Kes magab hõbehallis / Who is Sleeping in Silver Grey / Bai tian zong shi tai guo man cahng (2021)

Panin selle teksti kirjutamise taustaks endale Ilja Beshevli mängima. Kui on ikka vaja end õigesse meeleollu timmida, siis on muusika selleks täpselt õige abivahend. Filmides ju samamoodi, muusika võib stseeni muuta rõõmsaks ja helgeks, täpselt sama stseeen mingi teise helitaustaga võib aga jätta hoopiski kratsivalt ebamugava tunde.

Jane Campioni filmi „Piano“ peategelane on valinud vaikimise ja tema ainus suhtlusvahend välismaailmaga on klaver. „Kes magab hõbehallis“ peategelane Cheng Die oskab rääkida küll, aga selles filmis teeb suurema ja olulisema osa rääkimisest muusika. Cheng Diel on justkui kaks häält, üks rääkides sõnadega ja teine klaveril mängides. Tõeliselt jäädakse teda kuulama siis kui ta mängib. Cheng Die teine hääl on see, mida on kuulda, see on hääl mis puudutab. Näiteks selles külas kuhu ta olude sunnil pealinnast õpetajannaks saadetakse. Tema rääkimist praktiliselt ignoreeritakse, aga terve küla tuleb kokku kui Cheng Die klaverit mängima hakkab.

Filmis on stseen, kus mees istub klaveri taga, naine seisab ja lavastaja ei lase neil mitte sõnades omi mõtteid ja tundeid väljendada vaid mees mängib klaverit. Või stseen matustelt, kus naine läheb koju, istub klaveri taha ja elab seal oma tunded välja.

Ega alati ei leiagi õigeid sõnu, mingeid mõtteid ja tundeid ongi keeruline sõnastada, ses mõttes on kaval lasta muusikal rääkida, lasta sõnadel justkui sõrmeotste kaudu välja voolata. Umbes sarnane kirjutamisele, kui sõrmed liiguvad klaviatuuri kohal justkui isenenesest, peab vaid püüdma mõtetel järel püsida.

Mitte alati ei ole lavastaja otsus oma film mustvalgena üles filmida vaatamisel arusaadav olnud. Halvemal juhul jätab see mulje kunstlikult kunstilise sügavuse püüdmisena. Aga filmi, mille üheks kandvaks osaliseks on klaver, klaverihelid puhul tundub ainuvõimalik, et ta on mustvalge. Katie Melua on laulnud „piano keys are black and white, but they sound like a million colours in your mind“.

*tekst ilmus Tartu Postimehes 25.11.2021

Rebi lahti ja unusta / No Looking Back / Оторви и выбрось (2021)

Mõni aasta tagasi linastus PÖFFil Kirill Sokolovi film „Kärva maha, paps“. Toona ma seda ei vaadanud, aga praegu on tunne, et selle vea peab parandama, sest „Rebi lahti ja unusta“ on nende ridade kirjutamise hetkel selleaastase festivali kõige enam muljet avaldanud vaatamine olnud.

Naine pääseb vanglast välja täis optimismi tuleviku suhtes, on ta jõudnud nende nelja aasta jooksul ühes suures linnas elava mehega kirjasõbraks saada ja see on naise ja ta tütre Maša enda juurde elama kutsunud. Ootamatult muutub probleemiks aga see, et Maša on ema vanglasoleku ajal olnud väikses külas elava vanaema hoole all ja too ei taha midagi kuulda sellest, et laps tema käest ära võetakse. Rahaga meelitades ja toore füüsilise vägivallaga ähvardades saab vanaema endale liitlaseks naise abikaasa, kelle silma peast torkamise pärast naine üldse vangi saadeti ja vägikaikavedu saab alata.

Filmi toon on hästi lopsakas – kirkad värvid (rohi mürkroheline, taevas kirgassinine, veri karmiinpunane), tegelased samuti võimendatud, täpsem ehk isegi öelda, et mitte tegelased aga tüpaažid, mis kombineeritud mul „Kill Billiga“ seostuvate elementidega (silmaklapp, madu ja abikaasade vaheline „lembestseen“) püüdsid luua muljet, et tegemist on ühe lustliku ülevõlli möllufilmiga. Paras popkorni krõbistamise taustaks vaadata.

