Kindzadza

'Tea nüüd kas on juba vanus tõesti selline, et pidevalt siin filmidest kirjutades lapsepõlve meelde tuletan, et rohi oli ikka rohelisem ja taevas sinisem. Päris pilvitu see õnnis aeg aga siiski polnud, pärast pikka kaalumist võtsin hiljuti ühel koledal mälestusel natist kinni, kloppisin tolmust puhtast ja vedasin välja valguse kätte. Polnudki nii õudne. Toona olin aga väga kuri selle mehe peale, kes oli Kin-Dza-Dza(1986) taha televisioonikavas komöödia kirjutanud. Nüüd võib öelda, et oli naljakas küll. Natuke.
Kaks abivalmis moskvalast satuvad hädalist aidates võõrplaneedile Pluke ja peavad koju tagasi pääsemiseks kõvasti närve ja tikke kulutama. Tikkudega läheb tegelikult õnnetult, aus nõukogude inimene annab need lihtsalt ära, ausõna peale, on ikka kju. Kaks abivalmis pärismaalast on lahkest südamest (ja loendamatu hulga tikkude eest) küll valmis mehi aitama, aga lõpuks ei oskagi öelda, kumb duo kummale rohkem abi osutas.
Tegelased on küll huvitavad ja erinevate maailmavaadete põrkumine on huvitav aga filmi parim osa on siiski planeet Pluke ise. Loomulikult annab paralleele vedada siit ja sealt. Kastisüsteem ja tarbimisühiskond ja idioodist ülemnõukogu esimees. Maailm ise oli aga võõras. Kellukese nina külge kinnitamine ajab loomulikult naerma. Lihtsalt muud moodi ei oska reageerida. Ja terve see maailm on täpselt sama sürreaalne. Surija viimane hingetõmme hoitakse õhupalli sees alles.
Põhimõtteliselt muidugi saaks hakata järjest läbi võtma, et kas tšatlanianil kelluke nina või pidalitõbisel kapuutsi küljes, vahet pole. Ei tekkinud kordagi sellist tahtmist. Võibolla isegi et lavastaja mõtles, et teeks õige ühe sellise filmi kus üks sümbol ajab teist taga ja kolmas vaatab seda tralli eemalt pealt. Kehitan õndsas lihtsameelsuses õlgu. Mulle meeldis niisamagi, suurepärane taustsüsteem ja esiplaanil inimesed oma moraalsete dilemmadega (kas küsida kaks toosi tikke või kolm).No ja muidugi lõpp. Eks ta muidugi ole vaieldav, aga nagu mina aru sain, siis oli terve Nõukogude Liit täis inimesi, kes olid valmis ükskõik mida välja mõtlema, et kas või natukeseks reaalsuse eest põgeneda.
Natuke jäi lohisema, selle saab negatiivse poole pealt välja tuua ja see miski jäi ka puudu, mis filmi väga heaks teinud oleks. Tugev saavutus siiski.

