Pagana Leeds / Damned United (2009)

Brian Clough on täiesti legendaarne mees, ilmsesti osa põhjusest, miks iga järgnev Football Manageri osa Inglismaal müügirekordeid lööb. Nottingham Forest (käsi püsti, kes on sellest meeskonnast kuulnud) võitis tema juhendamise all 1979 ja 1980 praeguse Meistrite Liiga eelkäija Euroopa Karika, saavutus mida pärast seda on suutnud korrata vaid AC Milan. Briani treeneriteel oli aga ka periood, millele ta ilmsesti erilise heameelega tagasi ei vaadanud. 44 päeva Leeds Unitedi juhendajana.

Don Revie juhendatud Leeds, kus mängisid muuhulgas Billy Bremner ja Norman Hunter* (nimed mis mulle endale tuttavad on), suutis oma kompromissitu ja silmale mitte eriti ilusa stiiliga endale 60. ja 70. nii palju kirglike vaenlasi koguda, et klubi, mis 2008. aastal mängis Inglismaa tugevuselt kolmandas liigas, oli ManU ja Chelsea ees kõige vihatuim meeskond. Saavutus, mis on eriti märkimisväärne, kuna Ronaldo mängis toona veel ManU's ja mina ei tea kedagi, kellele Chelsea üldse meeldida saaks. Ning üks neist kirglikest vaenlastest oli ka Brian Clough, kes aga mingis hullumeelsushoos vaeveldes otsustas, et läheb ja õpetab Leedsi poistele, kuidas seda mängu tegelikult mängitakse (Don Revie oli kutsutud koondise peatreeneriks).

Oma nägemuse sellest, mis ja miks täpselt viltu läks esitas esmalt raamatu kujul David Peace ja sellel põhineva filmi väntas Tom Hooper (mees, kes õnnestumise korral võib üsna varsti sületäie kuldmehikestega poseerida). Nagu tavaks on, siis klassikalise tõsielul põhineva filmi kombel kiputakse asju veidi ilustama ja veidi dramaatilisemas võtmes kujutama, kuid vaatamist ennast see ei sega kuidagi, lihtsalt Clough perekond ja hardcore jalkasõbrad kasutavad iga võimalust, et neile mõnele ebatäpsusele tähelepanu juhtida.

Kui jalkast ikka absoluutselt ei jaga ega hooli, siis vaevalt et seda filmigi vaatama satute, aga kui on soov nende lugematute poksilugude (uusim selles pikas jorus Wahlbergi/Bale'i Fighter) kõrvale ka mõnda teistlaadi spordifilmi vaadata, siis on Damned United ükskõik mis külje alt vaadates julgelt soovitatav alternatiiv. Kas või Brian Clough osatäitja Michael Sheeni näitlejatöö pärast.

Ahhjaa, film lõppes mõtteteraga, et Brian Clough on parim juhendaja, keda Inglismaa koondisel kunagi ei olnud. Hmm, eks ta muidugi ole õige küll, et klubi tasandil oli Brian igatepidi tubli, lisaks Nottinghamile, tegi ta ju ka Derbys imesid, ainult veidi väiksemas mastaabis, aga klubi ja rahvuskoondise vahel on on vahe sees. Kasvõi seesama Revie saavutas ju ka Leedsiga päris mitu tiitlit, aga koondise eesotsas kukkus läbi.

*Norman Hunteri täispikk nimi on Norman 'Bytes Yer Legs' Norman ja tema on kenasti Bad Boys meeskonnas sees. Bremner küll mitte, aga kui on viitsimist saade täies pikkuses ära vaadata, siis on tema punast peanuppu seal korduvalt aktsioonis näha.

Märkimisväärsete filmide tagasitulek

Get Smart (2008)

Steve Carell kehastab salaagenti, kelle entsüklopeediliste teadmiste ulatus on võrreldav vaid tema absoluutselt olematute oskustega neid teadmisi efektiivselt töösse rakendada. Ning selline mees peab tuumapommi plahvatuse ära hoidma.