Aga ma arvan, et see oli Kirillil planeeritud mustkunstitrikk, kõik see toorelt silma paiskuv kirevus on mõeldud lihtsalt vaataja eksiteele viimiseks. Pigem viitab see kõik hoopis sellele, millise taseme emotsioone filmis käsitletav teema osalistes tekitab. Ongi maailma kõige tähtsam teema ja nii ongi kõik aistingud võimendatud ja raske on näha reaalsust sellisena nagu ta päriselt on. Ja siis ongi värvid nagu „Suures Maalritöös“ ja täiskasvanud inimesed käituvad nagu pooletoobised. Oma tahtmise läbisurumine muutub kõige olulisemaks ja seisukohtadest taganemine mõeldamatuks.

Kuni „võiduka“ lõpuni välja.

*tekst ilmus "Tartu Postimehes" 24.11.2021

Inimene ja pilv / The Cloud & the Man / Manikbabur Megh (2021)

Praegu seda teksti kirjutades istun akna all ja vaatan inspiratsiooni otsides kaugusse. Taevas on ühtlaselt hall, need paar puud, mis paistavad on kõik oma lehed talveks valmistudes maha visanud ja see must prügikott, kuhu kellegi hoolsad käes on need lehed kogunud on nukralt röötsakil.

Ma ei tea, mis hetkel India lavastaja Abhinandan Banerjee nägi pilve ja mõtles, et jah, sellest pilvest ma teen filmi. Aga mulle meeldib mõte, et see toimus samuti mõtteid kogudes aknast välja vaadates.

„Inimene ja pilv“ on selline film, mida peab tunnetama, millega on vaja jõuda ühele lainepikkusele. Peategelane Manik näeb ühel päeval taevas pilve ja talle tundub, et see pilv jälitab teda. Jabur ju. Ratsionaalse analüüsiga ei olegi siin midagi teha. Võib valida aga peategelasega kaasa kulgemise.

Manik praktiliselt ei räägi, üldse esimest korda me kuuleme tema häält kui ta luuletust loeb. Jällegi koht kus võiks hakata mõtisklema selle üle, et miks lavastajalt selline valik. Mida see peategelane on põhimõtteliselt hääletu. Aga kui vähegi suudate, siis jätke see mõtisklus kunagi hilisemaks. Film ise tundub kuidagi nii õrn ja habras, justkui liblikas, mis on sulle peo peale lennanud ja sa ei julge õieti hingatagi, saati siis veel analüüsida, et kus see liblikas nüüd tuli ja mis liiki ta võiks olla ja miks ta just sinu peo peal maandus.

Täpselt nagu pilve võib võtta valguse varjajana aga ka varju pakkujana võime me ju ka Maniku puhul otsustada lihtsalt temaga kaasa rõõmustada. Filmis on üks tohutult helge stseen, kus Manik ärkab vihmasaju hääle peale, tormab katusele oma taimede keskele, seisab seal, laseb vihmal enda peale langeda ja naeratab.

Asjad on siin filmis tähtsad, õigemini küll asjadest lahti laskmine. Manikul on riiulis ikka väga veidraid mälestusesemeid, aga ta jõuab lõpuks selleni, et tal ei ole neid asju vaja. Ta on leidnud endale midagi, mis ta siiralt õnnelikuks teeb ja ma ei osanud seda filmi vaadates teha muud kui olla koos temaga õnnelik.

*tekst ilmus "Tartu Postimehes" 18.11.2021

Asugem teele / Hit the Road / Jadde Khaki (2021)

Filmi alguses peab olema konks. Midagi, mis paneb sind edasi vaatama, köidab su tähelepanu. Panah Panahi debüütfilmis on selleks millekski klaverihelid. Isa jala ümber on kips, sellele joonistatud klaveriklahvid ja väike poiss mängib neil klahvidel viisi, mis mulle andsid kohe kindluse, et see saab väärt vaatamine olema.

