Onu Kalveri lühijutud liikuvate piltide ainetel

Viimane vagun vasakult / L'ultimo treno della notte (1975) / Night Train Murders

2012-01-24T19:04:00.000+01:00

Kaks noort tüdrukut sõidavad rongiga ühe vanemate poole jõule veetma. Kaks noort pätti pagevad neid jälitava politseiniku eest sellesama rongi peale. Enam mitte esimeses nooruses naine satub ka juhuslikult just seda transpordivahendit kasutama. Kas Piilupart rongijuht oli, jäägu vaatajale mõistatamiseks.

Igatahes. Naine ja mehed leiavad omavahel kiirelt ühise keele ja kinnitavad värskelttärganud sõpruse kehavedelike vahetamisega. Noored neiud on ehmunud. Õhtu hakul vahetatakse ronge ning edasi läheb juba Jungfrukällan/Last house on the left rada.

Küllaltki igav vaatamine. Eriti veel sellest hetkest alates, kui tabas äratundmine, et mis filmi itaallased järgi teevad. Omal verisel moel rääkis selle Bergmani loo ju Craven juba ära, Lado lisas õige vähe. Kui väga pingutada, siis põhimõtteliselt annab nimetu naise mõelda nimetu/sihitu vägivalla sümboliks, sest oli ju tema see, kes kuumaverelisi pätipoisse mõrvale suunas. No ja see uskumatu perv oleks ka ilma naise tähelepanuta ainult vaatamisega pidanud piirduma ja käänispeaga nuga poleks ka noormehed ise vast sedasi kasutanud.

Aga no nende üksikute hetkede pärast kohe Video Nasty listi pista? Minusugusel veidrikul lähevad ju kohe silmad särama ja mõtleb ei tea mis kokku. Vaadake pigem altpoolt pilte või siis Jungfrukällanit.

saame tuttavaks

mina vä? niisama piilun siin, und ei tule.

põhjus nr. 1

põhjus nr. 2

tagajärg nr. 1

tagajärg nr. 2

Kannatuste rada / YellowBrickRoad (2010)

2012-01-16T16:12:00.003+01:00

Ühe väikese Ameerika linnakese elanikud võtsid ühel kaunil 1940. aasta päeval linnalähedases metsas ette jalutuskäigu, millelt tagasi ei tuldudki. 68 aastat hiljem otsustavad noored dokumentalistid, et kadunud populatsiooni saladus väärib lähemalt uurimist ja astuvad rajale, mille lõpus ootab neid muheda näoga šveitser. Vahepeal ähvardab aga püsiv kuulmiskahjustus ja mingi õhus heljuv feromoon, mis on kõrvalasuvast sõjaväelaboratooriumist valla pääsenud ja idiootset käitumist esile kutsub.
See feromooni teema on mul tegelikult enda välja mõeldud. Et kuidagi seletada, miks kamp normaalseid inimesi korraga vähekese irratsionaalselt käituma hakkavad. Neljakümnendate muusika pole ka just minu eriline lemmik, aga ma ei lähe selle kuulmisest ka nii segi, et hakkan näitsikutel jäsemeid küljest kiskuma. Õnnetu pointofnoreturn oli nii jabur ja punnitatud, et kogu lootus Blairi nõiafilmist tuttava ebamugavustunde järele suri sealsamas koos selle matkaselliga.

triigi mul seda vasaku sääremarja, kisub teine krampi natuke

ai kurat, kurat kõdista.

ohhsaa, mis vahva aparaat, kohe ei saagi teist käest panna ja neiule appi minna

No ja nii see seltskond siis trambibki metsas ringi ja kasutab aktiivselt võimalust, et korrakaitsjaid kuskil läheduses ei viibi. Kohati sellest imelisest vabadusetundest nii ekstaasi sattudes, et kuidagi seksuaalset erutust alla suruda ei suuda. Väikene lootus veel tõusis vahetult lõpu eel, et ehk suudetakse Cigarette Burnsi teha, aga ei tulnud ka sellest midagi. Pandi mingile memmele vanaaegne peakate pähe, kästi tal ebamaise häälega This is our home kähistada ja pandi kaamerad seisma.

Ma arvan, et parema/põnevama/kõhedama filmi oleks saanud, kui noored kineastid oleks lihtsalt istunud ja Wizard of Ozi vaadanud. Pealkiri oleks ka kohe rohkem mõtet omanud.

Lohetätoveeringuga tüdruk / The Girl with the Dragon Tattoo (2011)

2012-01-10T07:41:00.000+01:00

Võrdlev postitust Fincheri, Oplevi ja Larssoni teoste põhjal.

Nii palju kui hetkel kinodes jooksvast filmist inspireeritud arvamusi silma on jäänud, siis enamik arvajaid on mõlemat filmi näinud ja raamatut lugenud. Mis tähendab ühtlasi ka seda, et filmi sisu on huvi tundva inimese jaoks korduvalt lahti räägitud ja ma saan kohe võrdluse juurde siirduda.
Kohe pärast seda, kui täiesti ausalt tunnistan, et Zeppelini "Immigrant Song" on nii hea lugu, et seda bondifilmi vääriliste algustiitrite ajal kasutav linateos saaks andeks ka maskeeringu, mille alt habemetüügas välja punnitab.
Võibolla.

The Girl with the Dragon Tattoo Opening Titles from Onur Senturk on Vimeo.

Nüüd siis aga võrdlus.
punkt 1. Noomi Rapace on parem Lisbeth kui Rooney Mara. näitlejatöö koha pealt pole midagi norida, aga välimus ja olek annavad Noomile edu.
punkt 2. stsenaristid on Daniel Craigi Mikael Blomkvisti suhteliselt juhmiks mugandanud. kõik raskemad läbiampsamised on Lisbethi kanda jäetud. Michael Nyqvist oli võrdsem partner.
punkt 3. Stellan Skarsgardi Martin oli ülivõimas. Tema viis minutit tähelepanu keskpunktis on kahtlusteta väärt kohta raamatus "1001 stseeni mida elu jooksul nägema peab".

punkt 4. raamatutruum on, üllatus-üllatus, Fincheri film. õnnetu kassi, tulusa investeerimisvõimaluse ja kibeda lõpuni välja. ühe erandiga.
punkt 5. mida iganes ühe "ajalehe" filmiblogi ka ei väidaks, kadunukese saladuse lahendus on rootslaste filmis sama moodi kui raamatus lahendatud, Fincher läheb vähe teist teed.

Ning kohtunikekogu otsusega võtab siit punktivõidu ... Lohetätoveeringuga tüdruk by David Fincher. Napilt, peamiselt kõhutunde alusel.

Seletus, miks uus Sherlock piletiraha asemel trääsa näeb.

2012-01-06T07:45:00.001+01:00

Loorberitele puhkama jäämine on muidugi üsna mugav tegevus, aga vahel tuleb end ikkagi üles ajada ja lugejaid millegi uuega üllatada. Nii et siin ta siis on, esimene filmipostitus sellesinatse blogi ajaloos, mis põhineb treileril. Ehk aus ülestunnistus, miks mul ei ole mingi kavatsust raha eest Sherlock Holmesi uusi seikluseid kinno vaatama minna. Võib täiesti juhtuda, et ma need seiklused oma kodu mugavuses ette võtan ja teoreetiliselt on ka võimalus, et need mulle meeldivad. Aga. Kui mingi asi võtab kätte ja algupärandist põhimõtteliselt teise suunda tüürib, siis minu arust oleks paslik ka see viimane pingutus teha ja tegelastele uued nimed välja mõelda. Ma ei ütle, et kõik Sherlockid peaks Livanovi näoga olema aga no kurat, mingi austus võiks Sir Arthur Conan Doyle loomingu vastu siiski olla.

Kas on mingisugunegi võimalus, et keegi selle "maskeeringu" alt meisterdetektiivi ära ei tunne? Kas on vähimgi lootus, et et sellisel tasemel maskeeringuga Sherlock saaks hommikusööki nautivale Watsonile sellise tünga tehtud? Vähemalt habeme oleks võinud ära ajada.

Reaktsioon III

2012-01-04T18:50:00.002+01:00

Arvustajal on ikka palju kergem töö kui toimetajal. Kui ikka mingi kuupäev on paika pandud, siis tuleb ajakiri selleks kuupäevaks lugejateni toimetada. Mina saan aga vabalt viidata aastavahetuse saginale ja eelmiste numbritega võrreldes veidi kasvanud mahule ja järjekordse reaktsiooniga alles nüüd välja tulla.
Ning kasvanud mahu all ei viita siin mitte ainult artiklite arvule, mida kolmandas numbris kolme võrra enam kui eelmises. Artiklid jätsid kuidagi sisukama ja tummisema mulje, liigliha oli kas toimetaja või juba väheke kogemust omandanud kaastöötajate poolt tublisti vähemaks roogitud. Ilmselt aitas sellele muljele kaasa ka enamiku artikleid läbiv ühine teema. Selle eest muidugi eriline kiitus, et on leitud üks kohalikul ulmemaastikul oluline ilmumine ja see ajakirjas põhjalikult erinevate külgede pealt ära lahatud. Uudisväärtus ja informatsioonilaks kõik ühest kohast. Oleks veel ainult see kirjastuse väike möödapauk ka sisse susatud. Ajakirja ilmumise ajaks oli see nimeäpardus ju juba teada? Natuke kahju on ka sellest, et Jüri Kallas ja Andrzej Sapkowski sugugi ühist keelt ei leidnud. Kas ongi kirjanikuhärra selline tõre või õnnestus intervjueerijal ta juba esimese küsimusega enda vastu häälestada, aga vastuste külmus kumas suhteliselt kõvasti läbi.
Orjapäevikute juurde kommentaariks, et kuigi väiksema kannatusega lugeja paneb edulugu kõvasti proovile, siis kerkib sellest läbinärimisest ikkagi kasu. Ka kõige tuhmim algaja kirjanik peaks jõudma selgusele, et kuu ajaga surematu romaani kirjutamine on praktiliselt VÕI-MA-TU ülesanne ja ei lange ehk loomingulise blokini jõudes nii kergesti masendusse.
Larpi kirjelduse juures oleks võinud kaaluda pildimaterjaliga heldemat ümberkäimist või kui siis olemas olnud fotode hajutamist veidi suuremate vahedega. Osaleja jutt oli küll huvitav ja korralikult liigendatud, aga vahel oleks tahtnud tekstist väsinud silmi puhata. Üksiti räägib ju üks pilt tuhat sõna.
Seekordse jutuvaliku juures saab toimetus kõige rohkem sarjata selle eest, et minu subjektiivse hinnangu alusel oli kõige parem jutt kõige esimene, mis tähendab et ülesköetud meelt tabasid järjest väiksemat sorti pettumused, kui vähem meeldivamaid lugusid sinna otsa lugema pidin.
Tehniliselt annaks Läbimurret kindlasti kohendada veelgi paremaks, aga twisti üles ehitamine ja paljastamine tabas nii täpselt närvilõpmeid, et vähemalt selles numbris pole hr. Vedrule teistel võimalik vastu panna. Jutt Kahe maailma vahel esitab muidu ka päris huvitava mõtte, aga puudu jääb pingest ja lõpu puust ja punaseks teostus ei aita ka kuidagi kaasa. Suudle mind! puudutab korraks sedasama närvi mida Hyperioni Veristaja ja Kindlus Taevas mõnusalt lobe.
Reageermiseni.

Erilist rõõmu teeb mulle Reaktori kalendri juures muidugi see, et toimetus on muuhulgas ära märkinud nii rahvusvahelise holokaustipäeva kui ka minu isikliku sünnipäeva :)

Vait olla ja edasi kakelda / Undisputed II: Last Man Standing (2006) ja Undisputed III: Redemption (2010)

2012-01-04T15:48:00.000+01:00

Ei taha küll kuidagi vähendada Expendables 2 treileri eepilisust, aga ühe väikse apsaka on selle tegijad ikkagi sisse lasknud. Oma roll on filmis ka Scott Adkinsil. Võibolla seisneb see Lundgreni poolt esimese minuti jooksul pooleks tulistatud saamises, aga pigem ma usun, et mehel on ikkagi nii palju ekraaniaega, et oleks võinud ta treilerisse sisse pista. Kui keegi Hemsworth ja Crews sinna passisid, siis passiks ka Adkins. Oleks vähe pikkust ka juurde saanud, ei peaks teist testokalaksu saamiseks 7 korda järjest vaatama.
Need ignorandid, kes Scott Adkinsi tähtsusest filmikunstiajaloos aga midagi ei tea, siis võtke teadmiseks, et mees on oma koha aegade ilmselt kõige vingemas treileris ära teeninud äärmiselt raskes žanris, vanglaturniirikakluse vähemtuntud pärlites, Juri Bojka kehastamise eest. Turniirikakluste filme on üldse raske teha, aga kui tegevus veel vanglamüüride vahele kandub, siis mingil põhjusel muutub ülesanne veelgi raskemaks, ilmselt on see kuidagi seotud trellide ahistava mõjuga emotsionaalse spektri laiusele. Legendaarne Bloodsport särab küll püramiidi tipus, aga Van Damme isegi on nii The Questi kui ka täiesti kohutava In Hell näol näidanud, kuidas isegi meisterkakleja suudab pealtnäha nii lihtsa valemi parasjagu metsa keerata.
Seda enam tuleb kiita Adkinsit, kes triloogia, mille esimest osa ma staarblogija soovitusel vaadata ei kavatse, teises osas hullumeelselt lihaselise Michael Jai White vastu vangla kõige kõvema mehe tiitlit kaitsma peab ja kolmandas kõigi arstiteadustega kursis inimeste kiuste suhteliselt tõsisest vigastusest paraneb ja ühes teises vanglas sealse kõige suurema pahaperse krooni ihaleb.
Päris heldimuspisarat kumbki küll välja pigistada ei suutnud, aga ühtlaselt kõrge tasemega olid mõlemad, võitlused meeldivalt brutaalsed ja nende koreograafia vägagi muljetavaldav. Filmikaklustes treenitud silm saab vahest kohe aru. Võtke või Blood and Bone kõrvale. Ka ringis tümitamine saab ilma wuxia tasemele tõusmata ilus olla. Reaalsus imegu muna.

soojenduskaklus

M&M / Mary and Max (2009)

2011-12-24T07:49:00.001+01:00

Selleaastane jõulufilmisoovitus tundus esiti pühade aega sobivat kui paar villaseid sokke kingikotti. Kaks maailma eri otsades elavat üksikut hinge, kes läbi absoluutse juhuse üksteisega kirjavahetust pidama satuvad, mingit otsa pidi lausa tõsieluline, kui algustiitreid uskuda. Selline film saab ju ainult ühtmoodi lõppeda. Kirjasõbrad saavad filmi lõpus kokku ja kui just armastuseleek õide ei puhke, siis vähemalt igavese sõpruse märgiks verevanne ikka antakse.

Mary ja Max sedasi ei lõppe. Esimese hooga tundus lõpp lausa nii masendav, et kaalusin tõsiselt mingi väheke konventsionaalsema jõulufilmi vaatamist ja soovitamist. Aga mõtlesin ümber. Sest erinevalt näiteks ajakirjanikust, kelle arvates ei kõlbagi Die Hardi 11. korda vaadata, siis minu arust ei pea jõulud olema libategelikkuse aeg. Paaniliselt kaubanduskeskuste tuledesäras kohusetundest kokku kuhjatava libajõulurõõmu asemel pange parem perega koos tihasele pekki ja tundke rõõmu sellest, et teil on lähedane inimene käegakatsutavas kauguses. Ning kui ei ole, siis lööge aga telefoniraamat lahti ja proovige õnne.

Nii et kuigi päris paljud teised arvajad on samuti kasutanud filmi kirjeldamiseks sõna "masendav", siis tegelikult tasuks rõhuda filmi võimele vaatenurgaga mängimisel. Vahel on must huumor ainus asi, mis musta masendusse langemast takistab.

Minu selleaastane jõuluplaat on aga Noah and the Whale - Last Night on Earth. Mõnus indiefolk/rock/pop.

Punamütsike libahundi vastu / Red Riding Hood (2011)

2011-12-19T12:49:00.000+01:00

Väike rollimäng.
Oled ühel korteripeol ennast juba parasjagu mõnusalt ära sättinud ja kätte on tulnud joutuubi disko aeg. Rotatsiooni korras on jõudnud kätte sinu aeg mõni eriliselt cämp lugu mängima panna ja end sulnite kaheksakümnendate italomuusika rütmis tooli peal keerutades tuleb sul suurepärane idee ka korraks facebooki logida ja PimpVilles oma lõbumajade eest katuseraha ära maksta, et mõni konkureeriv sutekas su neiudele käppa peale ei saaks panna. Ülevas meelolus olles unustad ennast aga välja logimata ja järgmine diskor haistab suurepärast võimalust väheke pulli teha. Klassikalise seksuaalse sättumuse muutumise teemalise staatuseuuenduse asemel "meeldib" talle aga hoopis Paddington 4ever After kommuuni jõulumäng, mille peavõiduks on lennureis koos kõigi Twilighti osalistega.
Saatuse irooniana õnnestubki sul peavõit kotti pista ja eriti julma pöördena ei ole sul ka õrna aimu, mis seltskonnaga koos see reis toimuma saab. Ning sel hetkel kui sa oma toolil istud, rihmad kenasti kinni ja trobikond vampiire ja libahunte "Surprise!" karjudes lennukise trügib, pole sul enam põgeneda mitte kuskile mujale kui tualetti. Kolm tundi, 16 piinliku rajule kõhuhädale viitamist ja 28 Mile High Clubiga ühinemisega tagasilükkamist hiljem halastab aga kõigevägem sulle ja progressiivsemale osale filmisõpradest ning suskab välgunoolega sabatüüri küljest. Katastroofi elate üle ja leiate end üksikult saarelt sina, esimese Twilighti lavastaja Catherine Hardwicke, kinotehniline aparatuur ja filmivalik, mis sul silmist verepisarad jooksma paneb. Twilight 1 - mitu, Abduction, Water for Elephants ja Red Riding Hood. Teoreetiliselt on ka võimalus, et nad ei pane vaatamise ajal su pead plahvatama, aga väga nagu ei kisu järgi uurima. Samas mida muud sa hilistel õhtutundidel oma palmipuu otsa ehitatud onnis ikka teed?

Sellises situatsioonis mina soovitan ette võtta Punamütsikese, küll mõneti erinev Perrault'i või vendade Grimmide versioonidest, aga vähemalt Amanda Seyfried on silmale küllalt leebe vaatepilt ja Gary Oldmanil on lahe elevant.

Märkimisväärsed filmid uluvad jälle

2011-12-09T06:55:00.001+01:00

Pöffi eri

Tinker Taylor Soldier Spy (2011) - pikka ja põhjalikku ülevaadet saate lugeda kinolehest La Strada. Blogi tarbeks jätsin aga ühe nalja, mis tegijatel kahe silma vahele jäi. Briti peaministri rollis oleks Daniel Craig võinud väikese sutsaka ikkagi ära teha. Selline muhe vastandamine. Vana kooli spioon Smiley ja veidi teistlaadi salaagendi kehastamisega tuntust kogenud PM.

Korralik spioonifilm.

Babycall (2011) - Noomi Rapace kehastab selles põhjamaiselt külmas trilleris omadega parasjagu puntras naist, kes on poja kaasa võtnud ja oma vägivaldsusele kalduva mehe juurest jalga lasknud. Satub aga vihma käest räästa alla, kui meelerahu suurendamiseks muretsetud beebimonitor üksjagu häiriva signaali üles korjab.

Keerutatakse filmis ikka mõnuga ja paika panemine, mis siis ikkagi päriselt juhtus, võtab pea korralikult huugama. Selline Kuuenda meele tüüpi film, mida tegelikult peaks ühe korra veel vaatama. No näiteks minu jaoks jäi täiesti selgusetuks, kuidas sai müügimees külla tulles seda poissi näha ja temaga juttu ajada.

Tugev triller.

Girl Model (2011) - dokumentaal Venemaa avarustest noori modellihakatisi otsivast ameeriklannast, kes nooremana ka ise modellileiba maitsnud ja nüüd iga võimalust kasutab, et kaamera ees kurta, kui nõme äri see ikkagi on. Samas aga südamerahuga teismelistele tütarlastele mingeid kahtlaseid lepinguid sebib ja neid Jaapanisse castingurallile saadab.

Paras vaatamismaterjal just täpselt kõigile neile teismelistele neiudele, kes unistavad modellikarjäärist. Vähegi vanema vaataja jaoks puudub igasugune uudisväärtus.

Lahja dokk.

Michael (2011) - raamatust "101 stereotüüpi" välja astunud pedofiil peab kodus keldris üht pisikest poissi ja on praktiliselt kõigeks valmis (isegi naisega seksima), et välismaailma ees igati viks ja viisakas välja näha.

Väga korraliku stsenaariumi, kaamera- ja näitlejatöödega eimiski. Miks mulle seda lugu räägiti, mida ma sellest teada oleks pidanud saama? Praegu jäi tunne, nagu oleks sissejuhatus ilgelt pikaks veninud ja just siis kui põnevaks läks, sai film otsa.

Tühi kest.

Ning lõpetuseks, kolmapäevase pressiteate valguses eriti tühi hala. Cinamonis maksan ma päevasel ajal kahe inimese sooduspiletite eest 6 eurot ja 40 senti. Sooduspiletite saamiseks pidin ma kunagi lihtsalt soovi avaldama: "jah, tahan küll boonuskaarti." Pöffi üksikpileti hind oli täpselt 6 eurot ja mul ei olnud mingit võimalust seda kuidagi väiksemaks kaubelda.

IV

2011-12-05T07:49:00.001+01:00

Ma ei vaata filme selleks, et neist pärast blogis kirjutada. Ma ei vali filme nende vanuse järgi. Mul ei ole mingit ambitsiooni olla mees, kes kinosõprade seltskonnas iga teema osas informatsiooni purskama hakkab.

Ma vaatan filme, mis ühel või teisel põhjusel on piisavalt huvitavad tundunud, et nende vaatamise peale oma aega kulutada. Meelelahutuseks ja ajaviitmiseks. Mul ei ole lemmikžanri.
Hästi tehtud filmi on alati hea vaadata. Ja hästi ei tähenda siinkohal pealt kullakarvalist, seest dollaritega vooderdatut.

Hea on film, mis täidab oma eesmärgi. Komöödia, mis suudab sind korduvalt naerma/muhelema ajada. Õudusfilm, mis sunnib jalad põrandalt diivani peale tõstma. Draama, mille osalised sul emotsioonid möllama ajavad.

Halb on film, mis tehakse esmajoones selleks, et raha teenida. Komöödia, mille sihtrühmaks peaks olema lasteaialapsed, sest ilmselgelt on stsenaarium nende vaimset võimekust arvestades kirjutatud, aga mida vaatama pääseb alates 15. eluaastast. Õudusfilm, mille tegijad näikse arvavat, et maailma hirmutavaim film oleks ketšupikoormaga rekka ja imenappidesse kostüümikestesse riietatud abituriente vedava koolibussi avarii kiirteel. Naljakas, aga mitte õudne. Actionfilm, mis kulutab poolteist tundi tegelaste motiivide selgitamiseks ja ülejäänud veerandtundi näitab epilepsiahooge põhjustavat värvilist hägu.

