Ära vaata (seda filmi)

Kui panna järjest käima kaks filmi täiesti erinevatest ajastutest ja mõlemad põhinevad ühe ja sama inimese, nimelt Daphne Du Maurieri, sulest ilmunud lugudel siis on ju loogiline oletada, et leedit on suurele linale adapteeritud rohkemgi, kohe palju rohkem.
Tegelikult aga mitte, koos Rebecca(1940), Birds(1963) ja viimatisena Don't Look Now(1973) vaatamisega, on olulisemad mugandused nähtud.
Ja kui päris aus olla, siis ega ei ole rohkem suuremat huvi ka mitte. Don't Look Now nimelt jättis üllatuseks väga kehva mulje. Ja ilmselt tuleb suurem osa süüst filmitegijate kraesse ajada, sest lühijutt Linnud (ainus trükiproov mis preililt näppu on juhtunud) oli ju väga kobe, samuti mõlemad Hitchcocki poolt vändatud filmid.
Mis ma siis Roegile ja Scottile ette heidan. Esiteks see uudne montaaživõte, mis õnneks suuremat populaarsust ei ole võitnud, filmida kaks viieminutilist lõiku, need kaader kaadri haaval lahti lõigata ja siis vaheldumisi tagasi kokku kleepida. Langetõvehoog garanteeritud.

Teiseks see segapudru, mis stsenaariumi pähe maha parseldati. Isal oli kolmas silm juba lahti ju, selleks ei olnud vaja teda mööda Veneetsia vanalinna ringi solgutada ja esorteerikahuviliste vanaeitedega hirmutada ja miskeid salapäraseid vihjeid teha, et teda panna punast vihmamantlit jälitama. Võib muidugi öelda, et see pisike vihmamantlis kääbus oli lihtsalt juhus, mina ütlen et see oli lihtsalt kehv konstruktsioon.

Kuna tegemist on respektaabli filmiblogiga, siis kiirelt ka näitlejatöödest ja üldisest olustikust ja värvidest. Voodis rahmeldamine jättis väga intensiivse mulje, tõeline spordimehe kirg lõi mõlemis osatäitjas välja, keerutati ja väänati üksteist ikka mõnuga, see pagana montaaž rikkus ainult poole ära. Ja Veneetsia jättis ka väga loomutruu mulje, isegi vesi oli stuudiosse sisse lastud, peaegu üldse ei olnud aru saada, et majad tegelikult papist olid.

Rebecca

Üldiselt olen harjunud onu Alfredilt ikka selliseid tõsisemaid/süngemaid/õudsamaid asju nägema, aga ilmselt oli algmaterjal selline, et päris Psycho(1960) või Birds(1963) klassi Rebecca(1940) ei tõusnud. Samas kui juba tabeli koostamiseks läks, siis Strangers on a Train(1951) on raudselt kehvim töö Sir Hitchcocki filmivaramust (neist mida minu silmad näinud on).
Ma ei hakka küll väitma, et ma kõiki süžeekäänakuid ette nägin, aga midagi väga üllatavat neis ka ei olnud. Pigem oli jälle tegemist sellise juhtumiga, kus väärastunud mõistus (see minu oma) oli jõudnud stsenaristist sammukese ette ja need käänakud mis filmis tehti olid olulised laugemad, kui need mis minu peas vonklesid.
Õnneks peitus Rebecca võlu aga hoopis mujal, näitlejatöödes ja õhustikus. Kusjuures ei sära mitte peaosatäitjad vaid hoopis hirmuäratavalt enesekeskne mrs. Edythe Van Hopper ja õudusttekitavalt ustav mrs. Danvers. Teisalt, ehk tulebki kõige rohkem just Joan Fontaine kiita, tema mrs. de Winter II oli nii lootusetult abitu ja hirmunud ja eager to please.

Õhustiku loomises ei saa muidugi vanale maamõisale miski vastu, aga panna ta niimoodi elama, et vaataja lausa ootab, et uksed aknad iseenesest avaneks või sulguks, see on juba eraldi tase. Helitaust aitas ka muidugi kaasa, selline vaikne orkestrimuusika taustalt, mida enamasti tähelegi ei pannud, see oskus on nüüdseks kadunud, raske rock on muidugi hea küll, aga meeleolu loob viiuli vingumine paremini kui kitarri keevitamine.

sir Olivier nägi välja nagu üks emopoiss, ajastule vastav muidugi

Aeg tappa

Ega üks korralik filmipost enne ei sünni, kui ei oska oma heietust kuskilt pihta hakata. Kui juba mõttelõnga otsast kinni saad, siis edasi on lihtne. Vahel koguni nii lihtne, et tahaks juba punkti panna, aga avastad, et filmist endast pole veel midagi rääkinud.
Igatahes, A Time to Kill(1996) sai vaadatud juba vanal aastal, aga kirjutada ei saa, mitte ei oska miski nuka pealt kinni haarata. Kuigi tegelikult ju nagu oleks teemat küll, kaks rednecki vägistavad väikse neegritüdruku, tolle isa laseb tolgused maha ja noor advokaat peab nüüd vanamehe toolile minekust päästma. Klann äratatakse varjusurmast üles ja ristid pannakse põlema ja rahvuskaart pekstakse kohale suuremat verevalamist ära hoidma. Peaks olema ju materjali priske essee jaoks vabalt.