Vaataja liitub tegevusega puhkepeatuse ajal. Auto seisab tee ääres, vanem poeg on autost väljas, lisaks isale ja nooremale pojale on autos veel ema ja koer. See seltskond on kuskile teel, aga enne kui nad edasi saavad sõita on vaja mobiilist sim-kaart välja võtta ja telefon ise kivi alla ära peita.

See on esimene neist paljudest vihjetest, et midagi on paigast ära. Sarnaselt „Põgenemisega“ on „Asugem teele“ film, mis tegeleb kodust lahkumisega, aga siin on rõhuasetus pigem jääjatel. Teekond sellesse geograafilisse punkti, kuhu neil on vaja jõuda ja teisalt ka teekond leppimiseni. Mineku faktiga rahu tegemiseni. Seda me tegelikult ei saagi lõpuni teada, miks oli vaja minna. Keskendutakse sellele kuidas erinevad pereliikmed eesootava kaotusega toime tulevad.

Üks filmi paljudest kaunitest stseenidest leaib aset põlluserval, kus vanemad on autos ja vaatavad kuidas vennad koos koeraga eemal mängivad. Filmi visuaalne ilu ja avarus on püsivalt nihkes selle kuklas kipitava tundega, et midagi siin ei klapi. Et meile ei räägita kõike, et midagi jääb varjatuks.

Loodusega suhestumine on filmis üldse tähtsal kohal. Sellesamal põllustseenile lisaks peetakse näiteks üks tõsine vestlus jõe ääres, taustal kõrgumas mäed. Üks imeilus stseen on emaga, kes seisab puu all ja selle õrnas tuules liikuvad lehed paitavad justkui lohutades ta põski. Justkui omavahelisele hüvastijätmisele lisaks jäetakse hüvasti ka kodumaa endaga.

Paras doos huumorit ei luba sellel teekonnal ei teeliste ega vaataja jaoks aga lohutuks muutuda. Elu läheb edasi. Ka siis kui autos rõõmsalt kaasalaulmise ajal kaotusvalu hoopiski nutma ajab.

*tekst ilmus "Tartu Postimehes" 15.11.2021

Põgenemine / Flee (2021)

Amin on üksteist kui ta oma kodust lahkuma peab. Sest jäädes oleks oht, et ühel päeval sa lihtsalt kaod. Nii nagu kadus Amini isa. Jääda ei saa, aga minna ei ole ka õieti kuhugi, sest ega keegi kusagil just avasüli ei oota. Igatahes otsustab Amini ema, et võtab oma kaks tütar ja kaks poega ja püüab jõuda nendega tõotatud maale. Rootsi.

„Põgenemine“ ei püüa kunstlikult vaataja emotsioonidega mängida. Amin räägib oma lugu rahulikult, emotsioone kontrollides. On tal ju ka kakskümmend aastat kogemust, kuidas tundeid endasse kapseldada. Sest ta on nii harjunud. Sest ta kartis. Sest kui tõde peaks välja tulema, siis... Ilmselt ei juhtuks midagi, aga see ebaratsionaalne hirm on teda tagasi hoidnud. Kujutage ette, et te olete olnud kellegagi kakskümmend aastat sõber ja saate siis teada, et kogu ta pere ei olegi surnud. Kujutage ette, et te peate igapäevaselt sellist infot varjama.

Amini lugu on osaliselt seotud ka Eestiga. Dokumentaalkaadrid Harku põgenikekeskusest võiks panna igaühe mõtlema sellele, et kui keegi suudab sellistes tingimustes pikemalt kui mõni päev vastu pidada, enne kui tulla välja palvega end koju tagasi saata, siis ilmselt tal on olnud ikkagi mõjuv põhjus kodust lahkumiseks. Amin ise nimetasmuseas viimasteks jätisteks Vene miilitsat ja inimsmuugeldajaid. Ma ei ole üldse kindel, kas jätis on piisavalt kaalukas sõna. Kas see annab edasi kõiki neid tähendusvarjundeid, millega on vaja anda edasi oma suhtumist kellessegi, kes oma isikliku kasu nimel on valmis ära kasutama kellegi teise meeleheidet.