Selline mõlgutus siis sel tähtsal päeval. Heade filmide ja blogi neljanda sünnipäeva terviseks!

Väike samm inimkonna... / The Graduate (1967)

2011-12-03T07:28:00.004+01:00

Noor Dustin Hoffman kehastab igati ontliku keskkoolilõpetajat Benjamini, kes ei tahagi elada seda musterelu, mis talle lähedaste ootuste põhjal ette nähtud on. Kuldsete kuuekümnenda vaimus otsustab noor Ben hoopis oma südamehäält kuulata, turvalise keskklassielu kuradile saata ja hoopiski oma elu armastuse, Elaine, pärast võidelda. Isegi, kui see elu armastus ei teha temaga mingit tegemist teha pärast seda, kui selgus, et Benjamin on Elaine emaga vägagi lähedases suhtes olnud.

Nimetatud ema kehastab meil teine raskekaallane, Anne Bancroft, näitlemisande mõistes siis, sest välimus on tal täpselt selline, et on lihtne näha, miks kogenematu nooruk mitte eriti varjatud lõksu sisse marsib. Kahe staari vägikaikavedu kulmineerus aga kahjuks suhteliselt varakult, eelmängu osa täitnud küllalt teravaks kiskunud dialoogi näol. Kibestunud naise rollis oli Anne palju mõjuvam, kui kibestunud ja mahajäetud naise osas.

Nii et teine pool filmist on lihtsalt selline natuke naljakas, natuke nukker kulgemine küllalt etteaimatava lõpu poole.

Ning seda kulgemist toetab üks otsatult kaval muusikataust. Kolm Simon & Garfunkeli hitti, mida lihtsalt järjest kedrati. The Sound of Silence, Scarborough Fair ja Mrs. Robinson. Väga head meloodiad küll kõik, aga mitte nii head, et ma neid S&G esituses korduvalt kuulata tahaksin. Põhiliselt muidugi selle pärast, et lõokesena lõõritavad meeshääled jätavad mind absoluutselt külmaks, seetõttu meeldivad mulle nende lugude kaverid oluliselt rohkem kui originaalid.

Imetegija / Teater Endla 2011 - ...

2011-12-01T13:26:00.004+01:00

Triin Lepik ei ole Anne Bancroft ja sellega võikski jutu lõpetada. Aga no seletan ikkagi vähe pikemalt.

Teatril on kino ees mäekõrgune eelis, vahetus. Võimalus näha, kuidas kunst sünnib just siin ja praegu, sinu silme all ja põhimõtteline võimalus käsi välja sirutada ja näitlejal hõlmast haarata. Hea etendus peaks head filmi võitma igast asendist. Ning Imetegijal on raudselt potentsiaali olla hea etendus. Ma ise ootasin väga Salemi nõidade ja Lendas üle käopesa klassist elamust.

Mind väga ei seganudki, et kuue aastast Helen Kellerit mängis üle kahekümnene Liis Laigna. Mängis ju hästi. Aga Triin Lepiku kehastatud Annie Sullivan ei saanud Anne Bancrofti rinnalegi. Ebaõiglane võrdlus? Üks võitis oma rolli eest Oscari, teisel vaid kümmekond lavarolli selja taga. No aga kui ma tulen ikka etendust vaatama sellelt platvormilt, et film mulle meeldis, siis on ju loomulik et ma neid kõrvutan. Eriti kuna film on tehtud näidendi põhjal (ja see omakorda raamatu). Ja eriti, kui mingil veidral põhjusel üritas etendus filmielemente kasutada. Ses osas olen ma raudselt konservatiiv. Algustiitrid teatrisse ei passi. Ma ei pea rongisõidu taustaks möödavilksatava maastiku videot nägema. Ja kui Meister ja Margarita suutis põrgustseeni ilma videot näitamata välja mängida, siis peaks Imetegija suutma ka Annie Sullivani mineviku teatrikunsti vahendite abil kujutada.

Ning üks räme faktiviga veel, mis küllalt etenduse algusfaasis tehti ja mis ilmsesti ka mu hoiakut kujutada aitas. Helen Keller ei olnud esimene pimekurt, keda õpetada suudeti.

Etenduseväliselt aga väga tänuväärt ettevõtmine see, et lavastus kogub raha Eesti Pimekurtide Liidu toetuseks ja on mõeldud ka sellele, et erivajadustega lapsed saaks etendust vaadata. Jooksid subtiitrid ja oli ka viipekeele tõlk.

Pigem näitaks ma neile selle lavastuse asemel aga hoopis filmi. Aga ma olen kindlasti vähemuses. Publiku seisev ovatsioon oli selle tunnistuseks. Mina plaksutan idee kiituseks.

Ahelreaktsioon

2011-12-01T11:58:00.001+01:00

Ulmeajakiri Reaktor on üllitanud oma teise numbri ja mina olen selle teistkordselt kaanest kaaneni läbi lugenud. Põhimõtteliselt. Kaks artiklit on juba varem avaldatud ja neid ma teistkordselt läbi ei töötanud.

Kindlasti parem kui esimene number. Jättis kompaktsema ja sisukama mulje. Vaid tõlkeprobleeme lahkav artikkel tekitas ruumitäiteks pikaks venitatud tunde. Oleks vabalt poole lühem võinud olla ja oma mõtte ikkagi edasi anda. Teema iseenesest aga vajalik, kuigi ma ise eelistan raamatuid valida nende loomulikus keskkonnas, raamatupoes.

Raamatuarvustuse osas tekkis mul tunne, et hinne on pandud saadud mulje ja elamuse põhjal ja arvustus on kirjutatud asjadest, mis on meelde jäänud. Sest iga positiivse näite juures on väike "aga", nii et artikli lõpus jääb mulle tunne, et üks lisapunkt on antud raamatule selle eest, et ta on eestikeelne. No umbes samamoodi, nagu eesti filmidele iga kord täie karmusega virutada ei taha ja mõne kitsaskoha osas silma kinni pigistan.

Umbes nagu Metsavana on talgufilmi Täitsa Lõpp vaadates mõne koha peal ilmselt mõlemadki silmad kinni pigistanud. Vastasel juhul ma ei suuda küll mõista, kuidas on sündinud võrdlus Malevaga. Maitse asi ilmselt. Lihapirukate maitse :)

Ulmekroonika nurga osas tahaks natuke norida pildimaterjali koha pealt. Isiklikus blogis ja sõbrale näitamiseks sellise kvaliteediga pildid sobivad, aga ajakirjast ootaks paremat. Mõnusa muige tõi aga näole Veskimehe uue raamatu kaanepilt. Tore näha, et mees pole lasknud end kriitikast häirida.

Melchiori juttude juures tahaks aga kirjutajatele meenutada, et lihtsalt kulgemise asemel peaks üks detektiivilugu lugejat lõpus üllatama, mõrvari isiku paljastamine võiks tulla ootamatusena. Eks kirjutamiseks antud aeg pani piirangud peale, aga kui lobedaks lugemiseks kärasid need tribuutjutud kenasti, siis puänt jäi enamikul vähe nõrgaks.

Sama etteheide ka muidu väga mõnusa ja stiilipuhta "Maomehe surma" kohta. Leoneliku tempoga kulgev jutt saab siukese deus ex machina tundega äkilise lõpu.

Lõpetuseks siis aga näpuotsaga kiitust ka, et pahased ulmesõbrad mu koduust mädamunadega loopima ei tuleks.

Intervjuud kiidan, oli hea esimeses numbris ja oli hea ka selles. Ei pommitata kirjaniku mingite stampküsimustega. Teatriarvustusel tugev uudisväärtus ja "Masina nõrkus" üks korralik Bradbury Udusireeni laadis jutt.

Järgmine kuu loen jälle.

Holy Fuck / Täitsa lõpp (2011)

2011-11-22T13:34:00.007+01:00

Nii eksklusiivset kinokülastust ei ole mul varem olnud ja vaevalt et enam tulebki. Tehnik küll natuke venitas, aga sel hetkel kui ta tuled ära lasi ja filmirulli käima vajutas viibisid saalis täpselt kaks inimest. Kellest kumbki ei olnud selle projektiga seotud. Nii väga.

Kunagi kevadel käisin küll Peep Pedmansoni stsenaariumikoolitusel kohal ja postitasin hiljem ka mõne oma idee Filmitalgute veebilehele, aga eeskätt ajas ikkagi uudishimu kinno. Huvitav näha ju kuidas täielikel filmiamatööridel ühe täispika linateose valmis nokitsemine välja tuli.

Visuaalse poole ja muusikatausta osas ei virise üldse, osatäitjate amatöörlikkus ei seganud samuti, aga stsenaarium lonkas ikka kõvasti mõlemat jalga.

Paika olid pandud asjad, mis pidid kindlasti juhtuma ja need juhtusidki, kas või nui neljaks.

Näiteks tegelaste lahkuminek. Rait paneb Hullude Sanitaride eest autoga minema, jätab Mihkli ja Brenda maha ja tal ei teki kordagi mõtet, et peaks tagasi minema ja vaatama, ehk saaks sõpru aidata.

Õitsvas meheleminekueas talutütrel lihtsalt juhtus BTR küüni taga seisma. Iseenesest lahe aparaat, aga mul ei tule küll praegu ette, et suviti mööda Eestit ringi liikudes igal teisel taluhoovil sellist masinat seismas oleks näinud.

Mihkel on just omastanud mootorratta, ei kusagilt ilmub välja autoroolis istuv Brenda ja teekonda jätkatakse motikaga, sest ... nii on lahedam? Loogilisem ja praktilisem oleks ju ikkagi nelja ratta ja katusega sõiduvahend, mu arust.

No ja siis see jahimeeste buss ja köieveonaiskond. Kuidas nemad lugu edasi viisid? Ja kuhu täpsemalt see Hiiumaa siis putkas? Maailmalõpu eest?

Nii et kõik need random hetked andsid küll võimaluse näidata lahedaid inimesi ja vahvaid kohti, aga filmina see kooslus ei toiminud. Projektina, mille eesmärgiks võimalikult palju huvilisi haarata ja Eestimaa ilu näidata, absoluutselt.

Kunagi olen ka ise pundi sõpradega mingi lühifilmi valmis nokitsenud. Stsenaariumiga, mida käigu pealt välja mõtlesime ja rekvisiitidega, mis näppu sattusid. Väga vahva oli see tegemine. Tulemus - no nii ja naa. Võin ju ka eksida, aga on siuke karvane tunne, et Filmitalgutega on umbes sama. Tahaks uskuda, et eesmärgiks oli vähe parem film.

Kas kogemata või meelega tehti üks parimaid nalju Eesti filmikunsti ajaloos. Maailma kõige mõttetumal üritusel esines Sulo. 2 pöialt püsti.

Sõit / Drive(2011)

2011-11-11T07:29:00.006+01:00

Drive, film mis pole kuud aegagi kinodes jooksnud ja mida ma täitsa vabatahtlikult vaatamas käisin (high-five Robert :). Film, mis treileri põhjal tundus kui Transporteri remake. Film, mida võib julgelt vaatamiseks soovitada. Vaatamata sellele, et tegemist ei ole Transporteri uustöötlusega.
Ryan Gosling, mees kelle nägu on hirmus tuttav, aga kuidagi ei mäleta, kus kohast, on ütlemata pädeva autojuhi rollis. Sellise, kes poole kohaga kaskadööritrikke teeb ja öösiti vahelduse mõttes pätte sõidutab. Politsei eest ära. Laseb end ettevaatamatult emotsionaalselt siduda ja võtab seetõttu osa röövist, millest kasu ei tõuse mitte ühelegi osalisele. Hea, kui eluvaim sisse jääb.
Mul endal lõi suhteliselt varakult seose Taxi Driveriga. Mees, kes on sotsiaalselt umbes sama võimekas kui taburet, veedab suure osa päevast autoroolis ja saadab korda tegusid, mis ühel keskmisel kodanikul põhja alt ehmatab. Jah, autode mõlkimist näeb vähem kui oleks arvanud, aga selle asenduseks pakutakse küllaga näkkukargavat vägivalda. Mis, arvestades filmi üldist meeleolu, loob väga mõnusa kontrasti.

Filmi üldine meelolu on nimelt küllalt külm ja kauge. Väga korraliku soundtrackini välja. Kliiniline on sõna, mis pähe hüppab. Eriti haamriga stripiklubistseenis. Isegi ärritudes jäid tegelased vaoshoituks. Tehti, mida oli vaja teha ja öeldi, mida oli vaja öelda. Kui tarvis, torgati mehele kahvel silma ja peksti saapakontsaga pea pudruks, aga seda mitte pahatahtlikusest, vaid vajadusest. Vajadusest vältida enda pea pudruks tampimist. Ja emotsioone kontrollides.
Ning just see piirang ei lase vaatajal filmi täielikult sisse minna. Meie ajame siin ekraanil oma asja, sina istud seal tooli peal, kahe tunni jooksul me puutume kokku, aga pärast seda oleme kõik jälle omapäi. Nagu bussiaknast välja vaatamine. Sa võid seal igavesti põnevaid asju näha, aga barjäär on vahel.

Imetegija / Miracle Worker (1962)

2011-11-10T10:17:00.005+01:00

November juba poole peal ja kaubanduskeskused veel ei säragi jõulutuledes. Mis toimub, seltsimehed poodnikud? Ehk on asi selles, et jõuluvana kingikoti sobivaivad asjad on Jaapanis kiiritada saanud või Tais veel alla jäänud. Pole hullu, siit tulen mina ja pakun välja toote, mida iga filmisõbra sõber filmisõbrale kinkida võib.

1001 stseeni filmidest mida elu jooksul peab nägema.

Mõelge millised võimalused. Ei ole vaja, et terve film oleks kunstiliselt kõrgel tasemel, piisab kui seal esineb paariminutiline lõik, mis vaatajal varbaküüned sädemeid pilduma suudab panna. Filmisõber ei pea OMG momendi nägemiseks tervet Troll 2. läbi istuma, Undefeatable-st pärit kõigi aegade parima kaklusstseeni™ saab ära vaadata lõunapausi ajal, Mega Shark vs Giant Octopuse hai vs lennuk stseen on gif-ina olemas.
Tõsi, pühendunud filmisõber vaatab need filmid kenasti täispikkuses ära ja kirtsutab ehk vähegi nina selle peale, et saia seest noaotsaga rosinaid välja kougitakse. Aga oleks ju kahju, kui mitte nii pühendunud kinokunstihuviline vaid selle pärast heast asjast ilma jääb, et linateose imdb hinne jääb kuhugi halli tsooni, ei jubedalt hea ega ka hiilgavalt halb.
Pealegi, kogenud filmisõber teab, et kui juba kontekstist välja võetud stseen alalõua vastu põrandat põrutab, siis filmis mõjub ta veelgi vingemalt.
Nii et kirjapressid mürisema. Idee eest vaid tühised 25% puhastuludest minu kontole kanda.

Nii, aga nüüd filmist, mis nimetatud idee sellise jõuga idanema pani, et sellest potentsiaalne äriplaan pungus.
Miracle Worker on film Helen Kellerist ja Anne Sullivanist. Võimsate osatäitjatega vägev film. Ei plahvata siin pommid, ega põrku kiired autod. Lihtsalt ühe naise meeletu tahe murda läbi millestki, mille ees mina käed allaandmise märgiks üles tõstaksin. Teha pimedale ja kurdile tüdrukule selgeks, et hulk erinevaid käemärke kindlas järjestuses tähendavad seda voolavat ollust millega nägu pestakse. Pimedaga saad sa rääkida, kurt näeb, aga kurt ja pime?

Nii et see stseen, kus noor Helen asjade ja nimetuste vahelise seose ära loob, on kui paisu tagant pääsenud tulvavesi, mis ka vaataja kaasa tõmbab. Ma usun, et see lõik töötab ka kontekstiväliselt ja ma olen täiesti kindel, et see on raudselt üks 1001 stseenist, mida elu jooksul peab nägema, aga filmis sees olles laksavad emotsioonid veel eriti võimsalt üle pea kokku. Ja seda heas mõttes, väga raske on endale edaspidi millegi kohta "ma ei suuda" öelda.

Reaktsioon

2011-10-30T21:11:00.003+01:00

Igasugu lubaduste andmine on libedale teele minek. Tihtipeale ei saa ise arugi millisesse mahhinatsiooni end kergekäeliselt antud jah-sõnaga mässida võid. Algas kõik sellest, et ma praktiliselt omal algatusel lubasin terve ajakirjanumbri läbi lugeda. Hiljem sooviti aga juba, et ma selle kohta ka mingeid mõtteid avaldaksin. Õnneks on tegemist on väärt mahhinatsiooniga ja võimalusega oma blogi haaret suurendada, nii et tegelikult võidavad kõik.
Igatahes, kes veel ei tea, ilmus uue ulmeajakirja Reaktor esimene number. Ja ma lugesingi selle praktiliselt kaanest kaaneni läbi. Ühe väikse erandiga.
Mõned tähelepanekud.
Kui lugeda Mari Järve raamatu arvustust, siis kuni viimase lõiguni tundub mulle, et seda ei ole küll mingit mõtet kätte võtta ja siis korraga hinne 4/5.
Ove mängujutt oli küll üksjagu huvitav, kui lauamängude ajalugu huvi pakub, aga hakkas küllalt suvalisest kohast peale, tundus kuidagi pikavõitu, hüppas ühe teema juurest teise juurde ja lõppes plaksuga ära. Oleks vabalt võinud mitme ajakirjanumbri jaoks jupitada.
Ulmejutulabori tekst oleks võinud ilmselt toimetaja lauanurgale jääda. Ma väga ei usu, et Reaktori lugeja pole jutulaborist siiani midagi kuulnud.
Juttude tase oli korralik. Stalkerit ilmselt ei võida, aga täitsa mõnusad lugeda. Ainult "Kosmosekass" jäi poolikuks. Tundus selline nii klassikaline Fire and Ice kosmoses, et sugugi ei tõmmanud lugema.
Aga need on lihtsalt maitseerinevustest tulenevad vingumised. Idee on iseenesest ju vägagi tervitatav, kui selline poole kohaga ulmehuviline, nagu mina, saab ühest kohast oma ulmedoosi kätte.
Põhiline, et ikka tasemel jutte tuleks. Muide, kommenteerimisvõimaluse puudumine iga konkreetse artikli juures on võibolla isegi hea asi. Selleks ju ajakirjal toimetus ongi, et esmane valik lugeja eest ära teha.
Järgmine kuu loen jälle.

Räme pohm 2 / Hangover Part II (2011)

2011-10-27T17:22:00.003+02:00

Maailmas valitseb tasakaal. Iga Tesla Model S kõrval on i-miev. Iga Kate Bushi kõrval on Mari-Leen (high five, Antsla karvased). Iga 24 Hour Party People kõrval on Hangover II.
Jah, ma teadsin et tegemist on täpselt selle sama filmiga, mida meile juba üks kord näidatud on. Tegevuspaik on lihtsalt muutunud. Aga see esimene oli piisavalt naljakas, et ka kaksikvennale tema võimalus anda. Nagu selgus, siis oleks võinud vabalt pesuveega välja visata.
Selle ma suudaks veel kuidagi andeks anda, kui komöödia naljakas ei ole, paneks "natuke niru" ära ja rahu majas. Ikka juhtub, Simon Pegg kah koperdab vahel. Aga, kui film ei püüagi üldse, kui kogu loomingiline ponnistus jääb allapoole avaliku peldiku viimases latris seinale määritud nimetu õuduse autori lootusele marulisest aplausist, siis vajuvad käed jõuetusest rippu.
Üks näide. Ööklubi. Kamp hängib paari prostituudiga tagatoas. Kuna tegemist on Bangkokiga, siis loomulikult on tegemist transadega, loomulikult kütab üks transa ühele peaosalisele peeru vahele ja loomulikult on see parim seks mida to mees eales kogenud on. Kaua millegi sellise välja mõtlemise võis võtta? Ilmselgelt kauem kui selle kirja panemine. Ja naljakas on see mis otsast?

Erilise boonusena oli filmis ka peaaegu sama tüütu ja ebameeldiv tegelane kui Ruby Rhod. Ma oli nii rõõmus, kui ta suri ja olin nutma puhkemise äärel, kui ta üles tõusis. See kohalik peoloom, kes jäämasinasse topiti, ma ei viitsi ta nime otsima hakata.

Ainuke vähegi positiivne üllatus toimus filmi päris lõpus. Minu soovitus, kerigegi sinnani välja ja säästke oma aega millekski kasulikumaks. Kontrollige näiteks, kas telefoniraamatus on ikka kõik nimed tähestiku järjekorras.

Väsimatud peoloomad / 24 Hour Party People (2002)

2011-10-25T10:46:00.005+02:00

Ma tean, et Joy Divisionil on superhea laul Love Will Tear Us Apart, olen kuulnud Happy Mondaysi päris head kaverit Step On, oleks nagu kuskilt lugenud plaadilepingust, mis kirjutati verega, aga isik nimega Tony Wilson ja Hacienda nimeline klubi oleks ainult õlgu kehitama pannud.
Ning mul ei olnud ka mingit erilist tungi seda hägust ala oma teadmiste varasalves selgemaks muuta/laiendada/kategoriseerida. Joy Divisioni legendi aluseks oli minu teada lihtsalt nende frontmani enesetapp vahetult enne suurt läbimurret. Lävepakult, kust bänd oleks võinud ei tea kuhu tõusta, tõusis Ian Curtis hoopis taburetile ja pani endale nööri kaela. Nende muusika on mind suures osas külmaks jätnud. Aga see on tegelikult rohkem ühe teise filmi teema.Igatahes, oleks ma ette teadnud, et 24 Hour Party People on film Manchesteri linna moosekantidest, kes 80. aastatel kohaliku muusikascene uueks muutsid, oleks ta ilmselt siiani vaatamata. Enda arust panin nimelt ühe korraliku inglise komöödia käima.
Sain aga, nagu ehk juba aimatagi võite, oluliselt rohkem. Film täitis nii oma esmase eesmärgi, põhiliselt siis erinevaid linnalegende tõsieluliste sündmuste vahele põimides, aga teisalt oli täitsa huvitav näha, millise mussooni saatel inglise proled pärast rasket tööpäeva mustmiljonis Manchesteri tehases lõõgastuda suvatsesid. See kuidas suvalistel hetkedel kaamera poole pöörduti ja vaatajale toimunu kohta mõni lisakommentaar poetati oli samuti elegantne nüke.Ning selgus ka, et arenenud muusikamaitse ei asenda sugugi külma kaalutletud ärivaistu. Steve Coogan mängis Tony Wilsoni väga muhedaks tegelaseks, aga no nii kehva ärimeest pole nähtud vist juba sellest ajast, kui Pealik Katkine Kumm Manhattani saare Leonardo da Vinci helikopterikavandi ja kotikese maagiliste tulbisibulate eest maha parseldas.
Pärast filmi lõppu veetsin julgelt tunnikese wikipedias ühe artikli juurest teiseni hüpates, lugedes kõigi nende juba nimetatud tegelaste kohta tekste, mida suvalised inimesed täiesti oma äranägemise järgi suvalisel hetkel sudida saavad. Mis, arvestades et ma viitsisin ka filmi heliriba hankimisega vaeva näha, mis osutus täitsa viisakas kuulamiseks (Joy Divisonil on ikka paar head lugu veel), kuigi mitte minu muusikamaitse alustalasid kõigutavaks teoseks, on päris kõva saavutus.