Üllataval kombel, päris naljakas film. Peeretava koera nali jäi vist ikka lõpuks tegemata, aga kõik muud klassikalised labasused näidati ära. Paljas tagumik rahva poole, fekaalides solberdamine, tulekustutiga valele mehele vastu pead löömine, köie otsas vastu seina kõikumine... Lihtsad ja korduvalt nähtud. Naljad, mida üks valvestsenarist suudab ilma mõttetegevust sisse lülitamata kui varrukast puistata. Aga kuna need naljad tehti jooksu pealt eriliselt punnitamata ära, siis sujus vaatamine lobedalt ja et mõni üksik kord suudeti ka midagi vähe originaalsemat ja kõvema häälega naerma ajavat välja mängida, siis tuleb tegijaid kiita.

Les tontons flingueurs (1963)

Traktorimüüjast maffiabossiks. Sellise hüppe karjääriredelil teeb iseendalegi üllatuseks Fernand ning mitte nii väga üllatavalt selgub, et päris mitu tegelelast, kes ise ametikohale silma peale olid pannud, Fernandist lahti tahavad saada. Lisaboonusena tuli tööotsaga kaasa veel ka meheleminekueas tütarlaps, kellel silma peal hoidmine veel selleks kõige raskemaks ülesandeks osutub.

Absoluutselt teistsugune komöödia, kui Get Smart. Tõeliselt naljakas oli täpselt üks kord, siis kui vanad mehed köögis puskarit mekkisid, aga üldmulje jäi sellest hoolimata muhe. Fernand mängis oma püüdlik mees valel ametikohal rolli lihtsalt nii edukalt välja. Kui vaja küttis ise vastasele molli, kui vaja ei pidanud paljuks mõnelt alluvalt nõu ja abi küsida.

Motor Psycho(1965)

Kolm maniakki mootorratastel sõidavad mööda ilma ringi ning vägistavad ja tapavad kuis torust tuleb. Faster, Pussycat! Kill! Kill! ainult et meestega.

Ma arvan vähemalt, et umbes sellist filmi tahtis Russ Meyer teha. Maniakkide asemel olid aga mingid vinnilised tolgused, mootorrataste asemel kahetaktilised võrrid ning seksi- ja vägivallaaktid toimusid reeglina kaadrist väljas. Vaatamise ajal oli täpselt selline tunne, et mees teeb oma esimest filmi ja ei julge eriti midagi teravat üles võtta. Krt, mis Russ Meyeri film see on, kui mõttetu vägivalla tipphetkeks on mingile vanamehele selga tulistamine ja titshoti peab tikutulega taga otsima. Niru.

Nekromantik (1987)

Laipade autost välja kraapimisega elatist teeniv noormees võtab tööd koju kaasa ning avastab oma meelehärmiks, et tema tüdruksõbrale meeldib voodis surmvaikselt lebav lihakeha rohkem kui meie kangelane. Ning kui ühel päeval koju tulles pole seal enam kumbagi, otsib mees lohutust surnud kassiga vannis hullamisest ning eriti rafineeritud seksimängudega tegelemisest.

Tegemist on siis filmiga, kus naine seksib laibaga, on küll veel paar visuaalset päris jõulist kujundit, aga nii nagu Basic Instinct on film, kus Sharon Stone jala üle põlve tõstab, nii on ka Nekromantikust oluline vaid see meelde jätta. Kui Trivia mängus küsitakse filmi, kus naine seksib laibaga on kindel punkt taskus. Muus osas oli igav.

Revanche (2008)

Viltu vedanud pangaröövi järel peidab Alex end oma isa juures maakohas. Viltuvedamisele kaasa aidanud politseinik maadleb süümepiinadega. Politseiniku naine otsib halli argipäeva natuke elevust. Armukolmnurk moodustub kui iseenesest. Põnevaks teeb loo aga see, et Alex ei tea, kes politseinik on ja naine ei tea, kes Alex on. Vähemalt alguses mitte.