Tabasin end ühel hetkel filmi vaatamise ajal õlgu kehitamast, kogu see lugu tundus sedavõrd tavaline. Eestiski elavad põgenikud on rääkinud sarnaseid lugusid. Lugusid hirmust ja ebakindlusest. See ei tohi nii olla, ei Amini ega ühegi teise põgeniku lugu ei tohi tunduda tavaline, sest tavaline on aktsepteeritav. Valgevenes toimuva valguses on „Põgenemine“ täpselt õige meeldetuletus, et põgenik on inimene, kes on olnud sunnitud oma kodust lahkuma.

*tekst ilmus "Tartu Postimehes" 12.11.2021

Paremad päevad / Better Days / Shao nian de ni (2019)

 Mulle on üheselt vastumeelne aasia filmidest läbikumav mentaliteet, et kõige tähtsam on grupi heaolu. Grupi tasakaalu ei tohi häirida ja kui keegi häirib, on ta hukkamõistu väärt. Ja kes piisavalt selgelt hukka ei mõista, hullem veel kui kaastunnet üles näitab, on ise hukkamõistu väärt. Üksikisik ei olekski nagu oluline Biomass on lihtsalt nii tohutu. Kui piisavalt piitsutada, küll siis tugevamad esile kerkivad. No ja kui mõni nõrgem hammasrataste vahele jääbki, siis juhtub ikka. Tööõnnetus.

Eks räägiti meilegi gümnaasiumis riigieksamite olulisusest, aga kes tuleb selle peale, et panna kooli saabujaid „tervitama“ hiiglaslik tabloo, mis kuvab päevi esimese eksamini. Iga päev on see esimene, mida kooli tulles näed. Me kõik ei sünni siia ilma tahtmise ja võimekusega akadeemilistest testides maksimumilähedasi tulemusi saavutada. Meil on ikkagi teisi tahtmisi ja unistusi ka. Selle asemel aga, et uurida, mida noor inimene tahab oma tulevikuga pihta hakata on ees numbrid. Latt, mis tuleb ületada. Plaan, mis tuleb täita. Sellise surve ja ootustekoorma all inimsed murduvadki. Kui sa tead juba ette, et sa ei vasta neile ootustele, kui ka sinu parim ei ole piisavalt hea.

„Parimad päevad“ jälgivad Niani tegemisi, kes ei sobitu eelnevalt kirjeldatud mudelisse. Tema on see, kes märkab ja hoolib. Tema on see, kes tahaks kaitsta maailma, esmalt on aga vaja kedagi, kes kaitseks teda. Sest Nian katab jakiga enesetapu teinud tüdruku, sel ajal kui teised hetke nutitefoniga jäädvustavad. Ta ei mõtle sel hetkel grupi heaolulule vaid astub „valele“ poolele. Võttes sellega ka osaliselt vastutuse, tunnistades nii, et tema ja ülejäänud grupp on läbi kukkunud.

Keegi ei saa panna teisele maagiliselt käsi peale ja nipsti valu ära võtta. Alustuseks piisab aga sellestki kui seda valu märgata. Märkamiseks on muidugi vaja julgust ja jõudu. Niani jaoks oli piisav see, et ekstreemsetel asjaoludel kohatud Bei tänaval temast diskreetsel kaugusel järel kõndis. Rohkemat ei olnudki vaja. Piisas teadmisest, et keegi on selja taga olemas. Et ta ei ole üksi.

*tekst ilmus "Tartu Postimehes" 07.08.2021

Diana pulmapidu / Diana’s Wedding / Dianas bryllup (2020)

Tartuff. Sume suveõhtu Raekoja platsis, mõnus sumin ja kohvikutest kostuv klaaside kõlin. Õlale toetatud pea, toolide vahekohas kohtuvad käed ja elevus kohe kohe algavast värvilisest ja helgest loost, mida jälgides olmemured kuskile kaugele kaugele ära kaovad. Täna on see õhtu. „Diana pulmapidu“ on täpselt selline lugu.

