Pere väiksemad kinohuvilised ronivad vahepeal sülle ja nõuavad
treilereid. Mina olen just maha istunud, et nüüd kohe hakkan lõpuks seda
pikalt edasi lükatud filmipostitust kirjutama, aga võta näpust,
hoopiski ühe kinoketi kodulehelt tuleb kõik olevad ja tulevad
multikaõrritid ära vaadata. Või siis vastselt nähtud multika
värvimislehti otsida ja printida ja hiljem värvitud pildile oma hinnang
anda. Sellistest tingimustes eesti kümne loetuima blogi hulka ei jõua.
Kümne loetuma filmiblogi hulka vast küll. Tegutsevaid või enamvähem
tegutsevaid filmiblogisid vast kümme tükki kokku lugeda õnnestub. Rohkem
küll mitte. Ja no eks ma muidugi olen laisk ka ja lasen end kergesti
eksitada, nii et reaalselt ma laste multikalembust harvade
blogipostituste vabanduseks ei too.Peamine on siiski see, et juba filmi vaatamise ajal peab tekkima see tunne, et oh sellest filmist ma tahan selle nurga alt kirjutada. Sest mulle ei meeldi need laisad filmipostitused, no sellised, kus kirjutajal on ees "How to be a film critic for dummies". Ehk et kui tõesti tahaks ja viitsiks, siis oleks küllalt lihtne treida postitusi stiilis, kus ma palju- ja pikasõnaliselt kirjutan lahti filmi süžee. Kreisiraadi Alaska 4Ever stiilis. Tuleb tunnistada, et ma isegi mõned (kümned)korrad olen selliseid postitusi kirjutanud. Lihtsalt ühtegi paremat mõtet või nurka lähenemiseks ei ole pähe tulnud. Ja no ega see automaatselt muidugi halb ei ole, piisava tahtmisega on ka sisukirjelduses võimalik oma meelsus filmi kohta välja tuua, aga minu enda jaoks on see ikkagi selline laisk lähenemine. Võtad kõige ilmsema, nähtavama ja keskendud sellele.
Põhimõtteline vahe on aga siin selles, et mina kirjutan seda blogi eestkätt ikkagi enda kehva mälu toetuseks. Keegi kahjuks ei maksa mulle selle kirjutamise eest, nii et ma võingi olla täpselt nii laisk kui süda lustib. Aga. Tulles nüüd tagasi sissejuhatuse juurde. Ma ise vaevalt et oleks "Kasse" kinno vaatama läinud. Kaisa nägi aga pilti, nõudis treilerit vaadata ja otsustas, et tuleb minna. MS-6 reiting, nii et enamvähem kvalifitseerus. Ning nüüd oleks hästi laisk ja raha eest oma filmiülevaateid kirjutavate inimeste poolt laialt kasutust leidnud nurk "Kasside" kallal ilkuda nende katmata kubemete ja inimnägude kassifiltrist läbi laskmise pärast. Mõned lumehelbekesed kasutavad ka väljendit "halvas unenäos" või "nightmare-inducing". Mul on tegelikult hea meel, kui kellegi kõige koledam unenägu on Judi Denchi ülahuulel kasvavad vurrud või Idris Elba katmata aga sootunnusteta kube. Ja natuke kurb, et Judi Denchi ülehuulel kasvavad vurru või Idris Elba katmata aga sootunnusteta kube kellegi ööund segab.
Mis mind aga nendele kahele detailile (vurrudele ja
kubemetele) keskenduvate arvustuste juures eriliselt häirib on see, et
need on ju treilerist näha. Või no kui sa ei viitsi niipalju eeltööd
teha, et kulutada kaks minutit treileri vaatamise peale ja lähedki kinno
õndsas teamatuses ja arvamises, et Hollywoodi imetaltsutajad on
õpetanud päris kassid raudteerööbastel stepptantsu lööma ja
hääletreenerid tublimad kiisud "Memoryt" kräunuma saanud, siis kino
sissekäikude ees on ju suured filmipostrid. Need vurrud ja kubemed on
sealt näha. No et selleks, et kirjutada sellest, kuidas sind häiris, et
Judi Denchil ülahuulel kasvavad vurrud (vanadel naistel kipuvadki
vuntsikesed kasvama, isegi ilma CGI abita, mis paneb mõtlema, et
millised naiste karvakasvu puudutavad uudised veel mõnd algajat
filmikriitikut häirida võivad) või et Idris Elba sootunnusteta kube oli
katmata, ei olnud üldse vaja seda filmi vaadata. Kui see just ei ole
sellest tohutust pettumusest tulenev kirjutis. Et kriitikul oli lootus,
et filmi peale ikkagi üks kube on, millelt sootunnuseid näha või et
mõne emase kassinimese rinnakarvadest midagi välgatab ja et see välgatus
juhtub Taylor Swifti mitte Judi Denchi tegelaskujul. Sellise pettumuse
pinnalt tulevast virinast ma saaks isegi aru. Aga siis kirjutagi ausalt
ja avameelselt, et Taylor Swifti karvad olid liiga tihedad.
Ma
olen Kasse kunagi muusikalina Vanemuise laval näinud. Mulle need laulud
toona üldiselt meeldisid ja üldiselt meeldisid ka nüüd. Ian McKellani
esitus näituseks eriti uhke. Nii et minge seda filmi vaatama sellelt
lähtepunktilt, et tegemist on filmiga, kus lauldakse ja tantsitakse. Ja
need tegelased, kes laulavad ja tantsivad on kassid. Ning et päris kasse
on keeruline laulma ja tantsima saada, siis täidavad kasside rolle
inimesed. Ehk et minge kinno realistlike (l)ootustega. See oli tänase
kirjutise lähtepunkt.