Oletasin, et Spielmanni näol on tegemist ühe Haneke koolkonna esindajaga ja ootasin kogu aeg, millal sündmustele mingi perverssne vint peale keeratakse. Jäingi ootama. Aga ei saa kuidagi öelda, et selle pärast kahetsust tunneks. Selline vaikne pinge kasvatamine, mis lõppeks eriti kuhugi välja ei viinud, osutus nimelt väga mõnusaks vaatamiseks. See, kui sina tead midagi, mida tegelased ise ei tea, kombineerituna teosammul arenevate sündmustega annab rohkelt aega tegevuse käigust ette tormata ja oma peas järjest keerukamaid puänte välja mõelda.

Kindlasti väärt vaatamist.

The Answer Man / Arlene Faber (2009)

Mingil põhjusel peavad inimesed üksinda oma suures majas istuva ja kroonilise seljahäda küüsis vaevleva kirjanikuhärra raamatuid ülima tõe allikateks ja teda ennast jumalikuks hääletoruks, kes kõike teab ja kõiki aidata oskab. Mees ise sellest messia rollist väga huvitatud ei ole ja veedab omi päevi kinniste uste taga selga valutades. Häda sunnil tuleb tal aga ühel hetkel kiropraktiku vastuvõtule ilmuda ja sellele järgneb kahe üksildase keskealise inimese üksteise leidmise lugu.

Lauren Graham on üks päris apetiitne MILF. Aga kui on soov teda näitlemas näha, siis vaadake pigem Gilmore Girls varajasi hooaegu. Need on päris naljakad. Answer Man on ropult igav.

Märkimisväärsed filmid

Ses mõttes märkimisväärsed, et ma olen nad ikkagi ära vaadanud. Kuidagi on neist kirjutamine aga pidevalt edasi lükkunud. Praeguseni siis. Aeg eelmise aasta võlad ära klaarida.

Clockwise (1986)

John Cleese mängib pedandist koolidirektorit, kes peab igaaastasel koolidirektorite kokkusaamisel kõnet pidama. Kõne on valmis, mees ise on valmis, tuleb ainult sinna kokkutulekule kohale jõuda. Kuidagi kujuneb sellest aga samast raskusklassist ülesanne, kui Basil Fawltyl Sybiliga vaidluses peale jäämine.

Brian Stimpson suudab tõesti erinevaid saatuselööke sama vapralt taluda kui Basil, aga kahjuks ei ole need

saatuselöögid pooltki nii naljakad, kui Fawlty Towersis nähtud. Mis on ühe komöödiafilmi jaoks äärmine ebaõnn. Sest kui vabakutseline filmiblogija naerda ei saa, siis ta sinu filmi ei kiida. Nii lihtne see ongi. Niru.

Eastern Promises(2007)

Viggo Mortensen püüab üheaegselt Naomi Wattsi ära sebida, Vene maffiakunniks saada ja saunas vägistamise ohvriks langemist vältida.

Ei olnud küll üldsegi halb film, aga ootasin kõvasti rohkem. Mõtteline eellugu, History of Violence, oli palju rohkem minu maitse järele, praegune katsetus oli liiga etteaimatav. Mitte just kõigis oma räpastes detailides, aga põhiliinid paigas kui käsulaudadel. Isegi Vincent Cassell oli ära kohitsetud. Cronenberg suudab paremini ja seetõttu ei saa sugugi valdava enamusega nõus olla. Normaalne ajaviide, mitte enamat.

Yi boh lai beng duk / Ebola Syndrome(1996)

Äärmiselt nahhaalne armuke pageb linnast (Hong Kongist) maale (suvaline koht Aafrikas), sest mingil põhjusel peavad korrakaitseorganid kolmikmõrva sooritamist seadusrikkumiseks. Õnneliku juhuse läbi leiab mees aga savannis seigeldes põõsa all täiesti pruugitava naise lebamas, kuid mitte nii õnneliku juhuse läbi on naine Ebola viiruse kandja. No ja siit edasi läheb veidraks.