Diana vanemad Terje ja Liv abielluvad 29.juulil 1981. Samal päeval kui printsess Diana. Filmi lavastaja ja stsenarist Charlotte Blom kasutabki printsessi abielu olulisi hetki Diana vanemate loo raamimiseks. Mitte, et need kuidagi paralleelselt või sarnaselt kulgeksid, pigem illustreerimaks, et meil kõigil on oma unikaalsed lood ja kõrvalseisjana näeme me ainul kilde. Kilde, mida meile kas valitakse näidata või mille tunnistajateks juhuslikult satume. Kogu lugu teavad ainult osalised ise.

Ja kuigi need killud, mida meile filmis näidatakse ei ole kaugeltki mitte läbinisti positiivsed on neis kõigis midagi tähtsamat. Neis on kirge. Näiteks selleks, et sa saakisid mootorsaega koduukse sisse augu saagida, on esmalt vaja, et sind oleks sellest uksest stripiklubis aset leidnud intsidendi pärast välja visatud. Ja mis saaks olla parem sellest, kui ukseaugust tagasi tuppa ronides näha rõõmu toasaolija näol. Et tegelikult ta nii lootis ja ootas, et sa selle ukse maha lõhuksid.

Sest mis võiks olla kurvem sellest, kui see, et uks ei olegi üldse lukus, on tegelikult pärani lahti, aga teine ei tahagi sellest uksest sisse tulla. Filmis iseloomustab seda kiretust ehk kõige paremini Livi poolt üleaedsele Unnile lausutud: „Well, some talk while others fuck“.

Aga neid kilde vaadates ei teki kordagi masendust. Mitte sinnapoolegi. Kirg tähendab ju hoolimist. Ilma tülitsemata ei saa olla leppimist. Kordagi ei teki kõhklust ses osas, et kumma naabripaari suhe on tervislikum. Mitte ideealne ega täiuslik. Seda leiab ainult Instagramist. Tervislikum.

„Diana pulmapidu“ ei ole täiuslik film. Aga see on tervislikult positiivne. Filmi lõppedes on sul tunne, et maailm on üks ütlemata helge paik. On alati olnud ja on ka edaspidi. Seda tunnet tasub hoida.

* tekst ilmus Tartu Postimehes 06.08.2021

Hea abikaasa / A Good Man (2020)

Seekord alustame lõpust. Kui ekraanile ilmub kaader päikeselisest pargist, kus emad-isad oma lastega pikniku peavad ja mängivad, siis kas Benjamin, Aude ja nende laps paistavad selle rahvahulga seest kuidagi silma? Kui sa näed seda õnnelike nägudega perekonda kaamera poole jalutamas, siis mis tunne tekib? Minule näiteks väga meeldib õnnelike inimesi vaadata, see neist õhkuv rahus olemine on justkui tasuta doping, võta ainult vastu. Mistõttu on mul väga keeruline mõista, miks on inimesi, kes arvavad, et neil on õigus õnne keelata.

Seekordsetes ülevaadetes ma korra olen juba ühe filmi sisu ette ära rääkinud, püüan seekord end tagasi hoida. Piirdume sellega, et Benjamin ja Aude ei ole päris traditsiooniline perekond ja nende lapse saamise lugu ei ole päris traditsiooniline.

Üks filmi võtmetähtsusega stseene leiab aset Benjamini ja tema venna vahel. Vend peab pärast suure uudise kuulmist lühikese monoloogi, millest jäi eriti kõrvu kraapivalt kostma „sinu jaoks on see jah lihtne...“. Mulle on jäänud mulje, et elul on meie kõigi jaoks vimkasid varuks: pettumusi ja läbikukkumisi ja halba õnne. Ja ma usun, et kui antaks valida, siis üldiselt me eelistaks ikkagi positiivseid üllatusi ja õnnestumisi ja vedamist. Keegi ei vali õnnetu olemist. Kogu aeg ei saa loomulikult eufooriliselt pilvepiiril kõndida, aga pigem hääletaks ikkagi õnnelik olemise poolt. Ja ometi on hetki, kus keegi meie lähedastest jagab midagi, mis teda õnnelikuks teeb ja meie keerame selle ümber „sinu jaoks on see jah lihtsaks“. Otsekui me vastutaks kellegi teise valikute ja otsuse eest. Justkui see oleks meie asi neid kellelegi kolmandale õigustada või põhjendada. Benjamin otsustas saada lapsevanemaks. Tema on oma valikuga rahul. See kuidas ja kas ja kellele ta oma otsust kunagi seletab on juba tema asi.