Märkimisväärsete filmide kättemaks

2011-10-19T13:27:00.007+02:00

Action movies to laugh out loud to eri

Death Wish 3 (1985)
Suure hooga pensionieale lähenev Charles Bronson tahaks lihtsalt rahus ja vaikuses sõbraga koos kiiktoolis istuda, viina visata ja vanu aegu meenutada, aga no ei saa. Jälle jooksevad mingid värvitud nägudega pätid amokki ja Charles peab lihtsaid inimesi ja kohalike politseivõime kaitsma asuma.
Ses mõttes täielik petukas, et ei ole ta sugugi nii jabur ega naljakas, kui lubatud või kui nii mõnigi teine film selles nimekirjas. Korralik kaheksakümnendate Cannoni möllufilm. Bronson on lihtsalt natuke liiga kortsus ja pillub liiga vähe one-linereid, et seda absoluutsete klassikute kõrvale tõsta. Omad momendid muidugi on, meeldivalt pika toruga .475 Wildey Magnum ja palja käega leegisummutist kinni hoidev Charles. Vanasti olid mehed ikka rauast. No ja lõpp, klassikaline paha mees vs. bazooka. Vähe tehti toona häid filme, mis ei lõppenud sellise vastasseisuga.

Delta Force 2: The Columbian Connection (1990)
Chuck Norris jamab vale narkoparuniga. Mõtleb, et teeb vähekese pulli, viskab teise ilma langevarjuta lennukist alla, aga parun ei saa naljale pihta, lööb Chucki sõbra perekonna maha ja võtab sõbra pantvangi. Mispeale Chuck naljast aru ei saa ja paruni pärusmõisa põldudele soola külvab. Ja muuhulgas ka pärisorjadele molli sõidab. Elegantselt. Pöörde pealt.
Klassikaline ja korduvalt nähtud Chuck. Sisu praktiliselt olematu, aga ikka on lahe vaadata, kuidas mr. Norris lihtsalt kõigile kümpsi kütab, nii et ise oluliselt kriimustadagi ei saa. Loomulikult padupatriootlikult, the man bleeds red, white and blue. Sest kuigi me keegi kahtle, et Chuck suudaks üksipäini terve eraarmee laiali peksta (ta on seda ju korduvalt tõestanud), siis lihtsamad ülesanded on usaldatud US Army ja parasjagu põrunud kindrali kätesse.
Üksjagu lahe on ka see, et kuigi filmis seda kordagi välja ei öelda, siis ilmselgeid vihjeid pillutakse vasakult ja paremalt, et mis maalt peapahalane pärit on ja mis ta päris nimi võiks olla. Madistatakse San Carloses ja seosed mõne päris riigiga on täiesti juhuslikud.

Invasion USA (1985)
Chuck Norris peksab põhimõtteliselt üksipäini terve Ameerikat anastama saabunud eraarmee laiali. Kõik. Kogu sisu.
Vot see oli nüüd sellise jaburusastmega film, et pool aega ei osanud valida, kas valust oiata või naerust leevendust otsida. Selle asemel, et lihtsalt rahulikult oma plaani järgida otsustab üks kolepaha mees, et läheks teeks Chuckile pulli ja laseks ta sõbra maha ja põletaks tolle maja kah maha. Norris oleks rahulikult seni hurtsiku ümbert võsa koristanud, kuni Valges Majas juba uus valitsus istunud oleks, aga taaskord ei suuda hr. Roundhousekick head huumorit hinnata ja lõpp on ette aimata. Paha mees vs. bazooka.

The Exterminator (1980)
Robert Ginty sõber lüüakse asja eest teist taga mättasse ning Robert leiab endale seepeale uue hobi. Erinevate lahedate vahenditega (käepäraste materjalidega korraldatud põletusmatus, tööstuslik hakklihamasin) kohalikule crime scenele pinda käimine.
Vaikselt hakkab nagu muster välja kujunema, ilmselgelt tasus kaheksakümnendatel endale sõpru hoolega valida. Igast sõjaveteranidest ja muidu kõvadest meestest tuli ringi mööda minna, kui ei tahtnud pätsi leiva ja paki piimaga kodu poole jalutades ja Bon Jovi laule ümisedes nuga saada. FBI oleks raudselt pidanud välja andma Top10 nimekirja isikutest, kelle sõber ei tasu olla. Stallonet, Schwarz, Chucki ja Bronsonit teati muidugi niigi, aga just selliste Ginty suguste meeste eest ei osanud end keegi hoida.
Film iseenesest oli kahjuks halb ja igav. Paar tipphetke oli, eelpool mainitud vahenditega seoses, aga üldiselt oleks linateosele kasuks tulnud see, kui teda tagurpidi vaadata, sest kõigi vägevam stseen oli kohe kõige esimene. Mõni sähvatus filmi keskel veel, aga muidu ikka lahja. Isegi bazookat polnud lõpus. See oli ka juba alguses ära.

Stone Cold (1991)
Brian Bosworth on võmm, kes peab Lance Henrikseni juhitud mootorrattajõuku infiltreeruma ja seal salahilju kõigile pasunasse kütma.
Väga märgiline film. Kaheksakümnendad on läbi ja suvalise mehe rahva seast asemel on politseinik ja tänavajõugu asemel bikerid. No ja need mulletid. Täilik nostalgiapauk. Muidu on kõik nagu vanasti, sisu lonkab mõlemat jalga, aga madin on kõva. Arvestades, et Bosworth on siiski küllalt tundmatu nimi, žanri suurte staaridega võrreldes, siis tegelikult üllatavalt kõva. On näha, et rahad on taga olnud ja finantse on mõnuga kulutatud.
Aga pole siiski oma juuri unustatud ja lõpp pigistab kõigil klassikaliste löömafilmide sõbral silmanurgast pisara välja. Bazookat küll ei ole, aga on helikopter ja mootorratas ja Briani rinnalihased.

millised detailid, millised mehed, millised bikerid

Filmidena ei ole neist muidugi ükski midagi väärt, meelalahutusena käravad küll.

Õhtul Athenasse!

2011-10-17T07:54:00.003+02:00

Väike promo väärt üritusele. Täna õhtul kell 18.30 Athena Kinos Bill Hicksi õhtu.

Siuke mees.

Isegi kui varem stand-up komöödiaga kokkupuudet pole olnud või on see puude suhteliselt leigeks jäänud, siis tasub kohale tula, sest esmalt tehakse teile selgeks, miks üldse sellise mehe nimelist õhtut korraldatakse, näitamisele tuleb üks raudselt lahe eluloofilm, siis punnitavad kohaliku stand-up scene mehed ninast vere välja ja kirsiks tordil on Billi enda live show salvestus.
Ise kavatsen kindlasti kohal olla.

lugege täpsemalt.

Hele laks / Sucker Punch (2011)

2011-09-30T11:12:00.004+02:00

Mõneti naljakas, kuidas vahel pigistad silmad kõrvad kinni ja ignoreerid kõiki märke, mis viitavad küllalt selgelt, et mingi konkreetne film on õnnetusehunnik, mille peale pole mingit tarvidust omi silmi kulutada.
Tegevuspaigaks kabareesugemetega bordell. Tegelasteks noored neiud, keda sealt toidu ja peavarju eest "tantsima" sunnitakse. Eriti osavad oskavad "tantsida" kohe nii vingelt, et pealtvaatajad unustavad ära kõik, mis nende ümber toimub, mis võimaldab teistel "tantsijannadel" pista tasku esemeid, mille abil suurejoonelist põgenemist ette valmistada.
Täiesti selgelt film, mille sihtrühma hulka mina ei kuulu, umbes kujutan ette, et ma olen nii valest soost, mitmed head aastad liiga vana ja noore "laulja", kelle nime ma siin nimetama ei hakka, armuelu jätab täiesti külmaks.See oli aga ette teada ja ma olin täiesti valmis sellega leppima, eeldusel et mind visuaali poolt nööridesse tümitatakse. No vaadake vaid neid pilte.
Esimesed paar lahingut olid tõesti lahedad. Esimene eriti oma muusikatausta poolest (Björk ja Skunk Anansie). Aga täiesti uskumatult kombel läks edasi igavaks. Noored neiud paljastavates kostüümides vastaseid erinevate relvadega maapõhja tagumas muutub suhteliselt kiiresti igavaks. Saa siis aru.
Ning ühtegi seda tantsu, mis pealtvaatajad juhmida nägudega seisma jättis ka ei näidatud. Kasvõi korrakski.
Ikka niru.
Täpselt nagu tosinad filmiblogijad enne mind öelnud on.

Legend vägevast seebist / Legend of the mighty soap (2011)

2011-09-27T07:32:00.007+02:00

Ma ei tea kuidas teil, aga minul juhtub küll vahel, et on mingi lahe üritus ja ma saan selle toimumise kohta teada mingil hetkel hiljem. No et loen kellegi blogist, kuidas tema käis ja hull lahe oli või seisan rohelist tuld oodates foori all ja pilk langeb reklaamplakatile või kuulen raadiost kuidas bänd ise kiidab, et küll oli eile Tartus vinge esinemine.
Täna on teie kord. See lahe üritus, mille raames Legend vägevast seebist näitamisele tuli, on ära olnud. Athena kino teine hooaeg on avatud ja seansid käivad nagu kellavärk, aga Andrew Bondi seal teie küsimustele vastamas ei ole. Ja kui te just nimetatud härraga samas koolis ei käi on suhteliselt väike võimalus, et te tema tulevaste tööde kohta filmihuviliste seltskonnas midagigi öelda oskate. Küllalt tõenäoliselt ei oska te tema seniste töödegi kohta midagi öelda. Neid ei ole küll palju ja need ei ole ka ükski filmiajalugu muutev teos, aga niipalju potentsiaali on neis töödes, Vene Suuruses kohe eriti, ja Andrew enda jutus küll, et tema tulevastest filmidest võiks saada eesti filmiajaloos olulised teosed.

The Russian Size from Andrew Bond on Vimeo.

Konkreetsest seebi-filmist rääkides, siis suunatud on ta nooremale vaatajaskonnale või hirmunud välimaalasele, kes seisab esimest korda silmitsi piinamismeetodiga, mis hõlmab endas väikest hämarat ruumi, tulist kuhja maakive ja kojamehe luuda, mis endale lehed on suutnud kasvatada. Aga lahe vaatamine ka juhul, kui te neisse kahte sihtrühma ei kuulu. Eriti just pildikeele poolest. On näha, et tegijatele on raha olnud ja meeldiv on tõdeda, et sellega on midagi mõistliku osatud peale hakata. Ideed oleks muidugi töötanud ka niisama, ka siis kui Andrew esialge soov trash film teha oleks töösse jäänud, aga ma väga ei kujuta ette, kuidas oleks näiteks tolmuimeja stseen low-budget variandis välja näinud. Väga ei usu, et parem.Igatahes, hoidke silm peal nii Athena tegemistel kui ka Andrew Bondil.

Keegi kohtub kellegagi kusagil / Encounters at the End of the World (2007)

2011-09-26T11:04:00.005+02:00

Räme pettus. Tantsivaid pingviine ei olnud.
Aga olgu, ses osas oli vaatajaid ette hoiatatud. Kuid filmi tutvustuses kasutatud adjektiivid suurejooneline, võluvalt kaunis, unenäolised ja lõpulause See on võimas ja seninägematu, kõiki meeli haarav kinoelamus, mis on täis külma ilu ja jahedat poeesiat viitavad minu arust suhteliselt üheselt kõiki meeli haaravale suurejoonelisele kinoelamusele, mis oma külma ilu ja jaheda poeesiaga vaatajat võlub. Pärast filmi vaatamist saad aru küll, millele viitavad teravalt kelmikas ja küüniline ja professionaalsed unistajad, aga kahju on juba tehtud.Ei liha ei kala. Uuest infost punguva doki kohta näidati liiga palju külma ilu ja mitte tantsivaid pingviine, jaheda poeesiaga võluva silmakommi kohta anti aga liiga palju sõna maailma lõppu millegi eest pakku putkanud professionaalsetele unistajatele. Mis annab mulle hiilgava võimaluse ühe tsitaadi sisse pistmiseks. You can't run away from yourself, because wherever you run, there you will be. Lahe, üks linnuke jälle kirjas. Nüüd pean veel mõtlema, kuidas mingi filmi kohta käivasse lühijuttu üks haiku sisse susata.Nii et tõepoolest, Herzog filmis ja näitas just täpselt seda, mida heaks arvas ning mind vaatajana jättis see absoluutselt külmaks.

sisust pikemalt

Tapjapiraajade rünnak / Piranha 3D (2010)

2011-09-26T10:57:00.006+02:00

Poiste film. Tisse ja verd niipalju, et jaguks kuhjaga nii TV6 õuduka- kui ka TV12 erotsiõhtuteks. Ja natuke ka iga tuttava stseeni peale erutuva filmisõbra film. Terve film oli juba iseenesest üks pikk vihje teatavale suurepärase hambumuse poolest kuulsa mereeluka tundlikust siseelust vändatud portreefilmile, absoluutselt vaimuvaeselt pealkirjastatud Lõugadele. Algusstseenis oleks võinud ju ükskõik mis vanamees paadis konutada, aga konutas Richard Dreyfuss.No ja klassikaline deliverance-käesirutus ja paadimootoriga braindead-moment. Kui mul oleks kombeks ja vähimatki tahtmist filmide vaatamise ajal märkmeid teha, oleks see nimekiri palju pikem, aga praegu esimese hooga tulid need kaks hetke kõige eredamalt meelde. Ja kuigi lavastaja Aja on nüüdseks vähemalt kolm sõrme Hollywoodile andnud, siis tema verest nõretav Haute Tension kogus talle niipalju krediiti küll, et ma selliseid hetki juhuslikeks ei saa pidada.Tempokas meelelahutus, mis on pikitud kummardustega klassikute suunas ja mille tegemist tegijad ise ilmselgelt nautinud on. Mida enamat ühelt splatterilt veel tahta.

sisust pikemalt

Hoia kinni, millestkigi / Hold on mig(2010)

2011-09-07T10:45:00.002+02:00

Parasjagu keeruline on ses osas seisukohta võtta, et kas filmi sõlmpunktiks olnud peaaegu vägistamisstseen ka päriselt aset leida võiks. Üks asi on kuskil rannas, võõraste pilkude eest veidigi varjatud alal, kedagi alandada, hoopis teine aga klassiruumis pärast tunni lõppu neiu aluspesu väele kiskuda, nii et keegi vahele ei astu või siis õpetajat kutsuma ei lähe. Aga kui vagunitäis inimesi laseb kaasreisija surnuks pussitada nii, et keegi pilkugi ei tõsta, siis plausible. Jagatud vastutus on üks jälk asi.Stseenile järgnes rohkem või vähem südametunnistuse piinade käes vaevlevate noorukite ja alandatud neiu olukorraga toime tulemise/tulematuse näitamine. Keda vanemad toetasid, kes sai mentaalset rooska, kellel olid vanemad tööl. Selline korralik, aga mitte just eriti originaalne lähenemine.
Ja siis lõpp. Vaataja (st. mina) teadis täpselt, mis hakkab toimuma, mida mingi tegelane teeb ja näeb ja kuigi ma aimasin, et sest miskit kasu pole, siis ikkagi oli väike lootus, et "äkki ta ei lähe trepist üles" ,"äkki ta ei tee ust lahti", "äkki ta ei kõlgu seal."
Ning kui tiitrid jooksma hakkasid, siis inimesed plaksutasid!?!? See tundus nii kohutavalt vale.

sisust pikemalt

Hiidsipelgad kinnisvaraarendajate vastu / Empire of the Ants (1977)

2011-08-26T15:22:00.006+02:00

Filmina muidugi päras käkk. Ma olen Mark Wahlbergi näol ka rohkem emotsioone näinud, kui näitlejatel selles filmis. Stanislavski keerles hauas kui vurrkann. Toona suurte rahadega valmis meisterdatud eriefektid ei kannata võrdlust isegi Asylumi kehvemate saavutustega. Lähivõtted hiidsipelgatest meenutasid väärastunud karumõmme, kellel on lisapaar jalgu ja tundlad kasvanud. Loos endas esinenud loogikaaukudest oleks võinud Boeing 747 läbi sõita. Kes oleks eales osanud arvata, et üks kärtspunane tuletõrjehüdrant sellise elevuse suudab põhjustada.Aga kui keegi, kes seda filmi vaatas ja nüüd eelpool nimetatud asjade pärast poriseb, peab see üks eriliselt loll filmisõber olema. Empire of the Ants. Mida muud kui poolteist tundi lõbusat jaburust saaks sellise pealkirjaga filmist oodata. Marlon Brando ja Robert De Niro meisterlike näitlejatöid? Haruldase pieteeditundega üles võetud mõistulugu pilvelõhkujate vahel oma igapäevaelu elavatest tavalistest inimestest? Või lõbusat lugu sellest, kuidas karvased sipelgad mingit sodi limpsivad, hiiglasuureks kasvavad, paadi kaaperdavad ja inimestele näkku pussavad?

hetk varem

Muide, põhjus miks 30+ aastat vana film selliste jaburuste näitamise eest malakat ei saa, on väga lihtne. Nad ei vaeva vaatajat oma liigse pikkuse ega püüdega kõike võimalikult tõepäraselt ära seletada. Miski mille vastu enamik uue aja blockbustereid eksib. Ma ei taha teada mis kõik ühe hullu teadlasega lapsepõlves juhtunud on, mis teda nüüd täiskasvanuna sunnib suurlinna tuumapommi plahvatama panekuga ähvardama. Pikk hallipäine kõrend, valges kitlis, ühe silma peal must lapats ja võibolla ka väike kõnedefekt. Täiesti piisav karakteriarendus. Ja nii kuradi tõsised on nad kah kõik. Kurat, punnitage palju tahate, 30+ aastat tulevikus vaatavad inimesed kõiki neid superkangelaste filme ja irvitavad nabad paigast.

sisust täpsemalt

Sisemeri / Mar adentro (2004)

2011-08-21T19:41:00.003+02:00

Põhimõtteline küsimus.
Kas elu on meile kellegi poolt hoida ja iga hinna eest kaitsta antud (palun, siin on üks praktiliselt kasutamata hing ja katsu sa ainult siia mingid plekid peale teha) või on see kasutaja enda asi, mis ta sellega peale hakkab (sähke. järgmine.).
Kas õigus inimväärsele elule hõlmab endas ka õigust voodis vegeteerimiseks (ja iga kolme tunni tagant, lamatiste vältimiseks, teisele küljele keeramist). Teisalt aga, mida üks juurvili poeesiast jagab.Nii et kui tuled põlevad ja keegi ilmselgelt ikkagi kodus on, siis oleks enneaegne check-out ju raiskamine. Raiskamisest rääkides aga, kõik need lähedased, kes sunnismaistena oma aega ohverdama peavad. Tahaks ehk oma eluga hoopis midagi muud peale hakata, aga näed ei saa. Iga kolme tunni tagant tuleb käia ühel külge keeramas. Talumees saab oma lojuste juurest ka rohkem ära käia. Ning kui mõni tema lollidest loomadest endal näiteks okastraataiast üle kalpsates soolikad lootusetult välja laseb, siis pikka juttu ei ole.
Inimest kariloomaga võrrelda. Idiootsus. Kes see meid lüpsab või tapalavale saatmiseks nuumab. Me oleme ikkagi igaüks omaette indiviid ja otsustame ise oma saatuse üle.
Tahad pea ees kaljult vette hüpata, palun. Mõtled kumminöör jalge küljes kraana otsast alla tulla, milles küsimus. Kaalud paraplaaniga maa ja taeva vahel lennelda, lase käia. Soovid strühniini vee sisse segada ja selle ära juua, ei-ei-EI.
Lubatud on ainult end kogemata kombel ära tappa. Või aegamisi.

Film oli muidugi hea, Bardem tubli ja Julia osatäitjat nähes tabas deja vu tunne.

sisust täpsemalt.

