Vana templi varemetes

Ühes korralikus algajale filmikriitikule mõeldud käsiraamatus on raudselt sees, et õudusfilmist kirjutades tuleb viidata kas Bela Lugosile või Boris Karloffile või Psycho duššistseenile, kõige parem muidugi kui kõigile kolmele. Draamafilmi juures ülistada Marlon Brandot kui Stanislavski koolkonna eradaimat tähte või kiita näitlejannat selle eest, et tal on Bette Davise silmad, Audrey Hepburni nina ja Grace Kelly kõrvad. Eriline õnn tuleb aga kirjanikuhakatise õuele siis, kui ta saab teksti sisse surada monstrumi rashomon-like storytelling.
Mille peale kõik lugejad noogutavad teadjalt, võtavad värskenduseks lonksukese konjakit ja hakkavad rääkima, kuidas vana hea Akira ikka oskas filme teha.
Ei ega ma ei väidagi vastupidist, aga enne Rashômon(1950) vaatamist oli mulle jäänud mulje, et selle filmi suurim väärtus ongi selles, kuidas sama lugu erinevate nurkade alt rääkides põnevust krutitatakse ja vaataja pead murdma sunnitakse. Aga see on paljalt meetod ja kui pärast vaatamist tõesti ainult see meelde jääb, et sama lugu erinevate nurkade alt rääkides põnevust krutiti on midagi ikka väga valesti.

Ehk kui Rashomonist kõige olulisema asjana struktuur meelde jääb, keerab Akira ilmselt hauas teise külje. Üritas teha sellise inimloomust lahkava filmi, mis ei astu kohe algusest kohtumõistja rolli vaid laseb kõigil oma versiooni juhtunust ära rääkida, kuulab rahuliult ja jätab kogu otsustamise vaataja õlule. Keda uskuda, keda mõista, keda hukka mõista, kellele andestada.


Mis häirima jäi oli see eelmäng, kuidas kaks varemetest varju otsivat meest kolmandale korrutasid, et nii õudsat lugu ei ole nende kõrvad veel elus kuulnud. Kain tappis oma venna. Sama kole lugu ja palju vanem. Aga see on ka ainus asi millega norida tahaks, ülejäänu oli väärt vaatamine.

on siuke teooria, et kui kaks inimest kohtuvad siis tegelikult on kohtumisel kuus erinevat inimest, nii nagu nad on, nii nagu nad ise ennast näevad ja nii nagu teine neid näeb. Tajomaru nägi igatahes ennast, kui vapper ja kaval seiklejahing.

väidetavalt olla Rashomonis valguse ja varju kasutamine väga täpselt välja timmitud, kes on varjus, kes valguse käes. võibolla tõesti, minu tähelepanematu silm ütleks, et võrreldes enamiku teiste mustvalgete filmidega mis ma näinud olen oli sellist varjuga mängimist kas vähem või oli see paremini filmi suudetud sulandada.

vaene naine oli see kõige suurem kannataja selles filmis, vähemalt nii tuli tema jutust välja

ja samurai oli siis loomulikult vapper ja üllas sõdalane, kellele tema au kõige tähtsam on.

vähem mölinat, rohkem näoilmetega mängimist

vihm on alati hea ja selge sümbol olnud, kuidas vanad patud maha pestakse ja eluga edasi minna tuleb

Frankensteini pruut

Vanad spordimehed ütlevad küll, et oluline ei ole mitte stardist esimesena minema saada vaid hoopis esimesena finišisse jõuda. Aga kui üks film ikka kohe alguses suudab endast positiivse mulje jätta ja edasisi suuri ebaõnnestumisi vältida, siis üle keskmise vaatamiskogemuse saamine on põhimõtteliselt garanteeritud. Täpselt nii läks see Bride of Frankensteiniga(1935).