Mina enda jaoks võtangi sellest filmist kaasa selle, et kui kunagi tulevikus keegi mulle midagi sedavõrd isikliku usaldab, siis oleks mul meeles esimese asjana küsida: „Kas sa oled rahul?“. „Teeb see sind õnnelikuks?“.

*tekst ilmus "Tartu Postimehes" 05.08.2021

Viimastest tegemistest

Kokku avaldas Tartu Postimehes Pöffi ajal seitse teksti, mille autoriks ma olin. Valisin neist neli südamelähedasemat, mida siin blogis tasuta aga toimetamata kujul jagada. Kel huvi, siis on võimalik minna ja korrektselt komastatud tekste TP veebis lugeda.

Uudishimust vaatasin pärast võitjate väljakuulutamist ära ka auhinnatud "Armugani" ja "Hirmu" ja kehitasin nende peale õlgu. Ei olnud kummaski minu jaoks sellist emotsionaalset haaravust kui "Sõna sõna vastu" või "Fortuna - tüdruk ja hiiglased"

Aga mitte Pöffist ei tahtnud ma täna kirjutada. Eneseharimise eesmärgil läksin sügisel Lauri "Hollywood ja žanrifilm" loenguid kuulama ja arvestuse saamiseks kirjutasin mõned leheküljed vesternist. Nii nagu see sel loengul vist aegade algusest arvestuse saamise tarbekes ülesandeks on olnud. Ulmeajakirja toimetus, kellele tavapärase õnnesoovi asemel vesternitöö ette söötsin võttis kirjatüki avaldada. Nii et kes veel ei ole värsket "Reaktorit" lugenud, siis olgu see teile lisamotivaatoriks.

Vee peal / On the Water (2020)

Kuidas keegi, aga mina olen Eesti filmi suhtes absoluutselt erapoolik. Ma lähen teda alati vaatama selle ootusega, et näen midagi head. Ja isegi kui film tervikuna on kaheldava väärtusega, siis midagi toredat või positiivset temast ikka leiab.

Seda enam hea meel on selle üle, et värskelt „Vee peal“ näinuna ei pea hakkama kivist vett välja pigistama. Siin ei ole kahelda ega kõhelda midagi. Algusest lõpuni väärt vaatamine. Arvestades milline hulk kvaliteetset kodumaist kino on üldse viimaste aastate jooksul kinodesse jõudnud, siis ehk on nüüd aeg lõplikult loobuda mõttearendustest igavast ja hallist Eesti filmist, mis venib ja venib lõputult ja kuhugi välja ei jõua. Näiteid hoogsatest, sisukatest ja mis kõige olulisem, vaatajaile korda minevatest filmidest on sedavõrd palju.

Ajal kui kilekott oli staatusesümbol ja järjekorras seismine eestlaste rahvusspordiala elab Andres vanaema-vanaisa hoole all ühes väikses eesti linnas. Poisi isa jäi Venemaal kadunuks, ema on Rootsis ja poiss ise ei suuda kuidagi õppimisele keskenduda. Vähemalt järv lähedal, kuhu saab koos maailma kõige targema lollipaberitega mehega kalale pageda. Sest vee peal on lihtne, aga vaat', maa peal, siin saab elu su kohe kätte.