Rütm ruulib! / Benda Bilili! (2010)

2011-08-17T13:13:00.003+02:00

Ei ole kunagi ühelgi folgil käinud. Väikestes kogustes pärimusmuusikat olen kuulama sattunud, aga isegi kohaliku scene raskekahurväe Zetode kontsert ei suutnud mind eriliselt käima tõmmata. Kõikusin küll rahvamassis kaasa, aga tunnet, et ma tahaks kingad jalast visata ja kergel jalal keerotõlõ, vaivasso-vaivasso, ei tulnud kuskilt.Kongolaste käepärastest vahenditest valmistatud pillid töötasid aga mingil hoopis teisel tasemel. Eriti veel kui arvestada, et muusika töötas ka ilma sõnadele keskendumata. Nagu nõidarsti loitsimine. Filmil oli tõlge muidugi olemas ja kuigi teemad olid valusad, siis sõnad jäid teisejärguliseks. Kuulasid ikkagi rütmi ja intonatsiooni. Ja need pugesid naha alla ja meelitasid vägisi toolilt püsti kargama. Raudselt trummide pärast. Sest kuigi filmi fookus oli suuresti noorel Jimi Hendrixil, siis selline ürgne rütm saab alguse ikkagi löökriistadest. Muud instrumendid koovad sinna ümber lihtsalt oma võrgu, mida kõrvale heites jääb järgi kätega vastu kumisevaid objekte peksev perkussionist.Muusikaväliselt selline nii ja naa film. Inimesed elavad allpool igasugust vaesuspiiri, isegi 50% kanalihamassist ja 50% sojast koosnevaid vorstikesi pole laupäevaõhtustel grillidel süütevedeliku kõrvale võtta. Unistatakse imedemaast Euroopast ja eeskätt paistis, et loodeti sellele, kuidas Jumal ise sirutab pilve seest käe ja tõstab musta mehe magamise pealt prügikasti tagant papist voodist siidist linade vahele ja topib taskud dollareid täis. Ehk siis ei midagi uut.
Aga muusika oli vägev ja selle eest ka hinne.

sisust pikemalt

Veneetsia, mu õud / Death in Venice(1971)

2011-08-17T13:05:00.006+02:00

Filmielamus tõesti. Jahe õhtu, kõva pink ja film, mis kuidagi lõppeda ei taha.
Võib täiesti juhtuda, et selle pealiskaudselt vaatlusel näha olnud suhtelise tühjuse all on peidus suured ideed ja kaunid seosed, aga mitte miski ei meelitanud mind neisse sügavamatesse kihtidesse tungima. Vana sokk Veneetsias noort jumalust piidlemas. See jäi meelde. Raamatu (mida ma küll lugenud ei ole) põhjal tehtud filmist ootaks vähe rohkem sisukust. Mitte ainult seda, et noor poiss lokkide lehvides stseenist stseeni liigub ja kogu maailma ilu sümboliseerib. Spoiler (kuigi ma seda filmi kellelegi ei soovita, siis mine tea) Filmi tutvustuses räägiti Veneetsiasse eluõhtut nautima läinud heliloojast. Loll jutt. Ta ei läinud sinna surema, ta sai koolera ja suri selle kätte.
And that's all I have to say about that film.

sisust pikemalt

Kaunilt masendav / Masendavalt kaunis / Melancholia(2011)

2011-08-12T11:57:00.005+02:00

Lars oskab paremini. Küll täielik komm silmale ja ei mõtle siin praegu vaid Kirsten Dunsti alasti kehale, mis hävingut kuulutava planeedi valguses kivilahmakal lebades loodusega üheks püüdis saada. Aegluubis näidatud sissejuhatus oli samuti väga muljetavaldav. Tublid näitlejatööd, kusjuures palju kiitust kogunud Kirstenist meeldis mulle rohkemgi Charlotte osatäitmine. Filmi üldise meeleoluga läks ehk Kirsten küll paremini kokku, aga tugevama õe lagunemine oli palju usutavamalt kirjutatud ja välja mängitud.Üldiselt aga just usutavuse puudumine saigi filmile minu silmis saatuslikuks. Kaks võtmekohta. Järgnevad spoilerid. Ei saa küll kuidagi öelda, et pulmapidu peaosaliste jaoks kuigi edukas oleks olnud, aga kui sa oled mõned tunnid varem lubanud hoida ja armastada Sind õnnes ja õnnetuses, rikkuses ja vaesuses, terve ja haigena kuni oma elupäevade lõpuni, siis lihtsalt minema jalutamine tundub veidi ekstreemne. Ning kui Justine on terve filmi olnud kui hunnik õnnetust, kes iseseisvalt vannigi ronitud ei saa, siis kus kohast tuli see äkiline mehistumine? Ideest ma saan aru, üks langeb teine tõuseb, aga sellest üksi on ju vähe.

Ilus vaadata, aga nats tühjavõitu.

sisust pikemalt.

Igavikku / Into Eternity (2010)

2011-08-12T11:45:00.005+02:00

Teen kohe ära ka maailma kõige ebaoriginaalsema avalduse ja tunnistan, et ma kohe laksust ei seosta armastust tuumajäätmete ladustamisega. Hea filmi vastu pole mul samas midagi. Ja IE on väga hea film. Paar väikest aga on ikka sees, kuid üldjoontes väga tugev. Metsas puu taha peituva ja s.ttuva põdra sümbol minuga ei kõnelenud ja lavastaja enda monoloogid olid selgelt liiga pateetilised. Kõik muu aga hindele 5+.Mis ma kohe eriliselt tahaks rõhutada, et need bürokraadid, kes vaatajaskonna (ka minu) mitut puhku naerma suutsid ajada, on tegelikult aplausi ära teeninud. Kohe seletan. Olenemata sellest, kuidas keegi tuumaenergia kasutamisse suhtub, siis isegi kui me nüüd kohe sõrmi nipsutades kõik maailma tuumajaamad sulgeksime, siis radioaktiivsete jäätmete eest ei pääse me põdrana puu taha peitudes ka. 100 000 aastat on muidugi selline number, et loota Onkalo puutumatuna püsimist nii pika perioodi vältel on ehk veidi optimistlik, aga vähemalt midagi tehakse. Ja nad ise usuvad sellesse, mida nad teevad. Ja vot see ongi kõige tähtsam. Siht on silme ees, silmaklapid on peas, las koerad hauguvad, me teeme selle kuradi asja valmis ja tassime oma sodi jalust ära.

kohe sügavale maa alla ära

sisust täpsemalt

Pöfböf III peetud!

2011-08-08T14:44:00.007+02:00

Kuna üritusest saadud emotsiooni edasiandmisega jääks ma arvatavasti hätta, piirdun kuivade faktide ja soojade tänusõnadega.
Põhimõtteliselt võis koosviibimise kordaläinuks lugeda täpselt sel hetkel, kui Tartu esindus õhtuhämaruses lõpuks hoovi vuras ning jalastudes selgus, et me oleme vähemuses. Kui teha väike valskus ja lugeda Vatla kaardi väljakäinud Eva Liisa perekond (aga see on tõesti imepisike valskus, sest ilma nende panuseta oleks üritus kraadi võrra vähem lahe olnud) ka osaliste hulka, siis purustasime mäekõrguselt Pöfböffide külastajaterekordi. Kohal viibisid Pisut Filmijuttu, Dreamscene, Trash, Priit, MNC, Metsavana, Cochrane, Xipe, Spellbound, Life4this, Fletchu, Adi, Tarts, Andres, Dream, Eva Liisa +4 ja mina ise.
Vestlusringid toimisid eeskujulikult (ja see oli loomulikult kõige olulisem), saun oli lihtsalt suurepärane (tänud küttemeeskonnale), nälga vast keegi ei jäänud (isegi väegade lihase supi keetmisega sain pühapäeva hommikul hakkama ja küpsised tõstan järgmine kord kohe reedel laua peale nähtava koha peale ;), väike lauamängude töötuba peetud (Dixit filmiblogijate kastmes tegi lausa kaks tiiru), ehk tibake raskete küsimustega viktoriin korraldatud (võitjameeskonna auhinnad on vast juba tulekul), pall veeres hoovil terve ürituse aja (skoori keegi ei lugenud, põhiliselt väravate puudumise pärast), mitu tundi musta materjali üles filmitud (vast mõned minutid ka kasutuskõlbliku kraami) ja isegi üks film vaadatud (mis toimis lihtsalt väikese hingetõmbepausina, neile kes seda vajasid, et siis uue hooga vestlustesse sekkuda).
Tänud kõigile neile, kes korraldamise juures nõu ja jõuga abiks olid (MNC ja tublid autojuhid, võite endale õlale patsutada).
Suur suur aitäh lahkele pererahvale, kes meile oma kodu uksed avasid ja varajaste hommikutundideni kestnud jauramisest hoolimata, ka pühapäeva hommikul endiselt sõbralike nägudega filmiblogijaid tervitasid.
No ja loomulikult ei saa üle ega ümber kõigist teist, kes te oma nädalavahetuse plaanidesse ka Pöfböfi külastamise suutsite mahutada, kes esimest, kes juba mitmendat korda. Oli ülimalt tore teid näha ja kohtume hiljemalt järgmisel aastal Pöfböf IV-l.

Tartuff

2011-08-05T07:32:00.004+02:00

Leidsin juhuslikult enda postkastist Tartuffi pressiteate, mida siia täies pikkuses postitama ei hakka, aga toon välja mõned põnevamad seanssid, mida ise vaatama proovin jõuda.

Esmaspäeval, kell seitse Athenas - juba mõnda aega vaatamisjärjekorda ootav Into Eternity.
Meist üldse mitte kaugel Soomes Botnia lahe ääres Olkiluoto saarele raiutakse kaljusse esimest igavest tuumajäätmete hoiukohta, mida kutsutakse Onkaloks ehk koopaks. Suur maa-aluste käikude süsteem peaks vastu pidama 100 000 aastat, sest nii kaua on tuumajäätmed ohtlikud. Kui hoiukoht täis saab, suletakse see igaveseks. Vähemalt nii me loodame. Aga kuidas seda tagada? Inimkond enam-vähem sellisena, nagu me teame, on ca 50 000 aastat vana. Meie vanimad teadaolevad hauakambrid, Egiptuse püramiidid, on umbes 5000 aastat vanad.
Kuidas hoiatada järeltulevaid põlvesid, et me jätsime endast maha tapvad jäätmed? Mis siis, kui nad arvavad, et on leidnud meie aja püramiidid, müstilised matmispaigad, peidetud aarde? Millistest keeltest ja märkidest saadakse aru tuhande või mitmekümne tuhande aasta pärast?

Esmaspäeval, kell kümme Raekoja platsil - Melancholia
Taas skandaalne Taani filmimees Lars von Trier ja taas uues kuues! „Melanhoolia” on tõeliselt ilus, suursugune ja vaatemänguline film koledatest asjadest – maailma lõpust ja armastuse puudumisest. Kui mullu tARTuFFil näidatud von Trieri „Antikristus” oli film, mille üle ikka veel vaieldakse, siis tänavu Cannes’is esilinastunud ja seal ka lavastaja sõnavõttude tõttu skandaali tekitanud „Melanhoolia” on nii lihtne, et seda esimesel pilgul ei suuda uskuda. Ometigi on nii, et filmi filosoofiline sõnum pannakse paika juba esimese 15 minuti jooksul ja sinna ta jääbki. See ometigi ei tee kuidagi seda filmi väiksemaks. Vastupidi. Film on tõeliselt suurejooneline ja nagu Trierile omane – väga hea näitlejate ansambel, mis ekraaniaega ei raiska, ja operaatoritöö. Trier on tõeliselt kinematograafiline, valutades südant mitte üksikisiku pärast, vaid inimkonna tuleviku pärast maailmas, kus on kadunud inimeste vaheline tõeline ja suur armastus. Kas sellisel juhul meie eksistentsil tervikuna on mõtet...?

Teisipäeval, kell kaksteist Raekoja platsil - Death in Venice
Luchino Visconti, Thomas Mann, Gustav Mahler ja Dirk Bogarde – milline loominguline sünergia! Võimas kunstielamus 1970. aastatel ja loodetavasti saab ka praegune filmisõber sealt sama suure filmielamuse kui meie omal ajal. Oma eluõhtut Veneziasse nautima läinud Gustave Aschenbachi prototüübiks on teadupärast Gustav Mahler (filmi muusika autor) ise, kelle jaoks kaob päikese loojangu purpurroosasse noore poisi kujusse kätketud kogu maailma ilu. Filmil on suurepärane operaatoritöö, režiist ja näitlejate mängust ma ei räägigi. Aadlikust Visconti („Rocco ja tema vennad“, „Gepard“ jpt. suurfilmide autor) oli tuntud oma ekraaniteoste stiilsuse, tundelise delikaatsuse ja suursugususe poolest. Need, kes tunnevad puudust esteetilisest täiuslikkusest, leiavad selle ehk sellest filmis, mida lavastaja ise on selgitanud kui „Elu vastuhakku Ilule“.

Kolmapäeval, kell kolmveerand kaksteist Raekoja platsil - The Sea Inside
Tšiili ja Hispaania verd 39aastase filmimehe Alejandro Amenábari („Tesis”, „Ava oma silmad”, „Teised”) 2004. aastal kodumaiste filmiauhindade jagamisel puhta töö teinud neljas täispikk linatöö „Sisemeri” kujutab maaliliselt Ramón Sampedro (Javier Bardem) võitlust õiguse eest otsustamaks ise oma elu ja surma üle. Vigastuse tõttu jääb Sampedro kaelast allapoole halvatuks. Ta küll lepib oma õnnetusega, kuid samas saab talle selgeks, et ta ei taha enam elada elu, milles ta ise vaevalt osaliseks on. Ta ei suuda taluda ainult vaimset elu ja armastust ning tunded advokaat Julia vastu on talle suureks piinaks. Igatsedes kujutleb ta end sageli unistuslikku maailma, kuid julm reaalsus naaseb alati. Eutanaasia on õrn ja emotsionaalne teema, kuid režissöör suudab seda väga delikaatselt kirjeldada.

Neljapäeval, kell kaksteist Vanemuise 46 ringauditooriumis - Empire of the Ants
Mitmesuguste hirmutavate hüüdlausetega nagu „See ei ole mingi tavaline piknik!” või „Taevalik paradiis muutus nende jaoks hoobilt põrguks” reklaamitud hoiatusfilm „Sipelgate impeerium” on selgelt oma aja laps, 1970. suurlevitaja MGM märgi all toodetud öko-trash-õõvafilmi žanri parim näide, mis loomulikult näib 35 aastat hiljem vaadates mõnevõrra lapsikuna, kuid tegi toona oma võimsate efektidega siiski tublit kassat ja kollitas inimesi kinosaalides päris tublisti. Film ise toetub lõdvalt aga H. G. Wellsi samanimelisele jutustusele.

Reedel, kell viis Athenas - The Pipe
Suured energiakorporatsioonid saavad harilikult oma tahtmise. Kui naftahiid Shell avastab Iirimaa lääneranniku lähedal meres rikkalikud maagaasi varud, asub firma kiiresti tegutsema.
Kavas on ehitada hiiglasuur torujuhe, et transportida gaasi läbi Rossporti linna sisemaale töötlemistehasesse. Paraku ei küsi keegi luba Rossporti elanikelt, kes pelgavad plahvatusi ja keskkonnaohte. Kohalike põllumeeste ja kalurite õigused satuvad konflikti ühe maailma võimsama naftakompanii huvidega.

Reedel, kell kümme Raekoja platsil - Hold Me Tight
Sara on klassi kõige andekam õpilane. Tema ideed on alati originaalsed, sügavamõttelised ning ta oskab neid ka lummavalt sõnastada. Mikkel on temasse juba mõnda aega armunud olnud. Muidu tagasihoidlik poiss ei oskaks sel päeval ettegi kujutada, et ta pärast viimast tundi Louise kuulujutu tõttu teiste poiste abiga Sara peaaegu ära vägistab. Terve klassi nähes.
Kaspar Munki filmis ei ole halbu ega häid lapsi. On vaid tähelepanuta jäänud, halba eeskuju saanud, karmilt kasvatatud või segaduses noored, kelle ebakindlus muutub teiste pihta suunatud vihaks või kes alluvad massipsühhoosile, hetkevihale ja kaaslaste provokatsioonidele. Kõikide kasvatuslike väärarengute tagamaad on aimatavad, peresisesed suhted on hämmastava detailirohkusega välja mängitud ning laia üldistusvõimega. Telefonkaamerad ja videote Youtube’i laadimise võimalus annavad taastootmise näol noorte vägivallale uue, hirmuäratava mõõtme, ent ka võimaluse väärtegusid tõestada. Kui vaid täiskasvanud neid vaatama juhtuksid.

Laupäeval, kell pool kaksteist Raekoja platsil - Encounters at the end of the world
Külmunud lõuna. Nii vastuoluliselt kui see poeetiline sõnapaar ka ei kõla, on see ometi tõsi. Kõige salajasem manner Antarktika tõmbab ligi teadlasi ja seiklejaid, põgenejaid ja unistajaid ning nende elu keset hiiglaslikke jää- ja lumevälju läheb filmima Werner Herzog koos oma ihuoperaator Peter Zeitlingeriga. Esimesena said nad täieliku eriloa ilma tsensuurita vabalt näidata ja filmida just seda, mida nad heaks peavad ning tulemuseks on midagi palju enamat kui järjekordne filmike armsatest pingviinidest.

Tartuffil on muidugi kodulehekülg ka ja tegelikult nad näitavad rohkemgi filme ja pakuvad muudki tegevust. Kaege perra.

Peaaegu käes

2011-08-03T07:57:00.002+02:00

Kõigil asjaosalistel kindlasti juba käekesed värisevad ja pea on hajevil otsas, nii et nüüd on just paras aeg kõik olulised asjad üle korrata ja tarvilikke näpunäiteid jagada.

Kes pole veel kuulnud, siis seekordne Pöfböf toimub Vatlas (looduskaunis koht Lihula külje all), Tallinnast kolm korda seitsmepenikoormasaabastega astuda, Tartust veidi rohkem. Juhuks kui olete kogemata kombel aga saabaste tallanahkadest suppi keetnud, siis on lubatud kasutada ka alternatiivseid liiklusvahendeid. Hetkel paistab, et keegi enam päris ripakil ei ole, aga kui keegi siiski on, siis andke endast märku kas feissbookis filmiblogijate lehel või telefonil 58040627. Osaleja, kes saabub jalgrattal, saab medali.

Saabumine reedel, vabalt valitud ajal. Tartu esindus jõuab ilmselt kella kaheksa paiku. Lahkumine pühapäeval, siis kui on vaja minna või perenaine jalaga vastu maad lööb.

Süüa saavad kõik. Eeldusel muidugi, et kõik on kenasti osalustasu ära maksnud, nii et kui te soovite vältida näljaste filmiblogijate hommikueineks sattumist, siis tehke seda nüüd kohe. (7 eurot arveldusarvele 1109459881 ). Menüüs imemaitsev pitsa, suussulav makaronivorm, tummine seljankasupp. Ülejäänud raha eest ostame ka midagi söödavat. Juua ilmselt ka midagi. Kohvi ja kellukest. Joovastava toimega jooke varub igaüks endale, niipalju kui tarvilikuks peab, ise.

Magamiskohad on olemas. Öörahu olemasolu ei julge lubada. Magamiskotid kõigil kaasa. Või no siis midagi muud, mida külma peletamiseks endale peale tõmmata. Kaasfilmiblogijat on lubatud kasutada ainult vastastikusel nõusolekul.

Saun on olemas. Kui Trash juhuslikult Saaremaalt ühe kadaka kaasa toob, toimub ka vihtlemine.

Tegevusplaan. Loomulikult näitame filme. Nende vaatamine pole kohustuslik. Mängime lauamänge. Neis võib osaleda. Kehakultuuriks vajalik atribuutika on juba pakitud. Soovitaks osaleda. Ajugümnastika töötuba vean mina. Osalemist kontrollitakse. Vaba lava on avatud. Vestlusringe juhivad kohaliku filmiblogimaastiku helgeimad pead. Lisaks on kõigil soovijail võimalik kaasa aidata dokumentaalfilmi sünnile. Lihtsalt istuda ja mõttekaaslastega juttu ajada on ka lubatud.

Kui midagi jäi segaseks, lugege tekst uuesti läbi. Põhimõtteliselt võite muidugi küsida ka, vabalt valitud meediumi vahendusel.

Kas saab vaikust! / Noises Off... (1992)

2011-08-02T07:17:00.003+02:00

Esimene vaatus. Teatritrupp pingutab uue etenduse lavale toomiseks hilisesse öösse. Kohati on takistuseks oma tegelase motiivides kõhklev meesosaline, siis ununeb sprotitaldrik valesse stseeni või kaotab üks naisosaline oma läätse silma ära. Pinget krutib mõistatusmäng "arva ära, kas eakas staarnäitleja on oma sisenemist oodates viskile päkad silma ajanud" ning kui kõik muu paistab sujuvat, siis leiab lavastaja loomulikult põhjuse millegi kallal norimiseks.Üldiselt näidatakse vaatajale, kuidas etendus peaks välja nägema. Kui kõik enam vähem jonksus on. Kuna aga meie teatritrupp on otsustanud etendust mängida võimalikult paljudel erinevatel lavadel, võiks isegi öelda, et nad lähevad selle etendusega ringreisile, siis jonksus ei ole suurt midagi. Üks väheseid asju, milles tegelased ühel nõul püsivad, on see et vanamehel ei tohi lasta nina täis võtta.Teine vaatus. Parasjagu üksteise peale verine, aga veel mingitki näitlejauhkust omav seltskond esineb järjekordsel laval. Meile näidatakse tegevust aga lava tagant, kus pingsalt vaikust säilitades, nii palju kui see vähegi võimalik on, püütakse üheaegselt nii lavastusega ühele maha saada, kui ka oma eraelulisi probleeme lahendada. Alustades lihtsast lillede kinkimisest õigele naisele, liikudes edasi keerukama kirvega vastu pead saamise vältimiseni ja lõpetades kaelamurdva omastada joovastavat vedeliku sisaldav pudel ülesandega.Kolmas vaatus. Ringreis on otsaga jõudnud Suurde Linna, ainult et näitlejatel on sest absoluutselt ükskõik. Vaataja näeb tegevust saalis istuja koha pealt, kuid seekord ei tee keegi enam katsetki lavatagust sekeldamist etenduse käigust lahus hoida, nii et Kört-Pärtli särk tundub selle kõrval värskelt pressituna. Teatrikülastaja arvab loomulikult et kõik peabki nii olema, vähemalt nii üldjoontes, vist. Ja plaksutab.Filmivaataja plaksutab ka. Sest head komöödiat on alati vahva vaadata. Ning Noises Off on kahtlemata hea komöödia. Tema ainus miinus on valesti ajastatud kulminatsioon. Kui filmi esimene ja kolmas osa olid lihtsalt muhedad, esimene veidi rohkem, minu maitsele liialt farsiks kiskunud kolmas nati vähem, siis teine oli lihtsalt suurepärane. Taas kord sai kinnitust tõsiasi, et slapstick saab olla elegantne, saab olla nauditav ka vanemale kui tordiga-näkku-saamine-naerutab-tilga-püksi eas vaatajale. Kõik töötas kui kellavärk, sekundi murdosa täpsusega paika pandud sisenemised, väljumised, kukkumised, kummardamised. Pööraselt naljakas. Ausõna. Ma ei kiida siin praegu filmi selle pärast, et MNC seda oma lemmikkomöödiaks peab. Päriselt kah. Võtke ette. Kellele siis ei meeldiks Michael Caine.

siin end veidi lõdvaks laskmas.

Veel sammuke lähemale

2011-07-29T07:45:00.003+02:00

Põhja-Eesti paeselt pinnalt on asukoht nihkunud maalilisele Läänemaale, aga kõik muu, mis eelmises postituses välja hõigatud sai, kehtib.
On lubatud enda meelsust väljendada küsitluses ja seda kinnitada osavõturaha tasudes. Transport suurematest keskustest toimub põhimõttel - varajane filmiblogija leiab ikka koha. Kiirustage, seltsimehed filmiblogijad, kiirustage.

Hakkab looma...