Samas võib oletada, et kui sa juba selle stseenini vastu oled pidanud, siis pead lõpuni ka. Ja no päris ausalt öeldes, siis ega ta nii jälk film ei olegi, kui ma siin muljet jätta püüan. Võibolla tõesti, et perega jõuluõhtul vaatamiseks on sobilikumaid filme olemas, aga kui hing millegi vürtsikama järgi ihaleb, võib ES soovitada küll. Pealegi ühes tänapäeva slasheris näeb asju, mis on oluliselt jälgimad, aga neis puudub täielikult huumorilaeng ja kirg. Samas kui ES on omal moel üks parasjagu naljakas film ja kui teisalt oli küll näha, et rahaga väga priisata polnud, siis seda enam fantaasiat oli tulnud tööle rakendada. Tasub täitsa vaatamist.

Frontière(s) (2007)

Seltskond "vabadusvõitlejaid" otsustab Pariis toimuva mäsu ajal kotid võõrast raha täis toppida ja piiri poole punuma panna. Lähevad aga enne piirile jõudmist valest uberikust öömaja ja seksi nuruma ning leiavad end üsna varsti kõrimulguni sõnnikust.

Muust ilmast suhteliselt eraldatuna elavad selles filmis muidu toredad inimesed, ainult et ilmavaade on neil natsionaalsotsialistlik. Mitte et sellele väga rõhutakse, paarile tegelasele topitakse lihtsalt vahel aimatava sümboolikaga munder selga. Muus osas täiesti tavaline ja sellisena küllalt igav survival. Prantsuse uue laine horrorile omaselt kohati jõhkram ja verisem, kui konkureeriv toode made in USA, kuid oluliselt põnevamaks see filmi ei muuda. Maa all keldris jooksevad mingid mutandid ka veel ringi. Igav.

Haute Tension(2003)

Kaks neiut kavatsevad ühe vanemate juures maamajas väikese toreda puhkuse veeta. Lootusetu üritus. Ei saa neiud õieti unnegi suikuda, kui kolepaha mees uksest sisse trügib ja valimatult verd seintele pritsima asub. Loomulikult mitte enda verd. Võtab siis veel ühe neiu pantvangi ja paneb leekima. Teine muidugi padavai järele. Ning verd saab veel pritsitud.

Vot see oli küll üks igavesti hea ja põnev film. Tempo oli kogu aeg peal, istusid hinge kinni pidades diivaninurgal ja ootasid et a) veel keegi jõhkralt/originaalselt verd pritsima sunnitakse b) meie lühikesejuukseline kangelanna ometi vaikselt suudaks koha peal kükitada. Vastuolulised tunded tõesti, aga suhteliselt haruldase juhtumina suudeti vaataja panna peaosalistele kaasa elama/tundma. Kui vaid oleks puändiga veel mõne minuti kannatada suudetud, oleks eeskujulikuks kiitnud ja eraldi postituse teinud.

I corpi presentano tracce di violenza carnale / Torso (1973)

Sarimõrvar käib ülikoolilinnas ringi ja kägistab noori näitsikuid. Seltskond noori näitsikuid otsustab seepeale linnast välja sõita, et ühe neiu sugulase tagasihoidliku mõisa eraldatuses veidi rahus ja vaikuses tina panna. Mõista mõista, kes tuleb neiudele külla?

Ilus värviline, nagu üks itaalia giallo olema peabki, aga kui ma oleks Sergio Martino loominguga tutvumist sellest filmist alustanud, oleks tema loominguga tutvumine selle filmiga ka lõppenud. Peale intrigeerivate algustiitrite ja laibatükeldamise, mida läbi piiluaugu aimata lasti, ei pakutud midagi märkimisväärset põnevat. Isegi ajaviitefilmina ebaõnnestumine. Eriti, kuna ma tean, et Martino suudab paremini. La coda dello scorpione ja Mountain of the cannibal god (Ursula Andress!) ootavad vaatamist.

jätkub...