Ja seal elus on kõike – surma ja valu ja kadedust, aga ka siirust, rõõmu ja armastust. Olgu siis „Huckleberry Finni“ lugemise pärast pahandustesse sattunud Valter või järvepõhjast välja tõmmetud autoraadio elule putitanud Kolla või malemängu entusiast ja masturbatsioonivastane Papa kui nimetada vaid mõned värvikatest tegelastest, kes kõik Andrese kasvamist ühel või teisel moel mõjutasid. Nende kõigi elud läksid mulle korda, keegi neist ei mõjunud kohatäitena ja kellegi osas ei tekkinud tunnet, et on ikka jobu.

Ekraanil toimetasid päris inimesed oma päris tegemistega ja vaatajana sa oled kurb kui neil läheb halvasti ja rõõmustad kui midagi õnnestub. Nemad ei muuda maailma suurte otsuste ja tegude läbi, aga nad mõjutavad oma igapäevaste tegemistega ümbritsevate inimeste elusid ja et nad keegi ei ole oma põhiolemuselt halvad ega taha teistele halba, siis pigem on see muutus positiivses suunas.

Kõige parem reklaam filmile on minu meelest aga see, et näitlejad ise nautisid niiväga loomisprotsessi, et vähemalt kahes stseenis ei suutnud nad kaamera ees oma rõõmu peita ja naeru pidada.

tekst ilmus 27. novembri Tartu Postimehes

Sõna sõna vastu / Submission / Submissão (2020)

Ma usun, et igaühe tuvusringkonnas on vähemalt üks inimene, kes võimaluse korral uhkusega teavitab, et tema õudusfilme ei vaata. Et ta ei saa aru, miks selliseid filme üldse tehakse. Ja kes on need inimesed, kes neid vabatahtlikult vaatamas käivad?

Pöffi veebilehel kasutatakse „Sõna sõna vastu“ žanrimääratlusena draamat. Ilmselt siis kartusest mingit hulka publikut eemale peletada, sest sisuliselt on tegemist ikkagi õudusfilmiga. Mitte siis sellisega, kus hokimaskis maniakk metsas poolpaljast neidu taga ajab, vaid sellisega, kus õudus leiab aset kõrvalkorteris, kurjategija ja ohver on täiesti ontlikud ühiskonna liikmed ja keegi ei tule selle pealegi, et midagi võiks valesti olla.

Filmis on stseen, kus kübetki empaatiat üles näitamata täidetakse ankeeti selle kohta, kas pool tundi tagasi vägistatud naine on ennast pesnud, riideid vahetanud või vetsus käinud. On stseen, kus keskealine valge mees räägib kindlas kõneviisis, kuidas naine peaks end pärast vägistamist tundma. On stseen, kus mees kirjeldab üheselt arusaadavalt vägistamist, aga lõpetab oma ütluste andmise seisukohaga, et ei näe endal süüd, kuna tahtis vaid oma naisega armatseda.

Surmahirm ja sugutung olevat mingi käsitluse järgi maailma edasiviivad jõud, aga teadlikult oma iha kellegi teise tahtest ülemaks seadmine on jälestusväärne. Olenemata sellest, mis kellelgi seljas või kui palju keegi joonud või kas kunagi oli tahe mõlemapoolne.

Kuigi „Sõna sõna vastu“ on film väga keerulisel teemal, siis selliseid filme on vaja teha ja vaja vaadata, sest mida rohkem näidata valgust suletud uste taga toimuvale, seda väiksemaks jääb hirm ja vähemaks häbi. Nii et olgu siin kõhklejatele rahustuseks öeldud, et sellest vaatamisest ei jää sisse mitte kontrollimatu emotsioonide möll. Lavastaja on kenasti vältinud niigi emotsionaalsele teemale liigsete värvide lisamist. Näiteks see välispinnal kiretu käsitlus kohtusaalis on täpselt selle piiri peal, et vaatajana ei lähe sa marru. Suuresti tänu sellele, et väikeste detailidega on antud see kindlus, et naine ei ole ohvrirolli kinni jäänud. Temaga on juhtunud midagi kohutavat, aga ta ei lõpeta selle pärast edasi elamist.

tekst ilmus 23. novembri Tartu Postimehes