2011-07-26T07:29:00.005+02:00

No nii, oleme nüüd põnevust kruttinud juba küll. Paras aeg Selle Suve Suurürituse kohta veidi rohkem infot jagada.
Pöfböf III toimub ühes põnevas kohas, mille me kohe varsti avaldame, täpselt lubatud ajal, ehk siis 5.-7. augustil.
Süüa saab, katus on pea kohal, seinal näitame filme, õpitoad on ettevalmistamisel, anname valu ajusagaratele ja pakume Tallinna esindusele võimalust eelmise aasta sõpruskohtumises saadud kaotus revanšeerida. Täisprogrammis osalemine ei ole kohustuslik, igaüks vastavalt oma võimetele. No ja põhimõtteliselt on ka võimalus lihtsalt istuda ja otsesest allikast välja pinnida, kuidas saada Liivimaa parimaks filmiblogijaks.
Oma võimetele vastav andam (minimaalselt 7 uut raha, heldeid annetajaid ülempiirama ei hakka), mis kulutatakse kulinaarsete hõrgutiste valmistamiseks, võiks hiljemalt 3. augustiks olla üle kantud Pöfböfi laekuri (st. minu), Kalver Tamme, Swedbanki arveldusarvele 1109459881. Selgitus olgu selline, et annetaja isik on üheselt ja selgelt tuvastatav. Erilise boonusena saab iga annetaja saabumisel pihku ka nimelise memorabiili.
Kõik need filmiblogijad, kes natuke nagu tahaks tulla, aga kes varem käinud ei ole ja seetõttu vähekese kahtleval seisukohal on - kui te just kedagi metsikult kilekotiga vastu pead peksma ei kavatse hakata, siis ei juhtu teiega midagi hirmsat.
Igatahes, korralduskomitee töö hõlbustamiseks, palume lahkesti vajutada allpool olevale lingile ja täita vajalikud väljad.
Väga tähtis link, vajuta siia, nüüd kohe.

Küsimuste, murede, probleemidega võib pöörduda. Kas kommentaari vormis siinsamas, Filmiblogijate facebooki lehel või meilitsi aadressile kalver.tamm@gmail.com.

Surmahädised, teist korda / Harry Potter and the Deathly Hallows: part 2 (2011)

2011-07-21T10:52:00.006+02:00

Koos Filmiblogide Teise Ajastu lõppemisega vajus unustusse ka ühisvaatamiste, -blogimiste traditsioon. Kuid õlleuimases nostalgiahoos välja käidud idee, vana komme kasvõi ühekski korraks elule äratada, tundus piisavale hulgale blogimishuvilistele täpselt niipalju huvitav, et nad järgmisel päeval kinosaali istuma meelitada ja hiljem juba blogi vahendusel potteriaana viimase filmi muljed enamvähem üheaegselt lugejateni tuua.
Saaga lõppakord, kus väikene võlurpoiss lõplikult mehistuma ja Voldemortil nina kukla taha keerama peaks. Või no kui meenutada talvel nähtud esimest poolt, siis niikauaks nukral pilgul kaugusse vaatamise jätma, kui sellel-kelle-nime-lõpuks-nimetada-võis sõõrmed kinni teipida õnnestub.No ei olnud hea. Kõik oli nii pagana etteaimatav ja lohises õieti kiirust üles võtmata oma vääramatu lõpu poole. Eriline haltuura maik oli mitmemahlamögina abil Gringottsi infiltreerumisel. Eelmises osas kasutati seda jooki niigi juba kahel korral, esmalt Harryde kloonimiseks ja hiljem Võlukunsti ministeeriumisse pääsemiseks. Pealegi, kas mitte selle konkreetse võlujoogi tegemiseks üksjagu kaua aega ei kulu? Kellel on Saladuste Kamber käepärast, otsige välja.
Jah, tõsi, see on detailide kallal norimine (ja seda ma teen hiljem veel), põhiline etteheide tuleb ikkagi venitamise eest. Esmalt lähme sinna ühte kohta ja otsime sealt ühte tähtsat asja, siis läheme teise kohta ja otsime sealt veel teist tähtsat asja. Ning siis tuleb välja, et on ka kolmas tähtis asi ning rosinaks kirsil selgub, et on ka üks selline salajane tähtis asi. No ja sinna vahele heietused Ollivanderi ja Dumbeldori venna ja Halli Leediga. Välja jätta ilmsesti küll midagi ei saanud (tõsised fännid oleks raamatuga lavastajale pikku pead äsanud), aga vähe tempokamalt oleks võinud liigutada küll.Sest kui lõpuks tegudeni jõuti, lammutati kohe täitsa mõnusalt. Mõni lohe oleks võinud ikka ka lennata, aga muidu oli lahing Sigatüüka all päris kenake kaeda. Hiiglased ja savist vahimehed ja sähvivad võlukepikesed. Koolimaja maa pealt pühkimine paistis ainult aja küsimus olevat.
Aga siis tõmmati jälle käsipidurit ja asuti unelema. Pakun, et kui Rowling oleks esimest raamatut kirjutama asudes teadnud, mismoodi see suur vastasseis seitsmenda köite lõpuks välja mängitakse, siis vaevalt et ta edasi kirjutama oleks vaevunud. Oodatud eepilise kärtsu asemel käis üks väike suts ainult.
Vähemalt on selle saagaga siis nüüd kõik. Vähemalt mõneks ajaks. Nii lahtised otsad kipuvad tihtipeale edasi hargnema. Aga kuna viimased kaks filmi kumbki väga muljet ei jätnud, siis minupärast mingu Potteri poeg või Sipelginimestega kokku.

on selline tore komöödia nagu Beerfest.
õnnetu juhuse läbi upub seal üks tegelane, Landfill, õlle sisse ära, kuid õnneliku juhuse läbi on tal vend, kes näeb välja täpselt nagu tema, kõlab nagu tema ja oskab õlut juua isegi sutsuke paremini. tuli selline seos Dumbeldori venda nähes pähe.

ehk oskab mõni potterofiil heita valgust küsimusele, kes siis õieti Harry isa ikkagi oli? kas tõesti ohverdas Snape ennast suvalise lapse pärast? no ja see ühesuguste patronuste teema ka. väga kahtlane.

ning ehk teab ka keegi kuidas täpselt see kivike töötas, mille Harry metsa alla poetas, kas sellega ei oleks näiteks saanud lahingus surnuid tagasi ellu äratada?

sa oled oma suurima varanduse osadeks jaganud ja need erinevatesse, enda arust, kindlatesse kohtadesse ära peitnud. üks mölakas on aga kõik need kohad välja nuhkinud ja varandusele käpa peale pannud, nii et sul on veel üksainuke tükike järel. ja siis ja jätad selle viimase tüki suvalisesse kohta vedelema ja lähed omi asju ajama.

lihtsalt tähelepanekute valdkonnast. Kohutavalt koomilise 19 aastat hiljem stseeni ajal vilksatasid kaadris kolm lendluupalli võistlusvormis sportlast, kõik tumedanahalised. ja nii ongi. tegemist ei olnud mitte poliitilise korrektsusega. jäähoki on veel ala, mida üks vana kooli lõunaosariiklane oma pere vaatama saab viia.

Šitad šefid / Horrible bosses (2011)

2011-07-15T11:21:00.007+02:00

Xipe on ikka tark mees. Läbi- ja ettenägelik peale selle. Ennustas kohe, et küll südametunnistus mind ilmsüüta filmi kallal norimise pärast vaevama hakkab ja selle rahustamiseks ma järgmise postituse sedavõrra leebema kirjutan. Ning selleks õnnelikuks siis ŠŠ. Tahaks küll ausalt kirjutada, mis me sellest järjekordsest madalalaubalisest popkornikomejandist arvan, aga näed südametunnistus, sunnik, ei lase.
Kolm sõpra leiavad ühel õhtul õlleklaasi taga istudes, et maailm oleks tükk maad toredam paik, kui nende ülemustega peaks äkitsi mingi fataalne õnnetus juhtuma, sest vähemalt kahel mehel on bossid, kellest öösiti õudusunenägusid võib näha. Kolmanda mehe bossi võib ka muidugi öösel unes näha, aga kui õudne see kogemus oleks jäägu igaühe enda otsustada. Kuna ükski meestest pole õnnetuste korraldamises eriti tugev, võetakse esimesel vähe kurjema olemisega neegril nööbist kinni ja palgatakse ta projekti koordinaatoriks.
Kandev idee tundus olevat laenatud filmist 9to5, kus kolm naist oma libedikust bossile õpetunni andsid, siin olid siis mehed asja kallale lastud. Ning film seetõttu loomulikult kraadi võrra rämedama huumoriga. Mis oli tore ja ajas naerma. Jamie Foxxi nimesaamise lugu eriti särava näitena. Isegi need natike karvasevõitu naljad, mis esiti sutsu põhjuseta sisse susatuna tundusid, said lõpuks ära õigustatud. Ning just see oligi filmi kõige suremaks plussiks ja põhjuseks miks hambaharjaga mustikakõdistamine tavapärast pahameeletormi esile ei kutsunud. Vaene peeretav koer sai nii et tolmas, aga sellisele nõmedusel kiidan takka. Mis usaldusväärsusest me selliste topeltmoraalide rakendamise juures sellesinatses blogis üldse rääkida saame? Kuidas peaks lugeja veel ühtegi siinset kirjatükki tõsiselt võtma, kui blogipidaja meel muutub sama kiiresti kui kulub ühelt unenäotasemelt teisele kukkumiseks?
Aga sellepärast, et isegi need üksikud kohatuvõitu ja vähenaljakad stseenid viisid tegevust edasi. Nad olid loo juures olulised. Komöödia kohta haruldaselt põnevalt ja hästi konstrueeritud loo. Daniel Day-Lewis kirtsutaks ilmselt tegelaste emotsionaalse spektri laiuse, motiivide sügavuse ja põhjus tagajärg seoste tugevuse peale nina, aga need olid kõik täiesti piisavad, et olla usutavad.
Parim puhas komöödia, mida väga pika aja jooksul kinos vaatama olen sattunud. Ning mõelge nüüd ise, kas kas kogu see kiitus oli südametunnistuspiinade leevendamiseks või teenis film selle ise auga välja.

PS. vihjeks niipalju, et ma oleks nõus teda uuesti vaatama.

Eostus / Inception (2010)

2011-07-12T12:23:00.005+02:00

Leonardol oli 2010 parasjagu tegus aasta. Isutekitajaks Shutter Island ja põhiroaks Inception. Viimase lavastajaks/stsenaristiks end varasemate töödega väga heast küljest näidanud multitalent Christopher Nolan (Memento, Prestige, Dark Knight). Kõlab hästi, aga kuna Shutter Island väga meeldivaks elamuseks ei osutunud, siis venis Inceptioni vaatamine muudkui tuleviku. Aga lõputult edasi lükata seda ka ei saanud, sest South Parki pila jooksis must raudselt poolenisti mööda, arvatavasti tuleb ka Scary Movie V stseen, kus Anthony Anderson käsib Anna Farisel labürinti joonistada ja neiu selle peale karjudes läbi kahe peegli rongi alla jookseb, et siis tugitoolis ärgata ja avastada, et keegi on ta hotellitoa külili keeranud ning mis kõige tähtsam, mõelge seda häbi kui kahe filmiblogija kohtumisel üks mainib ühes lauses ära nii Wayland Yutani ja Umbrella Corp. ja Tyrell Corp. kui ka Cobol Industriese ja teine (st. mina) teeks lihtsalt "möhh?!?"Tähendab siis nii, Cobol Industries palkab Leonardo, et ta poeks konkureeriva ärimehe pähe. Selleks tuleb subjekt magama uinutada, talle juhe veeni torgata ja oledki vupsti mehe unenäos sees. Sealt on aga alateadvus juba käega katsuda ja kogu vajalik info ootab vaid üles noppimist. Konkureeriv ärimees, Saito, on aga parasjagu terav pliiats, ampsab plaani läbi ja näitab varastele trääsa. Cobol läbikukkumisega ei lepi, paneb käpardite eest pearaha välja ja nii ei jää neil muud üle, kui end Saito armu alla heita. Nemad panevad Saito konkurendi pähe ühe mõtte ja Saito kaotab kõik nende probleemid ära. Kõige suurem probleem on muidugi see, et väidetavalt on kellelegi idee pähe panemine sedasi, et ta seda enda ideeks peaks parasjagu võimatu ülesanne. Ja vot nüüd edasi läheb keeruliseks.Nolan on kõvasti vaeva näinud ja paraja mindfuckfilmiga maha saanud. Teooriast ma saan aru, jääd magama, näed und ja kui päris elus kukkuma hakkad, ärkad üles. Kui hakkad unes und nägema, siis toob kukkumine ehk "kick" sind eelmisele tasemele tagasi. Aga kuskil kolmanda ja neljanda unenäo taseme juures läks mul järje pidamine ikka täiega sassi, üleeelmisel tasemel saadud vigastusse, mis eelmisel tasemel sugugi tunda ei andnud, surres sa leidsid end lost in time and space. Hiiglasliku koguse lõhkeaine plahvatus, mis su loogiliselt võttes tükkideks rebis, äratas sind eelmisele tasemele. Bussiga kukerpalli tegemine ja sillalt kukkumine mitte ei äratanud unelejaid vaid põhjustas järgmisel tasemel kaaluta oleku. Riddle me this, riddle me that. No ja kuigi Gordon-Levitti toimetamist oli üksjagu põnev ja lahe jälgida, siis a) bussi vette kukkumine oleks ju igaljuhul kaaluta oleku lõpetama pidanud ja b) nuuskpiiritus.
Ning erinevalt näiteks Primerist on Inception ka selgelt liiga pikk selleks, et segaseks jäänud asjade läbi hammustamiseks teda uuesti vaatama asuda. Eriti veel, kui arvesse võtta, et päris palju visuaalseid tipphetki olid varasemast tuttavad. Tänavale materialiseerunud rong - Back to the future. Kogu lumemaailm - James Bond. Trikk peeglitega - kodus järgi proovitud. Samas kiita tuleb oinasarveks keeratud maailma stseeni eest ja absoluutselt võimast ja filmi eksistentsi minu jaoks õigustanud kaklus-stseeni hotelli koridori seintel ja laes.Nii et läks täpselt nagu Shutter Islandiga. Enamik kiidavad ja mina kehitan õlgu. Ei liha ega kala. Madinafilmina parasjagu tüütu. Mindfuckfilmina selgelt liiga pikk ja tegelikult poole peale pidama jäänud. Igast pöördeid ja käänakuid oleks võinud oluliselt rohkem olla, kasvõi selline twist, et Leonardo on kogu filmi kodus tugitoolis, lapsed mängivad jalge ees ja kogu tegevus on Saito poolt kavandatud unenägu.

Kõigi maade filmiblogijad, kogunege!

2011-07-10T17:32:00.006+02:00

Pikki kuid on ärksamad filmiblogijad mõtisklenud teemal, et kas see aasta kah mõttekaaslastega kokku saadakse? Viisakate inimestena pole küll keegi valjuhäälselt nurisenud, et miks sellist olulist teavet inimeste eest varjatakse, aga selge on see, et isegi filmiblogijate kannatus ei ole lõputu.
Niisiis, ilma pikema sissejuhatuseta, sest miski ei vihasta ju üht õiget filmiblogijat rohkem, kui tarbetu mölin, kui samal ajal on võimalik kellelgi roundhousekickiga nuusuti näoga taasa lüüa, vastus teie meeli piinanud küsimusele on “jah”. Korralduskomitee on teema läbi arutanud ja Pöfböf III saab toimuma augustikuu esimesel nädalavahetusel (numbrimaniakkidele täpsustuseks 5.08 – 7.08).
Täpsemad asjaolud paljastame kohe, kui need paigas on. Ilmsesti lähtume üritusel eelmise aasta formaadist, kus kõige tublimad saavad koos viibida reede õhtust pühapäeva hommikuni, peo suurimaks tõmbenumbriks loomulikult võimalus kaasblogijale öelda, mida sa tema kirjatükkidest õieti arvad, aga kindlasti tulevad ka mingid alternatiivsed tegevused ja kõik see lõbu saab olema taskukohase hinnaga.

Paul (2011)

2011-07-04T07:27:00.004+02:00

Simon Pegg ja Nick Frost lähevad tagasi juurte juurde. Sarjast Spaced tuttav algaja koomiksikunstnik, kes on vahepeal nime muutnud, võtab sõbra, kellest on vahepeal algaja koomiksikirjanik saanud, kaasa ja mehed siirduvad kahekesi Ameerikat vallutama (loe: lendavate taldrikutega seotud kõrbelapikesi pildistama) ja korjavad tee peal üles Pauli nimelise tulnuka. Stereotüüpiliste inglastena ei tee nad Pauli päritolust erilist numbrit ja nõustuvad väikese rohelise mehikese pärast väikese haagi sisse tegema. Haakides seeläbi endale sappa mingi kolmetähelise lühendi taha peituva agentuuri, usuhullu pereisa ja mõned kohaliku fauna esindajad.Komöödiat teha ei ole kerge. No et võtad ette ja hakkadki komöödiat tegema. Kogemata küll, teed omaarust draamat või märulit, aga lõpptulemus on see, et vaataja naerab tilga püksi. Kui on selline vaataja, kelle arust küündimatu dialoog ja puine näitlejatöö on naljakas. Nii et tandem Pegg/Frost on minu meelest juba praeguseks Surnud Papagoi nimelise huumoriauhinna kuhjaga välja teeninud. Meestel on küll üksinda nokitsedes mõningaid mitte väga hiilgavaid saavutusi ette näidata, aga kui mingi projekti juures on mõlemad tegutsevad olnud, siis on tulemus naljakas.Ning naljakas on ka Paul. Mitte just pööraselt, aga täiesti piisavalt. Eriti toredad olid need väikesed suskamised. Spielbergi E.T. nali, Star Treki eepiline kaklusstseen ja Sigourney Weaver. Kes muu saakski olla klassikaliste ulmefilmide suunas tehtava kummarduse suurima badassi rollis. Kõigile filmifriikidele ideaalne mälutreeninguks, iga stseen mille päritolu nimetada oskad, toob sisse kolm tugrikut. Eriti tubli mängija lõppskoor kisub ilmselt kolmekohaliseks.Kahju on ainult sellest, et duo Ameerikasse minemist veidi liiga tõsiselt võttis. Greg Mottola Edgar Wrighti ja Seth Rogen Martin Freemani asemel on selge tagasiminek. Need vahetused on filmile lombi taga küll suuremad vaatajanumbrid toonud, aga just tänu kohati läbikumavale ameerikamaa huumorikoolile Hot Fuzzi ja Shaun of the Dead klassi Paul ei tõuse.

three tits. that's awesome!

Alice tembutab jälle / Alice in Wonderland (2010)

2011-07-01T11:45:00.004+02:00

Ning veel üks film, mis trükisõna visualiseerida üritab. Turundati seda kui vana loo hoopis uue nurga alt näitamist. Jäneseurgu kukub noore tüdruku asemel noor naine. Fenomenaalne. Tabusid murdev lähenemine. Teate mis oleks absoluutselt šokeeriv lähenemine olnud? Kui Tim Burtoni filmis poleks mänginud Johnny Depp ja Helena Bonham Carter. See oleks alles publiku segadusse ajanud. Sest kuigi täpselt sellist lugu Lewis Carroll kunagi kirja pannud tõesti ei ole, siis tänu tuttavatele tegelastele ei olnud kordagi hopsassaa-mis-elegantne-süžeepööre tunnet.Hüsteeriline Märtsijänes jooksis pintsakuhõlmade lehvides ringi, Hull Kübarategija õigustas oma nime sada kümme protsenti, Irvik Kassi naeratus oli nii lai, et suunurgad ei mahtunud kuidagi kaadrisse ära, vaid veidi ekstsentriline Ärtuemand hoidis end pea-maha-tal mantra kordamise osas tagasi. Lihtsalt sihitult ringikondamise asemel pidi Alice seekord Valge Kuninganna eest käed mustaks tegema ja Jabberwockyl pea maha võtma. Valge Kuninganna oli aga iseenesest filmi kõige lahedam karakter üldse. Ühelt poolt kõige vägevam jõud mängulaual, teisalt aga nii ilmsüütu olemisega, et igasugune mõte vägivallast temaga sugugi kokku ei läinud. Lisaks veel silmale päris kena kaeda.Silmailu pakuti õnneks rohkemgi. Sellist lopsakate värvidega kaetud. Kohe algusest lõpuni. Ühele fantaasiafilmile täpselt passivas vormis. Pastelsed toonid jäägu indiedraamadesse, lasteraamatu adaptsioon peabki ereda päikesevalguse käes kenitleva paabulinnuna särama.
Nii et mõtisklus teemal, kui uues kuues ja kas üldse meile Alice lugu räägitakse on täiesti akadeemiline. Lugu on korralik, kulgeb punktist jäneseurg punktini lossitorn kordagi takerdumata ja näeb seejuures kena välja. Mis ühest filmist veel tahta.

... ja kui sa nüüd kohe magama ei jää, tuleb Irvik Kass ja hammustab su pooleks.

Nii, konnad. Keda ma teist suudlema pean, et ta Johnny Deppiks muunduks?

Raske on olla jumal / Es ist nicht leicht ein Gott zu sein(1989)

2011-06-21T21:59:00.006+02:00

Jätkame raamatute põhjal vändatud filmidega.
Kohati päris läbinägelik Kuningas on seni rahulik, kuni kaunid naised ta ümbert ei kao ja kalaveri pokaalis loksumas on. Tegelik võim on julgeolekuülem Reba käes, tema "Hallidel" on luba kottida kõiki, kes jalgu jäävad. Põhiliselt siis lihtrahvast ja eriliselt seda osa lihtrahvast, kes kirjapulka õiget pidi käes oskab hoida või paberile kantud varesejalgadest sõnu kokku veerida suudavad. Sest haritlased on nõmedad. Ajavad muuhulgas mingit hullu juttu väikestest Mikro Oobidest, kes meie sees elavad. Pühadusetõotus.Umbes sellise maailma avastasid vaprad kosmoseuurijad meie kauges tulevikus ühe asteroidivöö tagant, kuhu varem vaatama ei oldud satutud. No ja mõtlesid siis oma lõpmatus tarkuses, et nad natuke piiluvad, et kuidas see elu seal planeedil siis õieti toimib. Aga ei sekku. Nii väga. Loomulikult juhtub nii, et mida rohkem püütakse mitte sekkuda, seda enam kodusõja poole olukord kisub.Raamat oli Stugatskitele omaselt hea ja mitte nii väga omaselt vähemasendav. (Purpurpunaste purjede maa näiteks paneb iga noore kosmonautikahuvilise paljalt mõttest Vostok 2 pardal paari kiirema ringi tegemisest tekki üle pea tõmbama.)
Film ei saa aga kuidagi käima. Tegelased tundusid kõik nii üheplaanilised, tegevus loksus laisalt täpselt ettemääratud piirides lõpu poole, enamik konflikte ja pöördepunkte pani lootma, et ehk järgmine on veidi põnevam. Kõige igavam oli kusjuures see hetk, kui tuli välja mida ja keda selle missiooni käigus tegelikult uuriti. Inimloomust ei saagi kohitseda? Uskumatu.Sisu poolest tühjem kui Stalker, vormilt vaesem kui Asustatud saar. Ainult ulmesõbrale, kel kindel tahtmine kõik Stugatskite ekraniseeringud ära näha.

