Elaja päev

Juhul kui kaubanduskeskustes teiste inimeste higiste kehade vastu hõõrdumine ja viimase supersoodsa munakeetja pärast rabelemine on juba kergelt tüütuks muutunud ja tahaks ka midagi hingele, siis miks mitte teha tutvust hispaanlaste jõulufilmi El Dia de la Bestiaga(1995).
Maailmalõppu ärahoida püüdev preester seikleb patupesas Madriidis, abiliseks narkomaanist melomaan ja telejutlusi pidav šarlataan.Kolmekesi püütakse siis saadanast välja kutsuda, tegevus milleks muuhulgas on ka neitsikese verd vaja.
Peris muhe vaatamine mu arust vähemalt, just see jesuiitlik ja otsekohene lähenemine probleemidele, ei mingit vagatsemist ja kriitilisel momendil palvehelmekeste keerutamist.
Selline siis onu Kalveri jõlusoovitus teile ja suitsetamine jätke ka maha.

isa Merrini poolvend

taat otsib Napalm Dez'i viimast plaati, et seda tagurpidi kuulataneitsike

neiu kes oli filmi võetud tänu oma väljapaistvale andele, st. rinnapartiile. nice!

kuigi filmi üldine toon oli pigem lõbus, siis tuli ette ka tõsisemaid hetki

Lossitont

Mitte et ma eriti suur horrorisõber oleks, eriti mis puutub selliseid vähemtuntuid tegijaid, aga paari verepulma ikka näinud olen. Nimed Gordon ja Combs päris tundmatud ei ole.

Aga suur oli minu üllatus, kui selgus, et enamik vaatajaid peab Castle Freaki(1995) üheks väga koledaks ja mõjusaks õudusšedöövriks. Kas ta just niimoodi planeeritud oli, ma loodan muidugi et oli, ei tahaks küll, et keegi sellist filmi tehes end ull tõsiselt võtaks, aga minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt oli tegemist mõnusa žanriparoodiaga, siukese peene paroodiaga, mis näeb välja küll kui tavaline slasher, aga vaataja saab rahulikult naeru pugistada ja võidukalt hüüatada: "mis ma ütlesin, pooski politseiniku selle ketiga üles".

Jeffrey Combs võib ju küll teha suurepärase rolli, mis seisnes suures osas Jeffrey Combsi moodi välja nägemises, ja võttepaigaks olevas lossist võib vahetpidamata ahelate kõlinat ja põrandalaudade kriiksumist kuulda olla, aga kui on ikka ette teada, et see püss sealt seinalt varsti alla võetakse ja pauku tehakse, siis mingist õudusfilmist küll juttu olla ei saa. Tõsi, on kaadreid, mida lastesaadetes ilmselt ei näidataks, aga see on ju ketšup ja kumm. Pigem hindad tunnustavalt head käsitööoskust kui hirmust värisema hakkad.

Puhtalt isikliku kiiksu alla käib see, et seksi vägivallaga segada on maitsetu. On porno ja on horror ja las nad ollagi omaette žanrid. Ja ei räägi siin praegu kohustuslikust titshotist, kes on filmi näinud teavad. Kuigi tuleb tunnistada, et Castle Freakis ei olnud need stseenid vaid jälkuse tekitamiseks, poiss oli lihtsalt õpihimuline, aga sai mõnest asjast sutsu valesti aru.

kosjaviin

hota hota ;)

prepeller selja peale ja ongi Katuse Karlsson valmis

I was here

Ma olen väikelinna poiss ja siis kui mina koolis käisin, jooksid tatikad vahetunnis metsa alla suitsu kimuma ja tabletidest oskasin aspiriini nimetada.

Ses mõttes oli Mina olin siin(2008) minu jaoks sama reaalne, kui no näiteks Warriors(1979). Filmi enda algustiitrites seda reaalsusel põhinemist ei mainitudki ja promokampaaniat ma ka väga täpselt ei mäleta ning raamatut ka lugenud ei ole. Ehk siis suhteliselt puhta lehena sai seda filmi vaadatud ja kui ei oleks olnud teatavaid ebakõlasid, usuks mina sinisilmselt, et nii see elu Tallinnas käibki.

Iseenesest eesti filmi kohta suht ladus stsenaarium, arvatavasti tänu sellele, et raamat oli ees ja see takistas sellist tavalist laialivalgumist ja kõigi maailma hädade ühte kohta kokku kuhjamist. Libastumisi muidugi oli, lastekodulaste traagika sissetoomine, õhkulastud auto (mis oli ilmselt rohkem väärt kui 200000) vs anaalne penetratsioon, Hele Kõre seksistseen (mitte, et mul põhimõtteliselt midagi alasti naisekeha vastu oleks, aga tõi meelde ühe hiljutise uudise lavastajatest ja seksistseenidest ja kas need stseenid pärast üldse filmi jõuavadki) ja siis see kuidas kolm nolki ühe õhtuga tosinajagu kuritegelikke skeeme välja mõtlesid.

Mis ma aga pärast mõtlema jäin, et kas ta hoiatusfilmina üldse töötab, no et kas mõni rahahädas potensiaalne kaupmees jätab oma paki üles korjamata ja käib kenasti koolis edasi? Sest et kui sa juba oled nii loll ja sellist asja üldse kaalud, siis ilmselt oled sa ka nii loll, et ennast kuulikindlaks pidada ehk siis vahele jäävad teised aga mitte sina.