Gunhed

Vanal heal VHS ajastul ei tulnud keegi selle pealegi, et mingit filmi võiks ainult ühe korra vaadata. No et vaatad ära, paned karpi tagasi, viskad kuskile riiulisse ja sinna ta jääbki. Kassettikarp oli elutoas aukohal, sellelt võeti kaks korda nädalas tolmu ja iga kord kui keegi külla tuli pandi mängima. Tulemus on see, et tõeliselt häid filme olen ma vaadanud halvimal juhul ainult korra, aga mõnegi kaheldavama väärtusega teoste vaatamiskordade üle lugemiseks tuleb mõlemad käed appi võtta. Ulmevallast tuleb meelde selline katsetus nagu Freejack(1992). Kaunis lapsepõlvemälestus, mida ei taha ülevaatamisega ära lörtsida. Aga mitte sellest filmist ei tule täna juttu. Võtsime Metsavanaga hoopis ühe teise blogimaastiku korüfee vana lemmiku ette. Ganheddo aka Gunhed(1989).Algas nagu Termika remake, arvuti mis on eneseteadvuse omandanud ja inimkonna vastu sõda alustanud. Edasi läks tegevus õnneks teist rada pidi, pudelike texmexiumi vahetab korduvalt käsi ning lõpuks ei headel tegelastel muud üle, kui vana roostes Gun UNit Heavy Elimination Device üles putitada ning sellega superarvuti kaitsesüsteemid põrmuks lüüa. Väike lonks viskit võitlusvaimu ülal hoidmiseks ja Geronimo!Ehk olin mina juba liialt palju õlut libistanud, võibolla oli viga subtiitrite tõlkijas, kes mõnegi koha peal oli oma töösse loominguliselt suhtunud (tegelased pidasid pikka vestluse maha, tõlkija piirdus esimese lausega), aga rohkem märkimisväärseid subplote minu silm ei märganud. Mis ei jäänud aga märkamata, olid need vahvad masinad. Tõsi, veidi kandilised ja kohmakad, aga no mis inimene see on, kellel robustsed roomikutel rauakolakad nägu naerule ei vea? Nii kui Brooklyn Gunhedi peale ronis jäin hiidmasinate surmaheitlust ootama ning heitlust vaatajale ka pakuti. Nii kuulipildujate tärinat, kui käsitsivõitluse kolinat.
Ehk siis kõik mu ootused said täidetud, aga kahjuks mitte ületatud. Sisu jäi rauamassile alla.

Räpane tosin

Müsteerium on lahendatud ja mitte sekunditki liiga vara. Xipe on viimase paari nädalaga kõik oma sugulased tuttavad surmani ära jõudnud tüüdata, Tarantino erasekretärist rääkimata. Vaene mees on suure mure tõttu kaalustki alla võtnud, hääl on kähe ja käed värisevad. Nii kui linnas vähegi targema näoga meest näeb astub kohe ligi, võtab nööbist kinni ja pärib, et ega pai härra ei oska öelda, mis filmi järgi tema kõrgeausus Quentin I võis Inglorious Basterdsi vändata.
Nüüd saab vaevatud hing ehk rahu. Dirty Dozen(1967) oli see film, mis õnnetul kombel valesse karpi sattus ja nii selle segaduse põhjustas.
Uppuja haarab õlekõrrestki. Uppuja rollis nii väejuhatus, kelle hiilgav plaan Great Panjandrumi seljas Atlandi müürist läbi sõita oli just vett vedama läinud, ja teisalt uppuja rollis ka need kaksteist surmamõistetut, kes väejuhatuse uusimast projektist osa võtma valiti. Projekti eesmärk? Tappa ühes ohvitseride õhtukoolis nii palju fritse, kui vähegi padruneid jagub. Tõenäosus missiooni käigus surma saada? Pigem võiks panustada sellele, et poomisnöör on mäda. Mädad on hoopis aga need mehed ning juba õlekõrrest haaramiseks tuleb neid tagant sudida.
Lee Marvini juhtimisel vormitakse sellest pundist aga küllaltki monoliitne löögirusikas. Igal mehel omad kindlad ülesanded, mida tüdimuseni harjutada tuleb. Väljaõppe jälgimise teeb vaatajale põnevaks aga just Marvini mängitud major. Ühelt poolt hullem badass, kui ta hoolealused kokku, aga samas kõrgematel ülemustel oma meestele liiga teha ei lase. "No tellisin meestele litsid, aga mis siis sellest? Ohvitseride lõbumajja neid ju ei oleks lastud?"
Kui ühes teises kuulsas sõjafilmis (Full Metal Jacket) ongi väljaõppe näitamine parim osa, siis praegusel juhul oli see ainult eelmänguks. Pagana kõvaks eelmänguks, aga ikkagi. Missioon ise oli veel kõvem. Loomulikult hakkab kuri saatus meestele vasakult ja paremalt kaikad kodaraisse loopima, aga samas ei teki kordagi tunnet, et äkki nad saavadki niisama kõik surma ja plaan kukub täiesti läbi. Tasuta kinkekaartide nimel tegutseva massi sihikindluse ja jõhkrusega murtakse edasi. Põnev oli niisamagi, hinge kinni hoidsin juba enne, aga just see halastamatus keeras filmile viimase vindi peale.

midagi ka küpsema ilu austajaile

vana hea püha õhtusöömaaja motiiv
öise langevarjuhüpe kohta läks meestel isegi hästi
sütti, sütti lõke