üks huvitav masinavärk päästis täielikust ikaldusest

Läänerindel muutuseta / All quiet on the western front(1930)

2011-06-16T18:31:00.003+02:00

Mul ei ole suurt ettekujutust sellest, mis raamatuid koolis lastel lugeda palutakse (sundida ei tohi neid enam ammu millekski), aga mäletan, et meile andis emakeele õpetaja muuhulgas valida, kas midagi Hemingway-lt või midagi Remarque-lt. Uskumatult kehva valik. Toona hinde saamiseks sai ette võetud "Kellele lüüakse hingekella" ja kuigi tegemist oli vägagi hea raamatuga, siis "Läänerindel muutuseta", mille aastaid hiljem kätte võtsin, lõi täiega hingetuks. Ma närisin end läbi "Isa Goriot", "Kuritöö ja karistuse", "Kuristiku rukkis", aga ma pidin ise raamaturiiulist "Läänerindel muutuseta" üles otsima. Aga kui ma oleks pärast lõputunnistuse saamist lugemisoskuse nurka visanud? Ma oleks teadnud, millist tooni pruun on proua Vauqueri pansionaadi alumise korruse söögitoa paplipuust kardinapuu õhtuse päikese kiirte peegelduses kaminasimsil seisvalt pildiraamilt, oleks osanud pandimaja rööviks sobiva relva valida, võinud nimetada teema, millest ei maksa toakaaslasele koolikirjandit kirjutada, kui lõuga ei taha saada, aga ma ei oleks teadnud, mis teema oli Kemmerichi saabastega.
Päris huvitav muidugi, kui seda raamatut ajateenistuses olemise ajal lugenud oleks. Mis pilguga järgmisel hommikul relvakuuris kahureid vaadanud oleks? Mingil põhjusel ei näidatud meile ka raamatu järgi tehtud filmi, samas kui Saving Private Ryanit kedrati oksendamiseni. Samas, ega meile Full Metal Jacketit ka ei näidatud.Igal juhul, film nii mõjuv ei olnud. Paul Bäumeri lugu oli küll korralikult esitatud, Katczinski söötiski noortel nekrutitel kõhud täis ja mehed leidsid vestlusringis ideaalse lahenduse tulevikusõdade pidamiseks, aga ei pommitamiste ajal kaevikutes konutamine, koduste võõristamine, sureva mehega eikellegimaal ootamine, ega isegi ikooniline lõpustseen ei pannud mind rahvasaadikule kaitsekulutuste vähendamise teemalise petitsiooni mustandi koostamise peale mõtlema. Pilt ei andnud kirjasõnale mitte midagi juurde.
Filmina korralik, aga kindlasti mitte kohustuslik vaatamine. Kui raamatut lugenud ei ole ja kaks ja pool tundi aega on, siis võite ju ette võtta. Samas, raamat on paks umbes 200 lehekülge. Maksimaalselt kaks õhtupoolikut.

Armilõust / Scarface(1983)

2011-06-13T12:35:00.006+02:00

Paberil näeb Scarface ikka väga võimas välja. Al Pacino mängib Kuuba immigranti, kes kõigi võimaluste maal Ameerikas seadustest veidi mööda vaadates ropprikkaks saab. Noor Michelle Pfeiffer kehastab ta apetiitset kaasat. Brian De Palma juhatab vägesid ja Oliver Stone paneb tegelastele sõnu suhu. Põhiliselt siis sõna fuck, väidetavalt tihedusega 1,32 fuck/sekundis. Ning Roger Ebert tõstis mõlemad pöidlad üles.Mina ei tõsta kumbagi, sest kui ma hakkan filmi peale tagasi mõtlema, siis tõsiselt häid stseene, mis kiitust väärivad ja meelde jäid oli põhimõtteliselt üks. Vannitoas mootorsaega möllamine. Sel hetkel ma veel arvasin, et tuleb üks igavesti kõva film. Tuli aga küllalt ebameeldiva töllaka tõusu ja languse lugu. Ilma mingisuguste üllatusteta. Mida edasi, seda tüütumaks vaatamine läks. Võibolla küll, et peaks Pacinot näitlejameisterlikkuse eest kiitma, aga panen Tony Montana ilma mingite südametunnistuse piinadeta Jake La Mottaga ühte patta. Tegelane, kes on kirjutatud nii jobuks, et näitelajatöö tublidus mulle midagi ei tähenda ja mis kogu ülejäänud filmi (võimalikud) positiivsed küljed varjutab. Metsavana rääkis kunagi, et 32. aasta originaal olevat päris pädev film, võibolla kunagi kauges tulevikus kontrollin selle väite tõelevastavust.

mingi kasu sellest filmist siiski on tõusnud. GTA Vice City on siit päris kõvasti laenu võtnud. Kõige selgemalt siis häärber ja lõpumissioon, kus automaatidega vennad sulle tormi jooksevad.

Mängumaanid: Tõusev tase / The Gamers: Dorkness Rising (2008)

2011-06-09T16:01:00.005+02:00

Oleks muidugi võinud selle filmi ka eelmisse postitusse sisse susata, aga käsi kohe kuidagi ei tõusnud klaviatuuri kohale. Ei saa küll öelda, et tegemist oleks mingi filmikunsti seisukohalt olulise tööga, aga see entusiasm, millega tegutseti kaamera ees ja ilmsesti ka kaamera taga ja stsenaristi töötoas ja montaažikambrikeses kumas teosest läbi nagu Galadrieli juuksekihar mithrilist soomussärgi alt. Pealegi on tegemist filmiga, millest suure tõenäosusega on kuulnud vähem inimesi, kui neid, kes teavad, kes on Galadriel. Nii et väike promo kulub talle igati ära.Aastaid kokku mänginud seltskond ei saa kuidagi endale antud ülesandega (mine ühte kohta ja löö üks kuri kaabakas maha) hakkama, sest salakaval mängujuht on välja mõelnud mõned lisareeglid, kuidas täpselt seda kaabakat maha lüüa tuleb, nii et ta ka maha jääks. Meeleheite äärele viidud mänguritel ei jää seetõttu muud üle, kui salakavalusele salakavalusega vastata ja seltskonda uus liige värvata. Kes dramaturgilise efekti huvides on naine.Mõni aasta tagasi näidati Höffil Islandi fantaasiafilmi Astropia (2007), kindlasti loob mõnel lugejal selle filmiga seose, aga veidi pikema mäluga huvilised meenutavad üht lühifilmi veelgi varasemast ajast, nimelt Gamers (2002). Mille lavastajaks ja stsenaristiks on Matt Vancil. Mees, kes samu asju ka G:DR juures teeb. Ja teeb paremini, mis on ka täiesti loogiline, kogemus on ju all.
Rollimänguga sinasõpruses või ka teretuttava seisuses olemine annab vaatamiselamusele kindlasti lisaks, aga kohustuslikuks eelduseks see ei ole. Tore väike indiefantasy.

Märkimisväärsed filmid ratsutavad jälle

2011-06-07T07:35:00.010+02:00

Naljafilmide eri.

Erksamad filmiblogijad valmistuvad juba Polaarjoone Kangelastest kirjutama, mul veel Rare Exports - A Christmas Tale (2010) ülestähendamatagi.
Meie oma Peeter Jakobi purustab miljonite laste illusioonid päkapikkude ja Jõuluvana tõelise olemuse suhtes. Ning vaid hakkaja Pietari jõupingutused ei lase Jõuluvanal näljanäpistuse kustutamiseks miljonite laste luid purustada.
Üksjagu naljakas, aga kui loo aluseks olnud lühifilmid nähtud, siis täispikk sind just krampides vähkrema ei pane. On ju teada, kuhu lõpuks välja jõutakse ning kasutatavaks meetodiks on klassikaline täiskasvanud ei kuula sugugi, mis lapsed räägivad, kuni on peaaegu et liiga hilja.
Mis ma sellest filmist õppisin: Kui jõulude ajal päkapiku püüdmise soov tekib, siis hiirelõksuga pole midagi teha. Tuleb maalt vanaisa juurest aida alt karu- või no vähemalt rebaserauad välja otsida.
Muhe vaatamine.

Järgmiseks mõnusalt kahemõttelise pealkirjaga Sex Drive (2008), mille mina eesti keelde tõlgiks kõhklematult Seksikihuks.
Nohiklik Ian, filmiajaloo ebatõenäoliseim sugumürsk Lance ja neiu Felicia sõidavad Ameerika teise otsa Iani süütust kaotama.
Jällegi üksjagu naljakas, aga norimiseks jäeti ka kuhjaga ruumi.

Saage tuttavaks - Felicia.

Ei ole just kõige koledama välimusega tüdruk. Ian pidi aga surmaeelse kogemuse läbi elama nägemaks, mida juhtkoera koju unustanud pime talle öelda oleks osanud. Nimelt siis seda, et on teada juhtumeid, kus inimesed end internetis veidi üles kiidavad.
Miinuspoolele ka muidugi see, et tegemist on Euroretke klooniga, kust puuduvad Itaalia libedik ja Vinnie Jones. Plusspunkte teenib aga uskumatult sarkastiline Seth Green. Ning teenib neid nii palju, et üldmulje jääb filmist positiivne. Ning seda vaatamata uskumatult vaimuvaeselt lahendatud Rexi liinile.

Lisaks soomlastele ja ameeriklastele oskavad veidi nalja teha ka hispaanlased. Sexykiller, moriras por ella (2008).
Noor tudengineiu Barbara on kui inimpalvetajaritsikas. Otseselt vist kellelgi pead otsast ei hammustatud, aga eluga õnnestus tema voodist pääseda vähestel. Ning mõni eriti õnnetu mees pidi elu jätma kogunisti seksimata, lihtsalt vormis hoidmise eesmärgil.
Õnnetul kombel oli filmi naljakaim hetk, vennad Marxid kohtuvad Screamiga, kohe alguses ära. Edasipidi seda millegagi üle trumbata ei õnnestunud ja mida lõpu poole, seda raskemaks tundus minevat. Hägusaid vihjeid klassikalistele linateostele (Braindead, Evil Dead, Re-Animator) võis tabada, aga paroodia kohta selgelt liiga tagasihoidlik.

Ameerika poolelt astusid seepeale võistlustulle kaks tagasihoidliku meest Tucker & Dale vs Evil (2010).
Meestel on plaan vana metsamajake üles vuntsida ja seal loodusega üheks saada. Püüda kohalik järv kalast tühjaks, juua kohalik pood õllest tühjaks ja mängida lauamänge, nii et täringutel nurgad maas. Koolivaheaega veetev noortekamp kavatseb teha aga kõik endast oleneva, et lemmingute käest maailma kõige enesetapjalikuma liigi tiitel üle võtta ning Tuckeri ja Dale'i unistused uhutakse vereojades minema.
Lühifilmina oleks selgelt parem olnud, sest sel hetkel kui lõppesid noored, keda kogemata vardasse ajada, lõppes ka filmil jaks. Pinge hoidmiseks pidi ju mõlemale poolele piisav hulk võitlusvõimelisi osalisi jääma ning see päris sarimõrvari liin, mis tegevuse üleval hoidmiseks sisse toodi ei toitnud.
Suurepärase treileriga normaalne film.

Eriti pikalt on oma järge oodanud Black Devil Doll (2007), mis sai vaadatud ühel vihmasel õhtupoolikul ammu ammu lodjakojas lambanahkadel istudes ja silmanurgast piiludes, et kuhu see kirvega mees nüüd jäi.
Sarimõrvari hing poeb ilmsüütu nuku sisse ja muudab selle maailma kõige suurema libiidoga iseseisvaks seksileluks, kel vahel silme ette punane udu langeb.
Tavaliselt tuleb sellises mahus palja naiseihu nägemiseks hoopis nõrgema süžeega filmi vaadata. Nii et siit võiks nagu BDD plussi kirja saada. Õnnetuseks ei alastus aga mitte iga kord seksikas, nagu Anne saunas pensionäride happy houri ajal igaüks veenduda võib. Nii et nii uskumatult kui see ka ei kõlaks, siis ropu suuga mänguasja ja mitte kõige kaunimate ega kõige siivsamate naiste vahelise sugutamise vaatamine muutub suhteliselt kiiresti tüütuks. Ja suurt ei päästa seda ka ketšupiga kastmine. Aga kui sa oled sedasorti inimene, kes võtabki kätte ja läheb Anne sauna minu väite tõepärasust kontrollima, siis on BDD just sinu jaoks.

Tuumakal teemal

2011-05-26T18:41:00.004+02:00

Vana hea eesmärk pühendab abinõu vaimus tegutsemine võib vahel ootamatult sügavale sohu vedada.
White Light, Black Rain (2007) on tegelikult täitsa korralik dokumentaalfilm sellest, kuidas liitlased Hiroshimale ja Nagasakile tuumapommidega lajatasid, kuidas palju inimesi kohe surma sai, paljud virelema jäid, USA arstid teadmisjanust haavatuid ravimas käisid, jaapanlannadele USA-s heategevuse raames kosmeetilisi operatsioone tehti ja tänapäeva noortele kuupäev 6. august 1945 enam midagi ei ütle.
Küllalt ohtra arhiivimaterjaliga. Ning just siin panidki tegijad puusse. Ilmselt tahtes oma sõnumit võimalikult kuuldavaks muuta, näidati arhiivikaadrites enamasti surnud lapsi ning ohvrite koguarvudest rääkides kasutati maksimaalset hinnangut. Ehk siis, kui oli valida kaadri vahel, kus oli rusude vahel surnud mees või surnud laps, valiti viimane. Kui üks allikas pakkus välja ühe numbri ja teine sellest suurema numbri, hõigati filmis maha viimane. Selline trikitamine sellise teema juurde mu arust ei passi.
Tuumarünnaku õudus on enamiku vaatajate jaoks nii ehk naa hoomamatu. Pärast kehitad ikka õlgu ja mõtled, et näed paha lugu küll, aga õnneks meil siin midagi sellist ei saa juhtuda. Ja ei loe midagi see, kui palju laipu sulle just näidatud on.
Kohe otsa vaadatud Trinity and Beyond (1995) tundus mulle aga palju mõjusama hoiatus-, meeldetuletusfilmina. Ei mingeid pisarakiskujaid, ainult kiretud numbrid. Fat Boy - 15 kilotonni, esimene vesinikpomm Ivy Mike - 10 megatonni. Kui mu matemaatika alt ei vea siis, 1 Ivy Mike võrdub umbes 666 Fat Boyd. Ja palju on maailmas tuumariike ja palju neil on lõhkepäid? Unejutuks selliseid numbreid just lugeda ei tahaks.
Tegelikult oli aga minu meeleseisund lihtsalt selline, et ma ka T&B hoiatusfilmina võtsin. Näidati ju lihtsalt ajalises järjestuses ameeriklaste poolt sooritatud tuumakatsetusi. Mõned asjaosalised rääkisid sinna vahele, aga suures osas näidati vanu ja '95. aastal seninägematuid arhiivimaterjale. Ning selles peituski üks filmi suurimaid väärtusi. Enamik mitmest erinevast allikast nähtuid ikoonilisi kaadreid said sügavama sisu. Mis pauk see oli, kus, kunas ja miks tehti.
Kõige suurem rosin oli aga filmi lõppu jäetud. Ei taha kellegi rõõmu rikkuda, nii et piirdun vaid vihjega, et tegemist on Hiina esimese tuumakatsetusega. Täiesti uskumatu pilt.
T&B vaatamiseks annan julgesti soovituse, WLBR oli mulle isiklikult väga vastumeelne tükk ja ega seal mingit eriliselt uut ja põnevat informatsiooni ei olnud kah.

Vasaraga vägilane / Thor (2011)

2011-05-25T15:43:00.003+02:00

Umbes pool inimkonda on arvamusel, et iga täismehe sees elab pisike poisike. Selline väike nuhtlus, kes suvalisel hetkel peremeesorganismi üle võib võtta ja teda ei tea mis lapsikustega tegelema sundida. Minu poolest elagu. See seletaks kenasti ära, miks ma esmakordselt Thori treilerit nähes nihelema hakkasin. Ise tahtsin küll hirmsasti Surnuaiavahi Tütart vaatama minna, aga pisike tõbras meenutas heldimusega nooruses nähtud Bruce Banneri seiklusi, kus ühes osas tegi meeldejääva kõrvarolli, üllatus üllatus, justnimelt Thor ja nii tuli sammud absoluutselt minu enda tahte vastaselt ikkagi seda hirmsat mürtsu- ja madinafilmi vaatama seada. Vähemalt oli tegemist suurepärase 3D formaadiga.Noor tulipea läheb isa tahte vastaselt sõpradega koos õiglust taga nõudma, visatakse selle eest Asgardist välja ning saadetakse haamer talle tagantkätt järele. Maal poiss mehistub, rehabiliteeritakse ja päästab oma maailma täielikust hävingust. Selleks korraks.
Lihtne lugu ja midagi rohkemat ma ei oodanudki. Aga mingil müstilisel põhjusel püüdis stsenaristide meeskond kivist vett välja pigistada. Eriti just Loki tegelaskujuga. Kes vähegi skandinaavia mütoloogiast jagab või Marveli koomikseid lugenud on, jagas kohe ära, kes see kiitsakas tatt Thoriga kaasa jõlgub ja mis temast oodata on.
Mitte õnnetu orvu kurba lugu ei läinud ma kinno vaatama, tempokat madinat ootasin. Mingi veidra ja loodetavasti väljasuremisele määratud trendi tulemusena on aga viimase aja suurtes madinafilmides kombeks kaameraga möllustseene filmides selliseid vigureid teha, et siga kah ei söö. Rämeda kiirusega vahetatakse asukohti ja võttenurki, tulemuseks ainult mingi kirju hägu. Idee on ilmselt luua mulje võitlejate üliinimlikust kiirusest ja jumalikust koordinatsioonist, mulje jääb aga selline, et pole osatud võitlust nii planeerida, et seda mõistliku kiirusega näidata saaks, sest kõik miskickid ja CGI efektid kargaksid halastamatult silma. Kuidas küll tahaks näha filmi, kus võitlejate aeglaseimgi liigutus kuuldavalt õhku lõhestaks. Kõige kurvem oli aga see, et isegi seda hägu pakuti vähem kui oodanud oleks. Suuremad kaklusstseenid võiks ühe käe näppudel üles lugeda. Kahe tunni kohta kuidagi vähe.Võibolla kui oleks end filmi teinud meeskonnaga veidi rohkem kurssi viinud, poleks sellise üllatuse osaks saanud, sest kui päris aus olla, siis ma kinno minnes ainult seda teadsingi, et seal peaks üks blond sinisilme hiiglane vastaseid vasaraga maa sisse lööma. Aga loen siis üles, Odini rollis Anthony Hopkins (Oscarivõitja), Thori maapealne armastus Natalie Portman (Oscarivõitja) ja lavastajaks Kenneth Branagh (mitmekordne Oscarikandidaat Shakespeare draamade ekraniseerijana). Nii et filmina palju parem kui arvata võiks, korraliku mööbeldamise ootuses aga pisukese pettumuse valmistaja.

paar väikest möödapanekut veel. t-särgis mees vihma käes...

...ja palja ülakehaga mees. aga ühtegi naist analoogsetest situatsioonides polnud.

Asgard oli muidugi võimas. Aga mastaabid olid nii suurteks aetud, et nende hoomamine oli omajagu raske.

Hõff: järellainetus

2011-05-06T14:18:00.004+02:00

Sellest oleks muidugi kahju, kui Hõff mööda Eestit laiali plätserdatakse ja temast Õff järgi jääks, aga ei tahaks uskuda küll, et korraldajad niimoodi endal jalga otsast närida püüavad. Traditsioon on loodud, oleks suhteliselt rumal seda nüüd lammutama hakata. Need väikesed kõrvalprojektid Tallinnas ja Tartus on pigem uutele potentsiaalsetele festivalitajatele maitseproovi andmiseks, stiilis vaadake vaid milliseid suurepäraseid filme me kolm päeva Haapsalu näitasime, sel ajal kui teie kodus kudesite. Lisaks annab see võimaluse oma Hõffi paremini planeerida, kui ei pea kulli ja kirja viskama, et kahe samal ajal toimuva seanssi vahel valida. Tead, et ühe saad ära vaadata Haapsalus ja teise Tartus.
Ning Helldriver / Nihon bundan: Heru doraibâ näol vaadata ka neid filme, mis Haapsallu üldse ei jõudnud. Tehniliselt võttes ei jõudnud film tegelikult ka Tartusse. Vähemalt siis mitte selle koopiana, mida seal pikisilmi oodati. Aga see varuvariandi varuvariant, mis näitamisele tuli lõi Athena peene kinosaaliga väga mõnusa kontrasti. Ühest küljest istud uhkete nikerdustega toolil rõdul, täielikust snobismist puudu monokkel silmas, teatribinokkel vasaku ja šokolaadikompvekid parema käe juures lebamas ja teisalt vaatad filmi, millel selline õrn netist sikutatud välimus. Nikkatsu Corporation! esitleb, mootorsae-katana ja tehissüdamega neiu peab ühendama zombiekatkust vaevatud Jaapani, enne kui hilja. Õrn petukaup tegelikult, treileri ja pealkirja järgi tundus, et võiks tulla Needuste Allee jaapani kastmes.
Nimetatud kõrvalised detailid ununesid aga kõik sel hetkel, kui tiitrid jooksma hakkasid ja tegevus käima tõmmati. Kuigi mõni idee oli laenatud mehe eelmisest filmist, siis midagi nii pöörast nägin ma viimati... hmm, loomulikult laupäeva õhtul Hõffil, veri lendas, pead lendasid, kamikaze lendas, zombielennuk lendas. Nalja nabani. Vaid üks koht võttis nina krimpsutama. Nibud ja hambad ei sobi kokku. Minu jaoks loob see kohe seose Andrei Tšikatiloga ja see ei ole mitte selline seos, mis mulle meeldiks.
Üleüldises plaanis aga ikkagi väga noobel elamus ja Athenasse on tulevikus loodetavasti veelgi asja.
Minu parimatest kavatsustest ja peenematest plaanidest hoolimata jäi kahe linna peale mõni film aga ikkagi vaatamata ja need tuli oma kodu rahus ja vaikuses ette võtta.
Prantslaste Jõuk / La Meute on film tüdrukust, kes ei suuda endas pakitsevat uudishimu rahuldamise vajadust alla suruda, hiilib öösel teise inimese elamisse ja saab oma vaeva tasuks koha puuris, kapatäie vormitut löga kausikeses ja karjamärgi abaluu alla. Mis seda vana head/kulunud vaikses maakohas möllava maniaki lugu veidigi originaalsemaks muudab on motiiv. Lihtsalt tapmise rõõmust inimesi rappiva perverdi asemel on memmeke, kes annab maale, mis maa oma. Kogu filmi see küll ei päästa, selleks oli liiga palju võrdlusmaterjali kõrval, aga veidi paremaks teeb. Lõpp oli muidugi eriti niru, piisas ühest heast seksist, et naisterahvas operatsiooni teenistusse meelitada.
Salajase operatsiooni teenistuses on ka filmi Trollikütt / Trolljegeren peategelane. Muhe habemik sõidab mööda Norrat ringi ja kütib... trolle! Erilise üllatusena see nüüd tegelikult kellelegi, kes filmi pealkirja mõttega lugenud on, vististi ei tulnud, aga mocumentary võtmes lahendatud filmi tegijad seda isegi ilmselt isegi ei lootnud ja ei jätnud ajurünnakut selle koha peal pooleli, kui keegi välja pahvatas, et kui teeks õige filmi sellest, kuidas üks mees trolle kütib. Ja mõtlesid veel muuhulgas välja, et trollid võiks elada elektriliinidega ümbritsetud reservaatides ning trolli käest vereproovi saamiseks tuleb end riietada raudrüüsse ja söödaks kasutada tundmatu päritoluga kristlase verd. Kõlava häälega naerma rõkkama vaadates just ei hakanud, aga läbiv muhedus maksab ka midagi. Tegelikult päris palju. Norra Ninjal teeb Trollikütt selja prügiseks.