Aga läks vaja Jack Nicholsoni ennast (nägin nimelt vilksamisi telerist A Few Good Men(1992) lõppu), et Blond aru saaks, millest Aeg tappa filmil vajaka jäi. Meeldejäävast ja jõulisest ja enegiast pakatavast ja tatti pritsivast ja ostaesisel veresoont tukslema panevast näitlejatööst nimelt. Punt oli muidugi nimekas, aga McConaughey eeskätt jättis mulje, et tema oli seal filmis vaid oma lõunasosariigis paikneva sünnikodu tõttu. Samas, ega talle ei olnud kirjutatud ka ühtegi sellist episoodi, kus ta oleks saanud kellegi (tunnistaja, süüdistaja, kelle iganes) peale võidukalt karjuda. Millest on tegelikult päris kahju, potensiaali ju oli, aga veeretati see potensiaal lihtsalt imala lõpuni välja.

Mis pagana riik see selline on, kus suvaline tont saab minna koju, tirida voodi alt välja täisautomaatse M16 ja sellega linnapeale täristama minna

SPOILER (kuigi vaevalt see kedagi üllatab)

ja mis pagana riik see selline on, kus mees laseb kohtumaja trepil kaks meest täisautomaatse M16 maha ja ta mõistetakse õigeks.

Kui panna ühte filmi mängima isa ja poeg Sutherlandid, siis peab see stsenarist peast ikka täitsa soe olema, kes neid ka filmis perekonnaks kokku ei kirjuta.

Tummalt läbi ajaloo

Ignorance is bliss (teadmatus on õndsus vms). Ses mõttes, et küll tahaks võtta mõne hea raamatu või filmi ja seda uuesti lugedes/vaadates kogeda seda esimese korra katarsist/vaimset orgasmi/mida iganes tunnet. Kui seebiseriaale uskuda, siis piisab korra trepist alla viskumisest, et eelnevad mälestused peast pühkida, aga enesealalhoiuinstinkt astub siinkohal vahele ja nii tulebki leppida sellega, et eelnevad kogemused ja mälestused ja teadmised hakkavad midagi senitundmatut kogedes usinalt seoseid looma ja kõrvutama ja lahterdama ja analüüsima.
Ja siis hakkadki mõtlema, et kui ma oleks History of the World, Part I(1981) vaadanud ära enne Silent Movie(1976) nägemist, siis äkki ta oleks parema mulje jätnud. Või vastupidi, kui ma oleks Silent Moviet pärast Historyt vaadanud, ehk oleks ta veel parema mulje jätnud. Ehk siis Silent Movie on väga hea ja History of the World suht keskpärane. Kohe selgitan.
Juba see idee üksi, teha 49 aastat pärast helifilmi sündi Chapini/Keatoni/Lloydi/vendade Marxide vaimus üks tõupuhas tummfilm on kiitust väärt. Veel suuremat kiitust on väärt see, et sellega ka kenasti hakkama saadi, sest hetkel ma ei oska küll nimetada staari ja stsenaristi, kes oleks suutelised konstantselt naljaka, mitte hetkeliste naerupurtsatustega hiilgava, tummfilmi välja vedada. Ma läheks lausa nii kaugele ja ütleks et üldse on selliste tõeliselt heade naljafilmide osas põud. Simon Pegg ja Nick Frost kahekesi hoiavad veel žanri elus.
Aga tagasi Silent Movie juurde tulles, siis Brooks on siin tõesti omas elemendis, moodustavad Feldmani ja DeLuise'ga väga hästi funktsioneeriva kolmiku. Eriliste näitlejavõimetega pole Mel mulle küll kunagi silma jäänud, aga siia filmi ta sobib. Kõrvalpõikena avaldan kiitust selle eest, et ta oma edevust niipalju taltsutada suutis ja Young Frankensteini endale rolli sisse ei kirjutanud.
Natukese on muidugi kahju, et kõigist neist austusavaldustest erinevate legendide suunas aru ei saanud, oli mõni koht, kus meenus et seda stseeni ma olen ju varem näinud, aga veel rohkem oli kindlasti kohti mis selliseks inside joke'ks jäid. Filmi vaatamist ja kõva häälega naermist see muidugi ei seganud.
History of the World erineb Silent Moviest aga mitmeti ja kahjuks on need erinevused negatiivset laadi. Mel käsib, poob ja laseb, ehk siis lavastas, kirjutas stsenaariumi, mängis enamike peaosi ja produtseeris. Mitte et see automaatselt halba tähendaks, aga mulje jäi, et eelnevatet filmidest oli hulk sketše üle jäänud ja neist traageldati siis miski film kokku, haltuura maik jäi sest kõigest. Nalja sai ikka, aga vähem kui ärahellitatud vaataja ootas ja lootis, samas püha õhtusöömaaja nali konkureerib edukalt Monty Phytoni samateemalise huumorikilluga.
See jääb juba spekulatsiooni tasemele, aga ehk oleks aidanud, kui Mel osa oma kohustusi kas Wilderile või Feldmanile edasi oleks delegeerinud ja ise rohkem stsenaariumi sujuvuse kallal nokitsenud.
Küll jah täiesti vaadatav meelelahutus, aga lõppude lõpuks on ta ise lati nii kõrgele ajanud, et selline keskpärasem saavutus paremaga harjunud filmisõbrale pisukese pettumuse valmistab.