Meie oma viimase aja filmikunsti saavutused kõrvale panna, siis sellises taustsüsteemis vaatamissoovitus, absoluutskaalal nii ja naa. Igav vähemalt ei hakka ja püssi otsas keegi ei ratsuta.

köök on juba ammustest aegadest olnud selline koht kus saadakse kokku ja räägitakse maast ja ilmast ja pudrupotike podiseb pliidil aga kas see just arvuti jaoks kõige sobivam koht on

tartlaste kaotus on tallinlaste võit, igapäevaselt võib Tambetit No teatris vaatamas käia ja siis poole etenduse ajal püsti tõusta ja paluda,et õu tee seda susistamist

ajutrust töös

Turvamees

Kuidagi, suures osas tänule ühele targale raamatule, jäi mulle mulje, et Bank Dick(1940) on vähemalt sama hea, kui mitte parem, film kui It's a gift(1934). Sama meelt paistavad olevat ka Criterioni toimetajad. Tegelikult aga ei ole, kohe mitte sinnapoolegi.

Ülesehituse poolest on need kaks hästi sarnased. Perekonanimi mida tuleb prantsuspäraselt? hääldada, torisev pereisa ja pere, kes pereisa moepärast taluvad ning lõpp, kus läbi mitme uskumatu juhuse tuleb õnn, suurema summa raha näol, perekond Sousè/Bissonette õue peale.

Sinna vahele lõdvalt seotud sketšid. Jama on selles, et Bank Dicki naljad ajavad vaid kergelt muigama, ei ole ühtegi sellist mis pikemaks meelde jääks.

Et siis kui on nende kahe vahel valida, siis kindlasti It's a gift.

Oi jummel

Kasutan siinkohal võimalust ja tervitan oma kallist naist, kes vaatamata oma olulisele panusele sellesinatse blogi eluspüsimisel, on teenimatult vähe äramärkimist leidnud.

Ühtlasi palun temalt ka kergemat karistust. Mamma Mia!(2008) lihtsalt ei ole selline film, mida üks meesterahvas avalikult kiita julgeks. Kompromissina olen valmis möönma, et karjuvalt halb ta ka just ei olnud. Üks muusikal ei saa ju paratamatult vaatajaid ootamatute süžeepööretega rabada ja tegelased peavad ka võimalikult värvikad olema ja (pisuke) ülemängimine käib ka seljuhul asja juurde. No ja ABBA muusika on ju ka selline, mida üks õige eestlane une pealt kaasa ümiseda mõistab, vanad mehed ütleksid selle koha peal, et voh kus oli pidu, sülti olli ja ABBA mängse.

Kolm asja mis mind aga kohe eriliselt häirisid: milleks oli vaja ühest isakandidaadist pede teha, milleks pandi üks noormees endast kaks korda vanemale naisele külge lööma ja milleks lasti Pierce Brosnanil laulda?

Laulu- ja tantsurahvas nagu me oleme, võtke üks vein ligi ja pange Mamma Mia peale (nüüd saadaval ka BlueRay formaadis), eriti kui alternatiiviks on näiteks Sex and the City.

Must lind

Pisiasjadel on häiriv komme suuremateks ebameeldivuseks üle kasvada. Mine sa näiteks katkise hüppeliigesega maratoni jooksma.

Maltese Falcon(1941) tuletas nimelt meelde selle pisiasja, mis takistas Hammetil (ja Chandleril) isiklike lemmikute tabelisse tõusmast. Ropp valetamine käib kogu aeg. On 101 tegelast ja need ajavad ainult hapet suust välja, igaüks peab ennast selleks kõikse targemaks ja nii nad siis lasevadki pegasusel ennast järjest kõrgemale kanda. Jäävad ühe valega vahele ja soperdavad silmagi pilgutamata veelgi haledama valmis. Vaatajal ei ole pidepunkte, millest kinni hoida ja ennast aegamisi lahenduse poole vedada, ei peeneid vihjeid ega libedaid valesid, selliseid mis vähekesegi vett peaksid.

Üks ebakõla mis veel segama jäi on see, et kui Humprey Bogart on hea näitleja, siis ei järeldu sellest automaatselt, et Sam Spade peaks hea näitleja olema. Lisaks veel kõndiv valedetektor ning pea lõikab tal ka nagu koorelahutaja ja siiski laseb ta ennast pahalastel ringi solgutada ja O'Shaughnessyl ümber sõrme keerata.

Need detailid takistasid Maltese Falconil väga heade filmide kategooriasse tõusmast, hea tempo ja suurepärased kõrvaltegelased vedasid aga ta kindlalt lihtsalt heade filmide sekka. Peter Lorre säras kohe eriti, lõpus tuli see südantlõhestav kõne ka ära, mis kohe M(1931) meelde tuletasid.

vanasti oli kellegi jälitamine ikka lihtne, tõmbasid kaabu silmade peale ja minek

eks ta ole muidugi maitse asi, aga selline femme fatale paneb mind ainult õlgu kehitama

töö ajal joomise keelust ei olnud selle filme politseinikud halligi kuulnud, samuti nagu ülemäärase jõu kasutamise keelust ja vihakontrolli kursus ei oleks neil ka külgi mööda maha jooksnud

siit nurga alt paistab nagu mr. Creosote

lapse näo ja elevandi kannatusega psühh,

sai vana kala käest pidevalt ära

oi kuidas käekesed värisesid

no kui enne Lorret ära ei tundnud, siis nüüd ei tohiks küll enam kahtlust olla