Ning sellega võiks nüüd selleaastasele Hõffile peaaegu et joone alla tõmmata.
Võib juhtuda, et üks kataklüsmiline järellugu tuleb veel.

Hõff: pühapäev

2011-05-05T08:37:00.005+02:00

Pühapäeval sai pea poole lõunani põõnata, sest esimene seanss algas alles 12.30.

Norralaste kolmas esindaja sel aastal oli puhastverd komöödia, Norra Ninja /Kommandor Treholt & Ninjatroppen, mis festivali kontekstis ilmselt fantaasia all liigitati (mitte et see oluline oleks, hea komöödia sobib pühapäevaseks äratajaks nagu filmisõber kevadisse Haapsallu). Igatahes räägiti meile lugu sellest, kuidas üks oma kuningale üdini ustav mees, koos oma meeskonnaga, on ainuke jõud, mis seisab vaba Norra riigi ja kurjade CIA salasepitsejate vahel. Tõsielulistest sündmustest innustust saanud ja neid veidi oma filmi jaoks sobimaks kohandades suudeti mitmel puhul publik naerma ajada, aga kahjuks oli nende naerukohtade vahel veidi liiga pikad pausid. Tundus, et eeskätt selle tõttu, et neid tõsielulisi sündmusi püüti veidi liiga palju oma filmi sisse pikkida.
Ninjade toimetamistele järgnes hispaanlaste õudussugemetega peredraama Jõle / Atrocious. Järjekordne käsikaameraga üles võetud "dokumentaal", mis politseijaoskonna asitõendite ruumist tuuri on pandud. Keegi või miski lõigub /tükeldab/põletab suurema osa Quintilla perekonna liikmetest ning loodetavasti aitavad õe ja venna poolt filmitud materjalid loosse selgust tuua.
Küllaltki halb film. Eeskätt selle tõttu, et filmi alguses toodi sisse legend väikesest tüdrukust, kes end öösiti eksinud inimestele ilmutas. Ning lisaks on meil veel ka labürint. Nii et kujutage nüüd ette stseeni kuidas üks tegelane lolli peaga öösel labürinti teisele tegelasele järgi jookseb ja ära eksib. Ja siis ühes pikas pikas käigus, kus rohkem ükski rada ei hargne, selja tagant kostab häirivaid hääli, hakkab eespoolt paistma inimkogu. Ja ta lihtsalt seisab seal. Meie lollil tegelasel pole teha miskit, ära keerata ei saa, tagasi minna ei saa ja edasi minna ka nagu ei tahaks. Aga oletame, et seljatagused hääled läheneva ning meie tegelane on sunnitud jalgu lohistades edasi nihkuma. Ning kui stseen juba piisavalt pikaks on venitatud ja meie tegelane praktiliselt koguni jõudnud, keerab see end rahulikult ringi ja küsib tasase häälega: "Oled sa eksinud?".
Mina kujutasin. Elavalt.
Öine labürint oli, lollid tegelased olid aga vot seda stseeni ei olnud. Nii et kuidas saaks ma kiita õudusfilmi, mille kõige pingelisema stseeni ma omas peas välja mõtlesin?
Asjaolude kurva kokkulangemise tõttu tuli aga festivali lõpufilm, Kateksimusekataklüsm / Catechism Cataclysm, kõigil vaatajatel omaenda peas välja mõelda, sest mingi projekteerimisel tehtud apsaka tõttu suunati voolukatkestuse puhuks varutud akude vool laelampidesse, mitte kinotehnilise aparatuuri töös hoidmisse. Haapsalu inimestel ja tallinlastel pidavat olema mingi võimalus see teos järgi vaadata, aga vähemalt kaks autotäit tartlasi peavad nimetatud filmi vaatamiseks alternatiivseid võimalusi otsima. Vähemalt sisukokkuvõtte ja treileri põhjal peaks ta seda vaeva väärt olema küll.

Terashammastega Ebasurnu preemiad, mis antakse festivali parimatele filmidele, viivad koju Pumppüssiga parm,
Tõotatud maa,
Karate-Robo Zaborgar.

Liigesepõletikus Libahundi eripreemia, nõrgimale saavutusele, omistan filmile Jõle.

Tigeda Ahjualuse eripreemia, parimale lühifilmile, saab loomulikult Leipzigisse. Väga tahaks loota, et järgmisel aastal on nominente rohkem.

Põhimõtteliselt ongi kõik. Väike järellainetus järgnes ka veel juba koduses Tartus, aga see on juba ühe teise postituse teema.

Kohtume mõni päev vähem kui aasta pärast taas Haapsalus.

Hõff: laupäev

2011-05-03T00:05:00.004+02:00

Hilja voodi, vara üles. Laupäeval hakkas kino saama juba kell 12.

Ning esimest korda oli põhjust seada sammud selle uhke renoveeritud Suure Saali suunas, mis suurusega tõesti Rõdusaali lõi, aga atmosfääri osas mu arust alla jäi. Täpselt samuti nagu juhtus selle filmiga, mida seal näidati, Julia Silmad / Los Ojos de Julia võis olla küll verisem kui Wait Until Dark, aga pinge osas jäi sellele alla. Tegevus kulges küll sootuks teist rada pidi, naine püüab enne pimeduse laskumist leida meest, kes ta kaksikõel tooli jalge alt ära lõi, aga kandev idee pimedast naisest ja mehest, kes ei ole see kellena ta esineb, lõi seose nende kahe filmi vahele ja seda hispaanlaste kahjuks. Ei suutnud isegi need mõned parasjagu vahvad giallo elemendid mind väga rõõmust hüppama panna. Täitsa tavaline põnevik, hommikuseks äratajaks paras.
Ning erk tahtsin ma järgmiseks seansiks kohe kindlasti olla. Minu arust väga vinge treileriga Teispool Musta Vikerkaart / Beyond the Black Rainbow oli üks oodatumaid filme sel aastal, mida ma kahjuks või õnneks (filmi vaadanute arvates) ei näinud, sest lasin end mässida mahhinatsiooni, mille vilju veel kahjuks või õnneks (kahekümnest võimalikust 5 punkti, not so great success) näha pole olnud. Vähemalt on nüüd kodus filmiriiulil subtiitriteta Navigaator Pirx koha sisse võtnud.
Järgmiseks isiklikus filmikavas olnud Trollikütt / Trolljegeren läks aga kõhuorjuse nahka. Eelmisel aastal parasjagu sümpaatse mulje jätnud kaks söögikohta olid nimelt kollektiivselt otsustanud just selle ajahetke millegi kõrvalisega tegelemiseks valida, ning nii tuli sammud kaugemal ja üksjagu pika ooteajaga pubi suunas seada. Siis kulus veel aega produktide varumise peale ja seejärel tuli Tartu delegatsioonil korraks ka Tallinna korüfeede rõdul tähtsaid meestejutte ajada. Ühest väärt postrist sai üks väärt pilt ka tehtud. Huvilistele toimub esitlus Pöfböfil.
Aga Tõotatud Maa / Stake Land alguseks olin juba kenasti kultuurimajas tagasi. Nimetu kangelane, kes endale läbi laastatud maa teed Tõotatud Maa poole rajab pole küll mingi eriliselt uus idee, Mad Max kohe esimese seosena ja uuemast ajast The Road, rohkem muidugi see viimane, sest kangelasel oli ju noor poiss ka kaasas, kellest siis filmi käigus uut kangelast vormiti, et see teravaks ihutud vaia edasi kannaks, kui vanema mehe käes ramm lõppema peaks. Aga ilus oli see kinopilt ja tempokas ka. Sõna "ilu" alla võtsin siis praegu sujuvalt kokku nii kaunid loodusvaated kui ka parasjagu verised kohtumised vampiir-zombiedega. Mis tundus vähe omamoodi nükkena oli suhtumine kaaslaste kaotamisse. Seda juhtus tihti ja neist saadi väga kergelt üle. Väliselt siis vähemalt. Mis on tegelikult isegi hea, sest liiga tihti kasutatakse võtet, kus kellegagi läheb midagi väga metsa poole, sest muidu ilgem badass jääb kaotatud kaaslase laiba kohale nuuksuma. Selline väike detail jäi siis silma. Aasal põlvini rohus sünkroonliikumisega tegelenud Meister ja Õpipoiss tõid mulle silme ette aga Miyagi ja Karate Kidi. Võta kinni oli see nüüd hea või halb. Filmi üldhinnet see aga kuskile suunas ei mõjutanud. Väärt vaatamine.
Midagi vähemat ei saa ka Pumpüssiga Parmu / Hobo with a Shotgun kohta öelda. Pigem isegi rohkem. Lumepalli veerema pannud Tarantino ja Rodrigueze Grindhouse mõjub võrdluses kui kirikukoori valgetes põlvikutes sopran kisakoori olematu pikkusega seeliku all pesu mitte kandva Debbie kõrval. Isegi Machete, mis igal teise filmi soolikate küljes aknast rippudes saltosid viskab, tõmbab prügikastile kaane kõvasti peale ja loodab, et hommik ta ühes tükis leiab. Mul on südamest hea meel, et kui võtted vere lõppemise tõttu korraks takerdusid, siis värskete ideede tulva ei seganud miski. Ma saan täiesti aru, miks koolibussi stseen mõnel nõrgema kõhuga produtsendil kõrvetised esile kutsus. Instant classic. Ning kuigi ma ilmselt täiesti siiralt väljapahvatatud sooviga, et kogu festival ainult sedasorti filmidest koosnema peakski, päris nõus ei ole, siis double-feature Machete/Hobo paneks mul prilliraamid erutusest hõõguma nigu nipsti. Ning järgmine kord Elistveres vaatan karu ka hoopis teise pilguga.
Ning laupäevase filmikava lõpetuseks täpselt sama pöörane, aga praktiliselt veretu Karate-Robo Zaborgar / Denjin Zabôgâ: Gekijô-ban. Ma võiks ju rääkida hiiglaslikust lendavast kindlusest, mis tagumikku meenutas. Mainida ära roboti, kelle prototüübiks oli buldog ja kes vastaseid limpsima kippus. Heita nalja mehe ja küborgi armuliini üle, mis ühel pärastlõunal koopapõrandal eostumisega päädis. Aga ma ütlen lihtsalt. See oli film, kus naistel tulid rindadest draakonid välja. Sobib igasuguse filmiteemalise vaidluse lõpetamiseks. Casablanca, Kodanik Kane, Ristiisa - vallandas sealt keegi rindadest draakonid? Ei vallandanud. Seega diskussioon, selle üle milline neist maailma parim film on, muutub õigustühiseks.
Õhtu lõpetas lonksuke õlut ja näpuotsaga head muusikat Ehte baaris. Laupäeval kriips all.

Hõff: reede

2011-05-02T00:03:00.005+02:00

Ojah...
Ma käisin Hõffil,
ning mu keha on pisut nõrk.
Aga praegu istun ma oma arvuti taga tugitoolis
ja Hõffi ametlik CD mängib vaikset laulukest.
Ma kiikan õhtupimeduses tähti taevas,
ning nüüd on aeg kõike meenutada. *

Omasid tuleb ikka toetada ja nii alustas ka selle aastal festival meie oma koduvabariigis valminud õudusfilmikatsetusega. Leipzigisse - Eesti film arstitudengist, kes läheb maale praktikale, saab ilmselt osoonimürgituse ja kukub märatsema. Vähemalt oli parasjagu naljakas. Ja tundus et täiesti taotluslikult. Kahju, et taotluseks ei olnud seostatud tegevustik.
Järgmiseks kukkus Haapsalu lossihoone täispuhutud ekraaniga vabaõhukinos märatsema Brian Yuzna legendaarne Merekoletis / Amphibious - kahe "venna" ja potentsiaalse Nobeli preemia laureaadist merebioloogi teed ristuvad kalapüügiplatvormil, mille pomoks on Elvise look-alike ja mida püüab meretasa teha hiiglaslik... merekoletis. Mitte sugugi õudne ja ainult natuke jabur. Liiga palju tegeleti kõrvaliste asjadega, rohkem kirvega vehkivaid Elviseid ja vähem suvalistes isikutes oma tütart nägevaid merebiolooge. Või kui siiski, siis napimas riietuses paluks.
Kuna Yuzna väga kavalalt venitas merekoletise täies hiilguses näitamisega nii kaua kui vähegi kannatas, siis järgmisele seansile jäime hiljaks. Hämarad Hinged / Morke Sjeler oli juba mõnda aega käinud ja meid püüti väga kavalalt suunata hoopis üht teist filmi vaatama. Põhjamaise kindlameelsusega pääsesime aga siiski seda Norra ökohorrorit**, kus elektritrelliga inimeste pähe auke puuriti ja neile sedakaudu ajude asemele musta ollust manustati, nägema. Ning julgen öelda, et valik sai tehtud õige. Oli pinget, huumorit, parasjagu meeldiv helitaust ja täitsa asine puänt. Üks kahest filmist, mis sel festivalil veidi magusat õõvatunnet tekitada suutis.
Ning reedese filmivaatamise lõpetas Punane, Valge ja Sinine / Red, White & Blue, mida päris õudusfilmiks mina ei nimetakski. Puhas indiedraama, mis lihtsalt parajalt verise lõpu sai. Selline film, mille üle annaks vaielda ja arutleda pikalt. Kes oli hea ja kes paha. Kelle teod olid õigustatud ja kes sai paraja palga. Teadlik HIVi nakatamine on ju kriminaalkuritegu? Ilmsüüta tüdrukutirtsu ründamine, temalt vabaduse võtmine ja piinamine passib ju rohkem antikangelase tegevusarsenali? Hea film. Kahjuks ainult sutike valesti ajastatud. Minul endal küll ei ole kombeks poole filmi pealt unne vajuda, aga kuna kell oli palju, tuli kustus ja tempo aeglane, siis vajus nii mõnigi pea rinnale ja ühtlane norin täitis saali. Ning selle asemel, et peategelaste lembehetke traagikat endasse ahmida, tuli naerust vappudes õhku ahmida.
Reedele kriips alla.

* laulda teate küll mis viisil
** ökohorror - küllalt vähelevinud õudusfilmižanr, mida siiani esindas minu teada vaid Long Weekend (1978)

Mehiste meeste tagasitulek / Hercules Returns(1993)

2011-04-28T13:37:00.002+02:00

Kaks kinoentusiasti võtavad ühe naise ka kampa ja püüavad aastaid suletud olnud kinoteatrit uuele elule äratada. Linnakese suurima kino omanik ei saa sellise arenguga loomulikult mitte leppida ja haub välja kavala plaani, kuidas konkurentidele paras kaigas kodaratesse susata.* Avafilmiks valitud Ercole, Sansone, maciste e Ursus gli invincibli (1964) on nimelt, nagu nimigi viitab, itaaliakeelne ning ilma ingliskeelse dubleeringuta seda kohale saabunud massile kuidagi näidata ei saa. Dubleeringule ongi aga kuri mogul käpa peale pannud ja tore algatus on justkui eos hääbuma määratud. Aga, nagu ikka, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kui dubleeringut ei ole, tuleb see teha. Jooksvalt. Sünkroonis. Enamus geniaalseid asju just nii lihtsad ongi.Nagu hilisem uurimustöö paljastas, on selle austraalia filmi näol tegemist mugandatud live-showga. Des Mangan ja Sally Patience sõitsid linnast linna, kaasas kas Ercole... või mõni muu väärtfilm, panid selle mängima, ise istusid mikrofonid käes tagumises reas ja lugesid teksti peale. Ühel etendusel juhtus kohal olema ärimees, kellele show meeldis, vaba raha oli ka ja nii see film sündiski.
Oluline vahe ja kindel pluss, MST3K seltskonnaga võrdluses läheb austraallastele kirja selle eest, et nemad räägivad kogu filmi aja ja püüdsid, suuresti õnnestunult, mingit narratiivi jälgida. See lugu ei olnud küll kuskilt otsast loogiline, aga ikkagi enamvähem sidus. MST3K, vähemalt niipalju kui mina neid näinud olen, teeb häält siis, kui ekraanil toimub midagi sellist, mis neis mingi reaktsiooni esile kutsub. Kuna üks märkimisväärselt halb film vaatajas päris tihti igasugu reaktsioone esile kutsub, siis mölisevad nad küll tõesti samuti praktiliselt kogu aeg, aga üldjoontes see jääbki mölaks. Küll parasjagu naljakaks, kui vaataja vastavas tujus on, aga kuidagi sihituks.
Austraallastel oli aga usutav raamistik ja siht silme ees.Huumori tase oli küll mõnevõrra kõikuv ja vaevalt, et igaühte naerma ajav, aga kes eales on üht filmi sellepärast vaatama asunud, et keegi selle uskumatult halvaks on kiitnud, siis Hercules Returns on suhteliselt kindla peale minek. Väga täpselt ei uurinud, aga tundus et vähemalt kaasvaatajatel, Metsavanal Ja Xipel, oli mõne koha peal pisar silmas. Naerupisar. Ning komöödiat, mis sedasi naerma suudab ajada, saab ainult ühteviisi hinnata.

*Kujutage ette, kui lahe oleks kuskilt uudistest lugeda, kuidas Athena pidi mõne prantsuse väärtfilmi linastuse ära jätma, sest heliriba läks kuskile kaotsi ja loo lõpus Cinamoni pressiesindaja kommentaari andmisest keeldub.

Homme algab...

2011-04-28T10:58:00.003+02:00

No nii, kõik väikesed ja suured filmisõbrad. Käed juba värisevad erutusest? Pidupäeva riided ja kriuksuga kingad välja otsitud? Pass ostetud ja ajakava paigas?
Tugevamatel on võimalus nende kolme päeva jooksul 13 filmi ära vaadata, isiklikus plaanis on hetkel 12 linateost. Alateadlik Julmus, Jõuk, Saatana Maja, Võigas Surm on kavast kindlalt väljas. Karate-Robo Zagorbar võistleb aga Hatchet 2-ga . Tuleb ilmselt kulli-kirja visata. Ülejäänud filmid, kui vähegi jõudu on ja mingid kõrvalised asjaolud segama ei hakka, saavad vaadatud ja hiljem siis ka ära märgitud. Erinevalt poolt on promotud erinevaid filme, kes ootab eriliselt Pumppüssiga Parmu, kes Tõotatud Maad, tänases Postimehes räägiti Norra Ninjast ja Trollikütist. Lisan siis siia veel omaltpoolt ka Teispool Musta Vikerkaart ja Katekismusekataklüsmi. Valikut igale maitsele.Sel nädalal on infot tilkunud ka Tartus toimuva jätkufestivali kohta. Teisipäeval ja kolmapäeval (3. ja 4. mail siis) on ka Athenas võimalus koledaid filme vaadata. Mõlemal õhtul kaks filmi kavas ja erilise rosinana film, mida Haapsalus ei näidatagi. Nishimura Helldriver. Tuleb ilmselt kohal olla. Loodetavasti siis ei veeta lavale ja ei panda kasvavale noorsoole loengut pidama.

Flash Gordon (1980)

2011-04-24T16:21:00.006+02:00

Iga küsimuse vastuse mõtlemiseks on kaks sekundit aega. Mis on maailma naljakaim film? Kes on maailma halvim näitleja? Kes on maailma seksikaim näitlejanna? Kes on maailma huvitavaim lavastaja? Kes peab maailma parimat filmiblogi? Kes on maailma vingeim produtsent?
Kas just kahe sekundiga, aga siiski suhteliselt kiiresti suudaks ilmselt mingi vastuse enamikule küsimustele välja purtsatada, ehk vaid vingeima produtsendi nimetamine võttis vähe kokutama.
Tegelikult on mul lausa selline aimdus, et isegi suvalise produtsendi nimetamine võtab pisut kokutama. Sellise, kes tõesti põhikohaga produtsent on. Mitte sellise, kes oma ego rahuldamiseks on kirjutanud stsenaariumi, ise mängib peaosa, loomulikult istub ka lavastajatoolil ja on siis ka oma isikliku papi mängu pannud.
Üheltpoolt võib ju muidugi mõelda, et mis sest produtsendist ikka. Näitlejad mängivad, lavastaja lavastab, tema annab ju ainult raha. Aga vähemalt minu jaoks on Dino De Laurentiis täpselt samasugune kvaliteedimärk nagu Terry Gilliam või Katherine Hepburn. Barbarellas oli ju ka Jane Fonda, Diaboliku lavastaja oli Mario Bava, Conanites mängis Arnold, Army of Darknessis Bruce Campbell, aga mina küll ei julgeks selle peale kihla vedada, et näituseks Jerry Blockbusteri rahadega filmitult oleks nad sama märkimisväärsed välja kukkunud.
Nii et, kui ma enne vaatama asumist teadsin Flash Gordoni kohta, et tegemist on ühe halva 1980. ulmefilmiga, millele Queen on muusika teinud, siis algustiitrite ajal vilksatanud DDL nimi andis kindlustunde, et suure tõenäosusega pakutakse üht säravalt halba 1980. ulmefilmi, millele Queen on muusika teinud.Ning täpselt nii ka läks. Planeet Mongol elab kogu universumi valitseja Ming the Merciless, kellel kammerteenriks on Darth Vader ja kelle suurimaks mureks on litsakas tütar, nii et mees maandab omi pingeid suvalistele planeetidele loodusõnnetusi kaela manades. Õnnetu juhuse läbi valib ta oma järjekordseks mängukanniks aga planeet Maa, kus elab hulluvõitu teadlane, kes on oma kodus kosmoselaeva valmis nokitsenud, mille pardale ta ülikavala nükkega meie kangelase ja tolle potentsiaalse silmarõõmu meelitab. Täiesti juhuslikult saabki laev ilmaruumis just täpselt planeet Mongole pihta ja Flash Gordon peab mängu panema kõik oma oskused, et Mingile koht kätte näidata, oma tulevastele laste ema välja valida ja lindmehele vaprust õpetada.
Peaaegu nagu Barbarella. Aga mitte päris. Ei oskagi päris täpselt näppu peale panna, kus ja mis vajaka jäi, sest no mõelge nüüd ise. Queen teeb mussooni, Ornella Muti, Brian Blessed ja Timothy Dalton näitlevad, Flash Grodon tacklib terve keiserliku ihukaitseväe, valusalt lõikav dialoog, auklik stsenaarium, kõik oleks nagu olemas. Ainult uuristavaid usse ei näidatud. Ilmselt siis see ongi. Oleks uuristavad ussid ka Ornella Mutist üle käinud paneks 10/10. Aga praegu jäi kuidagi poolde vinna.

teeme ka täna midagi vä?
passige nüüd peale, kohe tulevad uuristavad ussid.

kes, kurat, jättis purgile kaane peale panemata? ussidest on nüüd ainult mälestus.