selline näeb välja üks eneseiroonia

fags, aga vähemalt Feldman on rõõmus

järeltulevatele põlvedele jääb mõtisklemiseks, mis põhjusel leidis Marcel Marceau äramärkimist mõlemas vaadatud filmis ja kas ta on ehk äramärkmist leidnud ka varasemates ja hilisemates Brooksi töödes.

tuletas meelde ühe vana nalja, kuidas ime pärast 2 nädalat paistes oli ja käimist segas

Risti läbi universumi

Lisaks kõigile neile kohustuslikele Meelejahutaja ja Eino Baskini ja läti estraadi kullafondi vinüülidele, mis igas korralikus kodus riiulis seisid, asetses sel konkreetsel riiulil, millest praegu juttu on, ka Biitlite Ноча трудного дня (Hard Days Night) album. Ja oli aeg kui pisike Blond ei saanud päeva enne kordaläinuks lugeda, kui seda vähemalt korra kuulanud polnud. Nüüd ma olen muidugi suureks kasvanud ja kuulan ainult karmi Industrial Hard Beati ja Led Zeppelini, aga mälestus 90. jääb.

Vot selliselt platvormilt siis alustasin Accross the Universe(2007) vaatamist. Minu eksperthinnangu (nägin ju hiljuti ka Mamma Mia ära) kohaselt jäi aga powerist vajaka. Oli nagu muusikal ja ei olnud ka, negatiivsed asjad olid olemas, longav stsenaarium ja karakterid, kes lihtsalt on ja kuskile poole ei arene, aga ei olnud piiramatutes kogustes kirkaid värve ega ülevõlli laulu- ja tantsunumbreid. Lauldi ja tantsiti küll, aga seda tehti mitte suurest sisemisest sunnist vaid pigem sellepärast, et nii on muusikalides kombeks. Kõnnivad tavalised inimesed mööda tänavat, hakkavad korraga laulma (laulud iseenesest on muidugi endiselt head), laul saab läbi ja siis ollakse tavaline inimene edasi.

Kui mõttel väga lennata lasta, siis jõuab lõpuks välja selleni, et tegijad ise tahtsid tolle ajastu hõngu ja tundeid ja meeleolusid näidata (mis väga ei õnnestunud), aga publiku meelitamiseks promoti hoopis heliriba. Põhimõtteliselt ju annab küll valusatest teemadest ka muusikalikeeles rääkida, näiteks Producers(1968), aga neiu Juliel see kahjuks eriti hästi ei õnnestunud.

Paar positiivset seika ka, see õrn Hendrixi puudutus mis vürtsiks biitlite magususele sisse toodi, oli kiiduväärt idee ja teine pluss veel ka selle eest, et Yesterday laulmisest hoiduda suudeti. LSD samas oleks võinud ikka filmis sees olla, kes see neid tiitreid ikka vaadata viitsib.

Muuseas, õnnestus ikka kallil jõuluajal maailma parimad jõulufilmid ka telerist ära vaadata, Die Hard ja Love Actually, linnuke kirjas.

laulu nime muidugi ei mäleta, aga ühel Courtney Love lool on selline video, kus ta meestega vihmas palliplatsil madistab

ühel hetkel läks väga kõrge kunsti tegemiseks kätte

mõni ime, et ükski sõdur pärast hospitali sattumist tagasi sõtta minna ei tahtnud