Pikema ajaloolise mäluga lugejad ehk mäletavad, et originaal jättis siinkirjutajale küllalt nigela mulje, aga sportlikust vihast sai ikka järjelugu ka ette võetud ja seda liigutust õnneks kahetseda ei tulnud. Mis selles alguses siis aga niiväga erilist oli? Väikene detail, aga ei ole see mitte esimene kord ega jää ka mitte viimaseks, kui üks pisike konks ennast takjana külge haagib ja tänu temale kogu filmist magus/mõru maik jääb. BoF ei hakanud nimelt pihta mitte üldplaaniga põlevast tuulikust, vaid näidati hoopis kolmikut Mr. ja Mrs. Shelley ning lord Byron mõnusalt kamina juures juttu puhumas ning alles siis näidati põlevat tuulikut.

Aga kui see detailike pani paika minu üldise suhtumise filmi, siis meeldima pani BoF mulle hea huumor, mida siin seal Karloffi seikluste vürtsitamiseks kasutatud oli. Taaskord meenutan hea sõnaga Young Frankesteini ja vean nende kahe filmi vahele paralleeli, sest midagi teha ei ole, aga õudusfilmina on BoF ju lootusetult aegunud, seda rohkem saab aga huumoripool esile tõusta ja filmi üldine tonaalsus on mu arust oluliselt lähedasem YF omale kui originaalsele tehismehe seiklusele.

korralik vanakooli hullemeelne teadlane, kellel suurusega probleem oli

Frankensteinist jäeti sellesinatses filmis palju inimlikum mulje, õpetati ta rääkima, sigarit suitsetama ja heast veinist lugu pidama, isegi kui lauaks parasjagu kirstukaan juhtus osutuma

kuidagi oli mulle jäänud ka mulje, et pruudil on filmis oluliselt suurem osa, kui see mõni minut mis teda tegelikult näidati
Lõpuks on tehismees saanud aru, mis on meheks olemise juures see kõige raskem asi, sai küll juuksed ligi pead silutud ja kaelaneet läikima nühitud, kuid potensiaalne tüdruksõber pöörab ikkagi põlastavalt pea kõrvale

Viimane inimene maal

Seekord on põhjust juttu teha veidi ebatavalisemast vampiirifilmist, kui neid tavaliselt olen harjunud nägema, väidetavalt päris kobeda uuversiooni sünnitanud klassikust The Last Man on Earth(1964).
Ei tea kust on lahti pääsenud viiruslik vampiirnakkus, millele kõigile pingutustele vaatamata kuidagi piiri ei suudeta panna, kuni jääb ainult üks. Vincent Price. Mul hakkab tekkima tõsine kahtlus, et tegemist on ühe kõige alahinnatuma näitlejaga filmikunsti ajaloos. Paljalt selle pärast, et üldiselt peetakse õudusžanri nii filminduses kui ka kirjanduses teisejärguliseks sopaks. Samas, Akadeemia kaotus on kõigi (õudus)filmisõprade võit.

Kuigi on ka selliseid teoseid, milles Vincent üksinda särab, siis praegusel juhul tahaks aupaiste võrdselt nii tema kui lavastaja Ubaldo Ragona vahel ära jagada. Kangelaseepose asemel, kus üks mees kogu maailma pimeduseorust tagasi valguse kätte veab, pakkutakse hoopis masendavalt mustvalget maailma, kus masenduses peategelane, päevast päeva masendavat rutiini järgib. Ei mingit sära silmis, puhtast inertsist, sest midagi peab ju tegema.

Ja siis lõpuks, kui täiesti ootamatult hakkab tunneli lõpust valguskiir paistma, selgub et taaskord on kokkuvarisenud tsivilisatsiooni tuhast tõusnud pisike Napoleon, kes tekkinud olukorda ära kasutada otsustab ja võimu haarab.
Ahhjaa, neile kes filmi vaadata ei viitsi, aga tahaks siiski teada miks on tegemist erandliku vampiirifilmiga. Mina nimelt ei ole küll näinud, et varem oleks keegi vampiirid ristanud zombidega. Olevused on tundlikud päikesevalguse ja küüslaugu ja teravaotsaliste keppide suhtes ja samas koperdavad ringi ja näitavad üles minimaalset mõtteteravust.