Surmavägised, esimest korda / Harry Potter and the Deathly Hallows I

Kujutage ette õhtusööki ühes vanas ja suursuguses häärberis. Teravatipulisi torne rohkem kui kondoome vallalise naisterahva öökapis. Aknad, mis ulatuvad maast laeni ja alla tagasi. Valgest marmorist sambad, jämedad kui tammepuud. Laud nii pikk, et sinna mahuks kaks pulmaseltskonda kenasti istuma, ilma et nad üksteist segaksid. Toolid, mis on nii vanad, et nende puude, millest toolid tehtud on, seemnetest on kasvanud uued puud, jämedad kui valgest marmorist sambad.Ning igivanadel toolidel, ilmatuma pika laua taga istuvad mehed ja naised, kes on riietatud üleni musta, kelle vägitegudest võlukepikestega räägitakse poolihääli ning kelle erinevatel kehaosadel väänlevad tätoveeringud, mille kõrval õlavarrele nõelutud AB ja haakrist on sama kurjakuulutavad, kui pandakaruga õhtust jalutuskäiku tegev MUPO kolonelleitnant. Ning laua otsas istub mees, kes võib küll välja näha, nagu ta oleks labidaga näkku saanud, aga kellest need teised mehed ja naised julgevad omavahel parimal juhul poolihääli rääkida.

Ning peo aukülaline ja kujunduselement ühes isikus hõljub hirmsates piinades laua kohal ja ilmsesti niriseb hoogsalt erinevaist kehaõõnsustest vedelikke.

Ning stseeni krooniks tuleb hiigelsuur madu ja neelab kujunduselemendi alla.

Fuck yeah!

Harry Potter on tõesti suureks kasvanud.

Hirmsa kahjutundega tuleb aga nentida, et ta on kasvanud selliseks seljaga puu najale toetuvaks ja kaugusse vaadates südamepõhjast ohkavaks tossikeseks, kes ei kõlba eelpoolnimetatud seltskonna mantleidki varna riputama. Pärast suurepärast algust, käisid Harry, Hermione ja Ron suure osa filmist mööda maailma ringi, toetusid seljaga vastu puid/istusid telgis pingil/seisid loojuva päikese kiirtes kivihunnikul ja ohkasid südamepõhjast kaugusse/tühja pilguga enda ette vaadates. Kenasti järgemööda.

Ning kõik need korrad, kui nad parajasti soul searchinguga ei tegelenud sattusid nad surmasuhu, millest nad pääsesid mitte tänu endi vaprusele ja nutikusele, vaid tänu kobatamisele või ootamatult kaadrisse sammunud tegelasele, kelle läheduses viibimisest hetk tagasi kellelgi aimu polnud.

ta pole enam isegi õige näoga enam

Arvata võib, et ma lähen ja vaatan selle viimase osa ka ära, kui see kunagi kinno jõuab, aga mitte selle pärast, et tegemist on moodsa klassiku või et ma mingit suurepärast lõpplahendust ootaksin. Ei, lihtsalt et kui sa oled millegagi juba nii palju vaeva näinud, siis oleks ju narr vahetult enne lõppu pooleli jätta. Justkui oleks Mont Blanci otsa ronides 4800 meetri tähiseni jõudnud ja siis otsustanud, et rohkem ei jõua.

üks vahva stseen oli filmis siiski veel. Jasper Morelloliku hõnguga legend kolmest vennast ja kuidas nad surma ninapidi püüdsid vedada.

siit tuli ka tegijatele üks miinus juurde, kas tõesti mingit vingemat rolli ei olnud mehele pakkuda, kui delivery boy

Pikk tumedapäine tundmatu, mustad kingad jalas / You will meet a tall dark stranger (2010)

Teadsin ma kinno minnes seda, et tegemist on Woody Alleni filmiga. Oletasin, et Pierre Richard selles ei mängi. Ning lootsin, et tegemist on parema filmiga kui Megameel vs Serge Focker: Kolm päeva Koiduränduril.