Conan ja Red Sonja

Ajaloo parimat linateost, Conan the Barbariani(1982), nägin esimest korda pisikese poisikesena ÖÖ-TVs. Vist oli Vigla vaimusünnitis, aga kindel ei ole. Igatahes aeti saates kakskend minutit juttu ja näidati siis kümme minutit filmi ning siis aeti jälle juttu. Geniaalne idee. Mõelge selle kontseptsiooni peale järgmine kord, kui telerist filmi vaadates reklaamipausi ajal televisiooniinimesi sõimata tahaks. Kuidas teile meeldiks, kui reklaamipausi asemel oleks üks pooletunnine omasaade või uudistemagasin või poliitpöördumine? Arnie on just üht kurja meest oinasarveks keeramas ja siis plaks! on ekraanil Savisaar, kes jalutab mööda Tallinna vanalinna, väike käru nööriga sappa seotud. Kärul on sületäis küttepuid ja korv kartulitega. Ühe maadligi vajunud majakese ees jääb suurmees seisma ja sammub siis otsustavalt väravast sisse. Koputab korra uksele, rüsib avama tulnud memmekest mööda ja trambib poriste saabastega otse kööki. "Istuge vanaemake siia samma taburetile, küll ma ise toimetan." Teeb pliidi alla tule, koorib kartuleid ning seni kui kartulid potis keevad lõikab eidel varbaküüned ära... Saate lõpus, veerand tundi hiljem vaatab Edgar otse kaamerasse ja sõnab: "Kõik see, ainult ühe tühise häälekese eest" ja plaks! Arnie lööb kurjami mõõgaga pooleks. See oleks alles televisioon!
Ma vist isegi ootaks neid vaheklippe huviga, sest film jäi nüüd ülevaatamisel vähekese lahjaks. Arnold on küll oma võimete tipul, otsekui graniidist välja tahutud kehaga, nägu kaasaarvatud, aga fantasy kohta oli fantaasiat kuidagi vähevõitu. Tulsa Doom oskas maoks muutuda ja vinged nooled olid tal ka, aga mis veel? Mitte et mul midagi mõõgaga sahmiva Arnoldi vastu oleks. Ma usun, et nii mõnigi film saaks kohe poole paremaks, kui peategelasele kahekäemõõk pihku pistetaks ja sellega möllata lastaks. Leonardo Titanicus päästepaadi pärast võitlemas või Tom Forrest Gumpis vietkonge poolitamas. No aga isegi selle sahmimisega oldi kitsid, praegast näppude peal lugedes sain kokku neli märkimisväärset madinastseeni. Kahetunnise muinasmaa elu olu kajastava filmi kohta kuidagi vähe. Ja see maailm ise oli ka siuke säästumaailm, üks peenisekujuline torn ja üks hiiglaslik mausoleum.
Võibolla ma muidu ei olekski selle filmi peale nii kuri olnud, aga kohe otsa vaadatud Red Sonja(1985) trampis oma kuulsamast eelkäijast lihtsalt nii julmalt üle. Esiteks ei püüdnud tegijad, väga nimekas seltskond muideks, kivist vett välja pigistada. Story oli niru (seltskond läheb kurja kuninganna käest rohekalt kumavat pallikest ära võtma), poolteist tundi täitis kuidagi ära, rohkem oleks juba liiast olnud. Maailma kujutamisel oli aga fantaasial mõnusalt lennata lastud. Amatsoonide hõim, modifitseeritud Buddha, robotkrokodill, hiid-ükssarvik. Väiksed asjad, aga palju väikseid annab kokku ühe suure mõnusa fantasyelamuse.
Lisaks veel huumor, Conani filmist peaaegu et täielikult puudunud tahk. Ega Red Sonjas just mingit erilist kvaliteetnalja ei tehtud, aga natuke siiski ja jälle plusspunkt lisaks. Täielik pärl oli aga see, et Arnold sahmis Stallone tulevase naisega. Oi saatuse irooniat. Kaks musklimäge niigi tögasid üksteist vastastiku (Demolition Manis on Arnold vist lausa presidendiks ülendatud), aga see on ju absoluutne trumpäss, kui saad teisele öelda, et ah mis Brigitte Nielsen, sa oled temaga abielus või, oh küll meil ikka sai Red Sonja võtteplatsil nalja.
Kokkuvõtteks siis las need Barbarianid ja Destroyerid olla, mõnusat fantasyt tahate vaadake hoopis Red Sonja ära.

