades osutus film aga meeldivalt lahedaks. Kui lõpp ei oleks lihtsalt suvaliseks paugutamiseks ära vajanud, oleks lausa suurepäraseks kiitnud. Liam popsutas sigarit nagu vana mees, helikopterite, tankide ja erinevais suurustes autodega tehti siukest tralli, et ARKi eksaminaator nutaks filmi vaadates silmad peast. Ja naljakas oli ta ka. Üks ütlemata tore torge 3D kultuse pihta ja tankiga Berliini poole teed küsinud Murdock kahe eriliselt meeldejääva näitena. Ma usun, et isegi, kui Murdocki kõrval oleks tol hetkel tankiluugist kroonilise puhituse all kannatav peni välja vaadanud oleks ma filmile sellegi andeks andnud.

Kiskjad tulevad!

Adrien Brody kallal norimiseks juba läks, siis teen ühe pildipostituse ka kohe siia otsa. Hea näitleja küll, aga väga kahtlen selle mehe terves mõistuses, kes ta Kiskjatesse mängima võttis.

Asitõend A: Adrien Brody

Asitõend B: Arnold Schwarzenegger

I rest my case.