Oletasin õigesti. Üks pikk blond ahendas küll minu taga istunud kinokülastaja vaatevälja, kuid filmis askeldasid rohkem ikka tumedapäised mehed ja naised. Teiste seas küll ka Anthony Hopkins, aga temal jääb pikkusest tublisti vajaka, et musjöö Richardiga segi ajada.

Teadmisest, et lavastaja (ja stsenaristina) suunas näiteseltskonda hr. Allen oli aga ootamatult vähe abi. Woody filmide tegelased, teiste seas ka säravate prilliklaaside teravas kontrastis olekuga lavastajahärra ise, peaksid ju eranditult kõik New Yorgi tänavatel oma asju ajama. Tühjagi. Hoopiski Inglismaal asjatati ja niigi rohkearvulist ja kirevat tegelaskonda ei ilmestanud ükski jupatsist prillipapa. Anthony Hopkins on ju selgelt liiga pikk, et teda mister Alleniga segi ajada.

Lootustega on aga veidi keerulisem teema. Kaljukindlalt pühasse eelarvamusse uskudes ei ole muidugi mingit küsimust. Serge Gainsbourgi eluloofilm on ainus mis mind sellest ülejäänud pudrust veidigi huvitab, ehk siis kui Pikk tumedapäine tundmatu, mustad kingad jalas vähegi vaadata kõlbas on lootus täidetud.

Esimese hooga ütleks, et kõlbas küll, päris hästi lausa. Kõik need pool tosinat üksteisega tihedalt läbipõimunud tegevusliini ei lohisenud sugugi žanrile omase õnneliku lõpuni. Mõni ots põimiti veidi põhjalikumalt kinni, enamiku tegelaste tulevik jäi aga lõvipuuri kohal sisseseebitatud liaanist ühe käega kinni hoidva Benny Hilli vigastusteta pääsemise tõenäosusega võrdväärse kindlusega õhku. Traagilises autõnnetuses hukkunud sõbra raamatu enda kirjutatu pähe esitamine ei tundugi enam nii hea mõte, kui selgub, et tegelikult lebab sõber koomas, millest välja tuleku võimalus iga päevaga aiva suureneb.

Mis toobki meid järelmõtteni. Seda ideed oleks nagu kuskil juba näinud/kuulnud/lugenud. Tegelikult ju kõiki neid erinevad suhteliine oleks nagu kuskil juba näinud/kuulnud/lugenud. Nii põhijoontes.

Väga hilises keskeas saabunud teadmine, et vikatimees juba nurga taga hiilib ja viimane aeg oma elu armastus rinnaka prostituudi pärast maha jätta on käes. Elu armastuse arvates halva partii teinud tütre armumine oma ülemusse, sest oma mees on üks lootusetu jobu. Lootusetu jobu armumine vastasmaja aknal pesuväel ringutamas tabatud neidu. Pesuväel ringutanud neiu kihluse lõpetamine, sest lootusetu jobu oskab nii hästi kirjutada. Ja selles stiilis edasi.

Stiil, mis paistab suhteliselt moes olevat. Tal on sust suht pohh tuli kohe meelde. Nähtud filmidest veel ka Closer, Love Actually ning Definitely, Maybe. Ning recommendationite nimekirjas näpuga järge ajades ka Feast of Love, mis paljalt nime järgi otsustades võiks küll vabalt ka üks vahva odav bekat olla.

Mis kõik kokku tähendab, et film on umbes sama uudne, kui välipeldiku seinal rippuv kätepesuseadeldis, mille nime ma hetkel võlgu jään ja mille pilti ma hetkel leida ei suutnud, aga mida usutavasti 1000 vajalikku asja poest muretseda saab. Tegemist on aga puudusega, millest tänu piisava hulga tumeda huumori esinemisele ja suhkruvatina imala lõpplahenduse mitteesinemisele, mööda suudan vaadata ja oma esimese hooga välja öeldud hinnangule kindlaks jääda. Kõlbab päris hästi 98 minuti sisustamiseks.