see idee on mulle Conanist küll eluaeg meeldinud, ei löödud lihtsalt laksti ette kirja 20 aastat hiljem, mindi veidi originaalsemat rada pidi

olete just varastanud maailma ühe suurema ja kuulsaima kalliskivi ja siis sa riputad selle endale kaela???

ambitsioonikusest ei ole Arnoldil kunagi puudust olnud, vähemalt okaskrooni ei olnud talle siin pähe topitud

korraks mulle nagu tundus, et Arnoldil on näol mingigi ilme, aga see oli vist varjude mäng lihastel

seekord väike viide Atlasele

seda pilti vaadates, siis Red Sonja kostüüm oli küll lubav aga sellele jääb veidikese alla. Ahjaa ÖÖ-TV jättis toona eriti kustumatu mälestuse veel ka seetõttu, et lisaks Conanile jupitati ka mingit pornokat.

Diabolik

Nõukogude ekskursioonigrupp on Pariisis ringkäigul. Kohalik giid juhib kodanike tähelepanu esmalt paremale, kus kõrgub Eiffeli torn ning siis vasakule grupile müüdavatele naistele. Pisukese jalutuskäigu järel osutab giid käega paremale poole Triumfikaarele ning seejärel vasakule, grupile müüdavatele naistele. Seltsimehed muutuvad rahutuks. Ning kui järgmises peatuspunktis imetletakse esmalt paremal käel seisvat Louvre ja giid taas vasakul pool seisvatele müüdavatele naistele näitab katkeb ühe mehe kannatus ja ta küsib suhteliselt teravalt:"Ei tea kas Pariisis mõni korralik naine ka on?" "Loomulikult, aga nad on palju kallimad."Selline habemega nali tuli Danger:Diaboliku(1968) vaatamise ajal meelde. Sest need kaks on ju raudselt vennad. Ei viita ainult välimusele siin, Diabolik ja Fantomas on ka tegude osas mõlemad samas kaalukategoorias. Eriti vingete superkurjategijate kaalukategoorias. Minu isiklik sümpaatia kuulub aga Diabolikule ja seda tänu sellele tohutule enesekindlusele, mis filmist ja selle kangelasest läbi kumab. Vaatajale ei jäetagi võimalust kahtlemiseks, et kas nii ikka saab? Muidugi saab, milles küsimus. Suitsukate on, kraana on, auto varastamine on sedasi käkitegu. Iminapad on, tahtmine on, püstloodis seinast üles ronimine on nii puhtalt kätte võtmise asi. Katapult lossitornis lausa anub, et teda hulljulge põgenemise korraldamiseks kasutataks. Ning samas stiilis lõpuni välja.Sellises mõnusalt ladnas kergelt pilves stiilis. Diabolik varastab 10 miljonit taala selleks, et saaks oma naisega dollarikuhjas armatseda. Armastus & Anarhia. Caligula vaataks juhmi näoga kõrvalt ja pobiseks midagi stiilis, et kuhu küll maailm jõudnud on.

Loomulikult ma saan aru, et mulle tegelikult puhutakse hambasse. Aga seda tehakse niivõrd ladusalt ja sellise enesekindlusega, et kui Diabolik oleks käe välja sirutanud oleks ma vennale patsi löönud ja ulatanud toa võtme, kus raha on. Sest selle hambasse puhumise käigus ei ületata kordagi naeruväärsuse piiri. Põhimõtteliselt sama olukord, mis köieltantsija etteastet vaadata. Astub vennike korra valesti ja ongi metsas, aga kui kui õnnelikult teisele poole jõuab, siis kõik plaksutavad.
Bava ja sõbrad on küll aplausi ära teeninud.

näitleja John Phillip Law on osaline ka Barbarellas(1968). ühe aasta jooksul kaks täistabamust, pole paha.