Juhtum Ox-Bow's

Noor pedepoiss lööb kogemata kombel külge paduheterole, kes lubab asja avalikuks teha ja sellega hävitada vana ja uhke suguvõsa au. Perepea, lõunaosariikide eest võidelnud kolonel, kes varjab veel ka mingit teist tumedat saladust, ei saa seda muidugi lubada, laseb mehe maha ja otsustab süü kolme valel ajal vales kohas tolgendava võõra kaela ajada. Nood on muidugi sobivalt kahtlustäratavad, kidakeelne päälik, poolearuline vanamees ning mehhiklane, ehk siis enne veel kui kukk kolm korda kireda jõuab, ripuvad vennikesed lähima oksa küljes. Kolonel lööb rõõmust kaht kätt kokku, sõidab uljalt galoppi lastes koju ja viskab rahulolevalt jalad seinale.

Vot selline film oleks mulle meeldinud, mitte see mida The Ox-Bow Incident(1943) tegelikult pakkus. Räme moraliseeriv mõistulugu sellest mis juhtub, kui rahva õiglustunne seatakse kõrgemaks seaduslikust kohtusüsteemist. Tülgastavalt palju kasutati seejuures aga seda vana head nägupidi lehmakooki surumise nippi, see kus püstitakse dilemma, millele vastamisega vaid paadunud retsidivist veidikeseks hätta jääks, aga enne kui küsitletav (praegusel juhul siis vaataja) jõuab vastamiseks hinge tõmmata, surutakse ta nägupidi lahendusse sisse, esitatakse sama küsimus uuesti, järeldatakse puristamisest, et õppetund polnud veel piisav ja korratakse protseduuri.

Mitte halb aga arusaamatult ülehinnatud.

esiteks - tegemist on naisega ja teiseks - tegemist on sümboliga, et mitte ainult meessugu ei lase ennast vahel emotsioonidest kanda, vere lõhna peale võib ka õrnem sugupool käima minna

vana hea varjud öös filmitrikk

kes see muu peakski lintšimisvastases vesternis südametunnistust sümboliseerima kui üks neeger. tõsi, lõpuks koguneb talle paar mõttekaaslast lisaks

kui see põõsastega ebaõnnestumine välja arvata, kasutati valgust ja varju väga kenasti ära

arghhh, see kirja lugemine. need näod ei mõtlikud mitte selle pärast, et see tekst neile hinge oleks läinud, need näod on mõtlikud selle pärast, et nad ei saa halligi aru, sidesõnad ehk välja arvatud

I'gor

Tere hommikust mudilased! Millest muust laupäeva hommikul ikka juttu teha kui ühest toredast multikast, nii et pange nüüd kenasti vanaisa hambad tagasi kust need võtsite, laske Onu Kalveril teile üks lühijutt rääkida ja minge nõudke siis vanaema käest, et kui ta kohe poodi ei lähe ja Igorit(2008) ei osta, siis te hakkate jonnima.
Kavatsen seekord harukordset empaatiavõimet üles näidata ja erinevalt kaasblogijatest Metsavanast ja Sopranost, kes ka sellest filmist hiljuti juttu on teinud, mitte vaest küürakat väga materdada.

Tõsi, kui esimene info sellest projektist minuni jõudis, siis oma julgeimates ootustes ja lootustes arvasin tulevat ehk isegi Young Frankensteini(1974) klassi filmi. Selline võrdlus osutus küll kahjuks kohatuks, aga kuigi juba korduvalt kiidetud jänes oli tõesti see kõige säravam täht, oli selliseid vanainimest muhelema panevaid hetki ju veel, mis siis veel kasvavast sugupõlvest rääkida. Näiteks see eluaegse garantii andev ümberkasvatusprogramm, mille Abby Normali poolvend Brian ära käkkida suutis.

Aga kõige rohkem tahaks mittenõustuda selle joonistuskvaliteeti sarjava nurinaga. Ses mõttes, et maailma paremuselt teine multikas (Komanda Planeedi Saladuse järel) Hoodwinked(2005) on küll Pixari tuules hõljuvate juustega võrreledes nagu lasteaia kunstiklassist välja karanud, aga minu silmis ei kahanda see kuidagi tema võlusid. Võttes eelduseks, et Igori tegijad ikkagi rohkem nooremale vaatajaskonnale rõhusid, siis mina usun küll, et kui keegi jalaga tagumikku saab, siis naerab üks laps selle peale isegi siis, kui see tagumik mitte just kõige reaalsemalt vastu ei vetru.

Lõpp oli muidugi kohutavalt suhkrune, sellega ei saa kohe kuidagi rahule jääda. Stsenaristid putkasid ilmselt juba palgarahasid sirgeks lööma ja finišijoon ületati paljast inertsist. Aga sellele vaatamata, kõik pisikesed põnnid ja veidi suuremad emotüdrukud ja -poisid, mõõdukalt hea tuju peaks selle filmi vaatamine vähemalt tekitama. Mis on ju ka piisavalt tähelepanuväärne saavutus.

Väljaspool matti

Spordibloki jätkuks teeks seekord juttu maadlusest. Aga mitte sellest klassikalisest, kus õlitatud ülakehadega gigandid vastast matile selili üritavad väänata, vaid sellest teisest, mis on ühendosariikide vastuseks väheke traditsioonilisemale teatrikunstile, nimelt wrestlingust.

Lootuses, et ma nüüd kellegi illusioone ei purusta, siis maadluse ja spordiga üleüldse on wrestlingul suhteliselt vähe seost, on ju tulemus ette kokku lepitud ja pigem tuleb imetleda "maadlejate" akrobaatilisi võimeid.

Isiklike mälestuste varasalve kaevudes tulid meelde lihasmassid Thunder ja Lightning, kes kandsid ühesuguseid pruune trussikuid ja kelle sõber oli hõbepaberist vasaraga vehkiv Thor ja surmavaenlasteks räbaldunud teksades ja maikas Repo Man ja tolle gäng. Aga kui siis ühes episoodis pahad poisid head üles poosid ja keegi sellest väljagi ei teinud ja järgmises episoodis head jälle müstiliselt ellu ärkasid, siis kaotas see "spordiala" minu jaoks igasuguse võlu.

Ja nii on see olnud kuni viimase ajani ja ühe teate küll mis filmi edukäiguni. Beyond the Mat(1999) loomulikult. Omal ajal väikese skandaali põhjustanud dokfilm endistest ja praegustest WWE maadlejatest ja nende elust väljaspool ringi.

Väga masendav film. On ju levinud selline küüniline arvamus, et kõige sitem on ameerikas elada valgel heteromehel, kõigil vähemusgruppidel kes kõval häälel omale miskeid õigusi nõuavad on tast pohh ja nii peabki vaeseke ise vaatama kuidas oma eluga hakkama saab. Need keda siin filmis näidati väga ei saanud, valge heteromehena läheks ma isegi niikaugele et võrdleks neid litsidega keda promootorid/sutenöörid oma suva järgi solgutavad. Kui ikka täiskasvanud mees läheb tööintervjuule, laseb endale esinejanimeks Puke/Okse panna ja siis helisatab emale ja kiidab, et ega see nüüd nii jube nimi ei olegi, siis mul ajas siuke asi küll sita keema.

Pornolainel jätkates saab paralleele tõmmata veel. Kuna värsket liha tuleb nii palju peale, siis peavad vanemad ja vähem edukamad maadlejad pildil püsimiseks leppima ka veidi ekstreemsemate tingimustega. Suvalised koolivõimlad, mõnikümmend pealtvaatajat, jõhkramad trikid, väike crackilaks suvalises hotellitoas - äraaetud hobused lastakse ju maha. WWE aastakäive on muideks suurusjärku pool miljardit dollarit, palju sealt maadlejad endale saavad, sellest kahjuks juttu ei olnud.

Mis segama jäi oli see pugejalikus, millega enamik tegelasi kaamera ees silma paistis. Kõige vastikum oli vaadata, kuidas Jake "The Snake" isa kuulutas, et küll tal on tore poeg, samas kui mehed ei olnud vist elus kordagi üksteisega korralikult rääkinud.

algklasside õpetaja otsis veidi vaheldust

lavastus küll, aga kui ikka tooliga pähe peksta siis haiget saab ikkagi

fuck yeah, mul pole küll kummastki liigesest halligi järel...

aga ma võitsin!