Vallatu tüvirakk / Andromeda Strain(1971)

2011-04-20T07:37:00.007+02:00

Kui juba klassikaliste ulmefilmide kallal torkimiseks läks. Andromeda Strain on nagu Dr. House kohtub CSI-ga. Mis automaatselt ei tähenda midagi halba. Pigem just vastupidi. See hetk, kui mehel randmest punast liiva nirisema hakkas olin ma täiesti kindel, et siit tuleb üks igavesti hea film. Maaväline eluvorm, mis muudab vere liivaks. Superlahe idee.
Kahjuks leiti aga siis, et vaataja on sellega taskus ja superlahedate ideede asemel hakati uskumatu põhjalikkusega näitama desinfitseerimisprotsesse, robotkäte osavust purgikaante eemaldamisel ja väikeloomade koolemist. Stiilis, et vaadake kui vinged asjad meil siin on ja vaadake nüüd mida põnevat selle masinaga saab teha ja kui te veel seda masinat näeksite, mis meil teises toas on. Masin mis teeb bing.
Mis aga tähendas, et enamus aega oli igav. Ja kõik väikesed ebakõlad, mis silma jäid ja muudes oludes ka kohe unustatud oleks, jäid häirima. Kas Dr. Ruth nägi tõesti esimest korda oma karjääri jooksul plinkivaid tulukesi? Kas sidesüsteemid trükkisid aga paberit välja, aga kuna kelluke polnud tilisenud, siis ei viitsinud keegi neid lugeda? Mis mõte oli kogu sellel desinfitseerimisprotseduuril, kui alumist tasandit eraldas esimesest tegelikult vaid kolm ust ja kui laserid isegi koperdavale inimesele pihta ei saanud, siis mis lootust neil vilka närilisega olnud oleks? Ning kõige suurem ämber. Mis mõte on terminalidel, millele ohu korral ligi ei pääse? Oht on küll isoleeritud, aga kuna ainus võti on samuti isoleeritud piirkonda, kus ühtegi terminali ei ole, siis lendab kogu kompleks ikkagi õhku. Mõistlik.Ning nii lubavalt alanud film vajuski ära pikaksvenitatud telesarja osaks, mille algus oli põnev, mille lõpus toimus heureka moment ja nende kahe sündmuse vahel näidati toonast tipptehnoloogiat.

see muhe stseen oli ka suhteliselt filmi alguses. kui teistest akendest kiigati sisse ühekaupa, siis selle ümber tõugeldi kahekesi.

Kolm meest laevas / Солярис(1972)

2011-04-19T12:11:00.004+02:00

Tarkovskiga ei möliseta. Üldiselt. Mõjub blogi usaldusväärsusele halvasti. Halvimal juhul tuleb üldse uut hobi hakata otsima.
Nii et kui te nüüd arvate, et ma Solarise kohta midagi halvasti kavatsen ütelda, siis otsige lolli. Miks ma peaksin? Ükski film, mis pea kolm tundi kestab ja vaatajat selle ajaga unele ei suiguta, on ju automaatselt hea film. See, et pool tunnikest lühemana oleks tegemist veelgi parema filmiga, on praegu mitteoluline. Mitu Cannes'i festivali žüriipreemiat mul ette näidata on, et siin kobiseda julgen. Kui ikka mees tahab voolavat vett näidata, siis las ta näitab. See, et mina maalikunstist midagi ei jaga, ei tähenda, et stseen intelligentsemat vaatajat ei kõneta. Kiirteel vurisevad autod tähendasid ka raudselt midagi ülimalt olulist.Enamus aega töötab selline vaikne kulgemine aga tõesti filmi kasuks. Selleks ajaks, kui esimest korda Harit näitas oli, olid närvid juba parasjagu üles ärritatud. Vilksatav kõrv siin, pisike kääbus seal, lehviv kleidisaba nurga taha kadumas. Pagana kõhe oli. Kogu aeg ootasid, et nüüd midagi juhtub. Kellegi sisikonnast hüppab tulnukas välja või hakkab kehaõõnsustest musta vedeliku nirisema. Raamatut olen küll lugenud, aga üldiselt on ju filmides kombeks, et kui pinget parasjagu pikalt kasvatatud on, siis ühel hetkel tuleb see kuidagi vägivaldsel moel maha laadida.Tarkovski lasi aga pingel lihtsalt niisama maha kerida, nii et kui ühelt hetkel tõesti selle vägivaldse mahalaadimiseni jõuti, oli tegemist küll üksjagu mõjuva stseeniga, aga ma juurdlesin veel selle üle, et mis kurat selle maali peal siis nüüd olulist oli, mida mulle selle eelneva stseeniga öelda taheti. Iga film, mis niimoodi vaataja ree pealt ära pudistab on aga ju automaatselt halb film.
Blogi ma võin kirjutada sedasi, et lugeja mõne koha peal juhmi näoga tekstist mõttepoega taga ajab. Filmist, mis mõeldud vähe suuremale vaatajaskonnale kui oma pere, tahaks ennast ilma abimaterjalideta läbi närida. Tahaks, et kui kogemata kombel filmi esimesel veerandil silmi satun pilgutama, ei jääks ainus vihje lõpu lahti mõtestamiseks nägemata. Mitte et lõpp ka seda vihjet teades oluliselt selgemaks muutuks.Nii et kiidan näitlejatöid. Natalja, Donatas ja meie oma Jüri Järvet olid kõik tublid. Kiidan seda osa, mis sellist magusat kõhedustunnet tekitas. Ning jään kahtlevale seisukohale, kas neid kunstiliselt kõrge väärtusega stseene oli ikka niipalju vaja filmi sisse pikkida.

on vaja. on.

Nässus neljapäev / Thursday(1998)

2011-04-13T13:10:00.002+02:00

Film algas äärmiselt hästi, Mickey ja Mallory laadis hästi. Aaron Eckhart vaoshoituma Mickeyna ja Paulina Porizkova litsakama Malloryna. Aga stseen lõppes ära, tegevus hüppas öisest bensiinijaamast lapsendamisest unistava sojapiima tarbiva keskklassi perekonna majja ja nii kõrget taset enam saavutada ei suutnud.Oma kuritegeliku mineviku eest pagenud Casey vanad patud/sõbrad jõuavad talle ikkagi järele ja elusast peast päikeseloojanguni vastu pidamine muutub iga hetkega vähetõenäolisemaks. Uusi värvikaid tegelasi hakkab tema ukse taga kobistama järjest tihedamalt ja Casey Kolgata tee muudkui venib ja venib pikemaks.
Põhiline asi mida filmile ette heita on nende värvikate tegelaste suhtes üles näidatud hoolimatus. Toodi tegelane kohale, lasi tal natuke asjatada ja lükati siis kõrvale, et järgmisele ruumi teha. Näiteks Aaron Eckharti kasutati tegevuse käimalükkajana ja siis veel paaris üksikus episoodis. Raiskamine. Elektrisaega Billy Hill sai nii kiiresti litaka kirja, et ei jõudnud ohutustehnika manuaaliga poole pealegi.No ja siis veel lisaks minu isiklik ettekujutus seksikusest. Latekskleit seda ei ole. See Dallas, kes filmi keskel tegutses ei näinud enam välja kui veidi litsakam Mallory, ta nägi lihtsalt litsakas välja.
Nii et üldises plaanis, päris normaalne põnevik, aga mitte nii hiilgav, et ma seda pubis õlut libistades kõrvalistujale soovitama tõttaksin. Muide, sellise end järjest enam pahandustevõrku mässiva mehe loo on James Hadley Chase pannud kirja oma raamatus Tiigril Sabast (Tiger by the Tail). Raamat oli väga hea ja kiire uurimistöö paljastas, et 57. aastal on sellest ka film vändatud.

päris pädev viimane soov

Bono poolvend

Eelsoojendus ehk räme promo Hõffi ülistuseks

2011-04-13T10:36:00.006+02:00

'teagi nüüd, kas olen mina lihtsalt kannatamatu või tilgub infot selleaastase Hõffi kohta tõesti aeglasemalt kui varasematel aastatel. Festivalini pole enam kolme nädalatki, aga korraldajad kavatsevad ajakava teada andmisega veel mõnda aega venitada, facebookis on 18. kuupäev maha hõigatud.

Vähemalt anti laiemale avalikkusele eile teada teine suurem ports filme, mis Haapsalus näitamisele tulevad. Ja kui treilerite põhjal otsustada, siis paistab üks igavesti vinge üritus tulevat. Mitte et keegi selles enne kahelnud oleks. Kogenud hõffisõbrad otsisid juba märtsis Haapsalu linna kodulehelt vihjeid, kunas tuleb tee Läänemaale rataste alla võtta. Broneerisid magamiskohti juba siis, kui hoff.ee lehel vaid majutuskohtade kohta infot jagatigi.

Sest kevadises Haapsalus on kohal kõik sõbrad tuttavad, kes terve aasta on kibelenud, et saaks aga jälle pimedas kinosaalis silmi pungitada, lossimüüride vahel õlut libistada, rannal väikest kevadist grilli korraldada, kohalikus pubis kohalikele noortele punkliikumise ajaloost hambasse puhuda ja magamiskohas toanaabri kuklast hambapastajälgi otsida.

Käivad küll mingid ümbernurgajutud ka sellest, et sel aastal ka Tõff toimuma saab, seda siis vist vähe suuremas mahus, kui eelmisel aastal, aga no mis festival see ka on, kui pärast filmi lõppu koju koti peale kobid. Pealegi Athena paneb Emajõe voogudele vabalt veel aastaid vastu, aga meri võib Haapsalu neelata kiiremini, kui jõuad "Õudus- ja fantaasiafilmide festival" öelda. Aga no Valga ja Võru inimestel, kel tõesti tervis Haapsallu reisida ei luba, tasub siis Athena Kino lehel silm peal hoida, kuigi nemad on informatsiooni jagamisega veelgi kitsimad.

Eesti Film ja Punane Elavhõbe (2010)

2011-03-30T20:01:00.018+02:00

Uskumatu lugu. Ei suutnud oma süütuid vasikasilmi uskuda ega oma blondis peakeses sellisele ketserlikule mõttele kohta leida. 20 aastat oma riiki ja endiselt leidub meie hulgas element, kes ETV-d ei vaata, Eesti Filmi ei austa, Vabadussamba juurde lilli ei vii, Kalevipoja kuju fondi annetanud pole ja Ansipit ei usu.
Kõige koledam oli aga see, kui muidu igatepidi viks ja viisakas ning äärmiselt laia silmaringiga dotsent Broz Tito kõigi märkide kohaselt täiesti tõsimeeli küsis, et MIKS ta peaks üht järjekordset Eesti Filmi vaatama? Niivõrd kohatuna tundus see pärimine, et hoobilt ei osanudki midagi mõistliku vastuseks kosta, kuid öösel poolunes voodis väherdes ilmutas end Püha kolmainsus, Ruus, Lokk ja Õunpuu ning panid mulle südamele, et ma eksinud lambukese tagasi õigele teele juhiks.

Siit nad siis tulevad. 5 põhjust, miks vaadata Eesti Filmi.

a) Eesti Film on õpetlik. Kust mujalt saaks eestlane teada parima koha küüslaugu kasvatamiseks (Head Käed)? Kuidas muidu oskaks meeleheitel koduperenaised oma ihasid rahuldada (Somnambuul)? Kas oskaks keegi veel paremini selgitada suvalises kohas urineerimisega kaasnevaid ohtusid (Nimed Marmortahvlil)? Kes teine õpetaks koolis vajalike ellujäämisnippe (Klass)?

b) Eesti Film on seksikas. Mirtel Pohla käib alasti ujumas (Jan Uuspõld läheb Tartusse). Carmen Kass hiilib pesuväel mööda korterit ringi (Täna öösel me ei maga). Hele Kõre kehastub anatoomiaõpikuks (Mina olin siin). Viire Valdma ja Liina Tennossaar osalevad grupiseksis (Sügisball).

c) Eesti Film räägib tõsistel teemadel. Maapiirkondades on regionaalministri tegemata töö pärast elu välja suremas ning ainult välisinvesteeringud hoiavad kõige hullema ära (Vanad ja Kobedad saavad jalad alla). Eesti poliitikud on kõlbeliselt laostunud ning nende korraldatud kostümeeritud orgiad kannatavad vabalt võrdlust Caligula ja Nero parimate päevade saavutustega (Stiilipidu). Ühiskonna sallimatus seksuaalvähemuste suhtes, agalmatofiilik Tädi Ruth julges vaid pimeduse kattevarjus oma tõelist mina välja näidata (Kohtumine Tundmatuga).

d) Eesti Film on roheline. Propageerib kitsepiima (Lammas all paremas nurgas). Väitleb sigade vabapidamise kasulikkuse teemal (Sigade Revolutsioon). Otsib taigas elus mõtet (Karu süda). Tõestab, et lisaks vähjadele ja ebapärlikarpidele elavad Eestimaa ülipuhastes jõgedes ka kuldkalad (Ristumine Peateega).

e) Eesti Film maksab Mait Malmsteni kodulaenu. Mait Malmsten on professionaalne spioon, kes kogemata kombel valel ajal vales kohas pardivilet puhuma satub(Agent Sinikael). Mait Malmsten on hullumeelne pommimees, kes vabal ajal Vello Orumetsa laule joriseb (Kuldrannake). Mait Malmsten on patukahetsusretkel pereisa, kelle peopessa on nuga kinni jäänud (Nuga). Mait Malmsten käib Venemaal Püha Graali otsimas (Punane Elavhõbe).

Punase Elavhõbeda kohta lisaks ka veel paar märkust. Tegemist on lausa nii vinge filmiga, mis neile kõigile viiel punktile kenasti vastab. Vaataja saab teada, et Punane Elavhõbe on väljamõeldis, millega lihtsameelsete käest raha välja petetakse. Alasti kisub ennast Inga Salurand. Linnugripi ja/või seagripi epideemia oht pole sugugi möödas, eriti kui reisida Venemaa avarustes. Rohelise poole pealt kaunid loodusvaated Venemaa avarustest ja hobused keda piitsaga pekstakse.
Kui tegemist ei oleks Eesti Filmiga siis ma võibolla mainiks ära tegelaskujud, mis on nii üheplaanilised, et isegi 3D prillidest poleks abi miskit ning juhiks tähelepanu sellele, et lugu mis kulgeb punktist A punkti B kui joonlauaga tõmmatult ei klapi põnevusfilmile teps mitte.

Nii et vudinal nüüd kõik kinno või videolaenutusse. Kaua te neid Ameerika täissöönud kapitaliste nuumate? Eesti Film ootab.
Pealegi, miski ei liida inimesi rohkem, kui ühiselt läbielatud kannatus. Selja veriseks piitsutamine jäägu ekstremistidele, jutti vaadatud Agent Sinikael, Täna öösel me ei maga ja Karu süda on palju rafineeritum meetod.

Kormoranid (2011)

2011-03-29T12:19:00.005+02:00

Minu jaoks ei ole "Helter Skelter" see laul ja "Suicide Solution" ei kõla verd tarretama panevalt, aga Kormoranid on nüüd raudselt see film. Hommikul laua taga kohvi juues ja tasakesi Postimeest sirvides pani ikka paraja paugu, kui kultuurileheküljel Enn Klooreni pilti nägin ja järelehüüet lugesin. Kellelgi, kuskil peab ikka kuradi veider huumorimeel olema.
Järgnev mõttearendus on nõrganärvilistele mittesoovitav ja ei pretendeeri absoluutselt tõele.
Mõelge aga siinkohal, kui see ei olnudki kokkusattumus. Kui Tolgi ja Maimiku niigi eepiline promokampaania pidigi sedasi kulmineeruma. Kormoranid ehk ajurabandusse surnud Enn Klooren mängib ajurabandusse surevat Beni. See peaks ju masse kinno meelitama nagu murdu. No ja Tolgi ja Maimiku huumorimeele kohta kuradi veider öelda, ei ole ju ka liialdamine?
Eksirännakult poolearulise ajupoolkera juurest tagasi.
Eepilise promokampaania juttu ma tegelikult mõtlesin täiesti tõsiselt. Kormoranid on ses osas sama kõva film kui Avatar. Filmina ei midagi hiilgavat, aga ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei taha seda filmi näha. Materjali mida promoda on ka muidugi kõvasti. Mikko Fritze ei taha Elina Pähklimäega "seksida". Sven Sester tahab Jüri Vlassoviga "materjale uurida". Lenna Kuurmaa ja Piret Järvis ei taha pepusid vastu "kõlarit" suruda. Nõia-Ints "naelutab" seina. Võibolla need ei olegi pealkirjad erinevaist portaalidest, aga umbes sarnaseid "artikleid" ilmus neis küll. Ja mitte vähe. Mis paratamatult viis selleni, et mina isiklikult ootasin üht Jan Uuspõld läheb Tartusse tüüpi filmi. Mille vastu mul mitte midagi olnud poleks, hea film oli.Kormoranid oli oma huumori osas aga enamus aega oluliselt leebem ja tasasem. Film mehest kes ei taha sugugi suureks saada ja kellele keegi ära ei suuda öelda. Positiivse poole peale suurepärane muusikataust ja naljad, mis ajasid muigama. Sellised muhedad Lammas all paremas nurgas tüüpi naljad. Film vanadest rokipeerudest aga muidugi sellist läbivat leebust endale lubada ei saanud, ning seetõttu tuli vaatajale ka midagi vürtsikamat pakkuda. Kahjuks oli see vürtsikam enamasti labane ja mitte mingi otsa pealt naljakas. Arbuusi koinimine oli lausa oigama ajavalt valus stseen, kari peeretavaid koeri ei pääse sinna lähedalegi.Mis mind aga kõige rohkem häiris ja filmile enim miinuspunkt teenis, oli staaride ja staarikeste suhtarv minuti kohta, mis ületas mängeldes Tantsud Laipade ja Laulud Kurtidega saadete vastavat näitajat. Enamik neist tundus olevat filmis ainult selleks, et saaks mõnda meelelahutusportaali intrigeeriva sisuga artikli kirjutada. Sama hästi oleks võinud korraldada loterii, mille eest teenitud rahaga oleks saanud selle film vändata ja mille auhindadeks osatäitmised filmis.
Normaalne film, mis olnuks parem, kui oleks suudetud naljategemisega piiri pidada ja kõrvalosatäitjatele mingit mõistliku tegevust leiutada.

Lisztomania(1975)

2011-03-25T15:19:00.002+01:00

Kui ei teaks, pakuks suht veendunult et Lisztomania on Russ Meyery lavastatud. Tisse oli ainult vähevõitu, aga või no temagi igakord jõuab. Mulle lõi igastahes Up! silme ette. Aga ei ole, Ken Russelli film hoopis.
Üksjagu võimekas pianist Franc Lizst hullutab rahvast siin ja sealpool Doonaud. Noor ja hakkamist täis helilooja Richard Wagner püüab tema kuulsusesärast kasu lõigata ja põimib pisikese fragmendi ühest Lizti loost enda töösse. Sellele (vale)faktikesele tuginedes ehitab Ken filmi konflikti üles, kõik muu seal ümber on aga juba tema isikliku fantaasia vili.Mis tähendab, et tegemist on parajalt pöörase ja mitte kõige loogilisema filmiga. Aga igasugu põnevaid ideid ja kaadreid tihkelt täis. Beatlemania vaimust kantud avastseenist väga silmatorkava sümboli mahakaksamiseni. Chaplini väikese hulkuri stseenist kitarriga surma sülgava platvormsaabastes Adolfini. Ehk siis täpselt sama seis mis Tommyga, visuaalselt väga lahe ja meeldejääv, aga sisu nii ja naa, pigem naa.Õnneks või kahjuks tundubki, et Devils oli erand ja Russell toona lihtsalt veel ei julenud Pegasust väga lendu lasta. Savage Messiah on ka üks mehe varajastest katsetustest ja lisaks mängib seal Helen Mirren. Ehk on seal lootust, et kõrge kaarega fantaasialennu käigus ka põnev ja kaasahaarav lugu räägitakse.
Mis aga mingil juhul ei tähenda,et ma kavatseksin mõnd Keni muusikabiograafiat nähes pea põlglikult kõrvale keerata. Silmailu ka ikka maksab midagi.

Ootamatult / Suddenly, Last Summer(1959)

2011-03-25T12:08:00.003+01:00

Vähe sellest, et vanasti rohi rohelisem ja taevas sinisem oli, aga mõelge korraks milliste suurepäraste postritega üks puberteedik enda toa seinu sai katta. Audrey Hepburn, Gina Lollobrigida, Sophia Loren, Jane Fonda ning Elizabeth Taylor, kui mõne näitega piirduda. Kes meil täna on? Scarlett Johansson. Ning veel enne, kui mõni anonüümik tuleb siia kommentaariumisse kellegist Transformerite staarikesest jahuma, paluks tähelepanu pöörata faktile, et lisaks apetiitsele välimusele on eelpool nimetatud naised ka enam kui pädevad näitlejad.
Just seetõttu lugesin kurbusega teadet Elizabeth Taylori surmast ja isikliku väikese austusavaldusena sättisin end Suddenly, Last Summerit vaatama.Ning sain rohkem kui oodata oskasin. Tenesse Williamsi näidendil põhinevas linateoses lööb nimelt Elizabethi kõrval kaasa ka keegi Katharine Hepburn. Mis tähendab täpselt seda, mida oletada võibki. Kõik ülejäänud osalised on lihtsalt taustamaterjaliks, tegelasteks, kelle küsimised ja mõtteavaldused kahel suurel särada lasevad. Katharine oma tuttaval jõulisel ja Elizabeth veidi hillitsetumal viisil.
Lugu ise on aastatega oma šokiväärtuses kahjuks kaotanud. Oma poega narruseni armastanud ema laseb oma õetütre hullumajja pista, sest peab tema versiooni poja surmast poolearulise lalinaks. Vähemalt püüab end selles veenda. Ning kui satub lugema uuest revolutsioonilisest ravimeetodist, lobotoomiast, püüab üht noort kirurgi veenda neiu peal seda operatsiooni katsetama.Tekst on muidugi teatritükil põhinevale filmile kohaselt terav ja laseb peategelastel end suurteks mängida, aga kuna tükikese ajust välja lõikamine on ravimeetodina oma aktuaalsuse kaotanud ning ka hiljem sisse toodud toonased kuumad teemad põhjalikult maha jahtunud, siis päris nii võimast elamust, kui Cat on Hot Tin Roof ja Who's Afraid of Virginia Woolf? siit ei tulnud, kuid kui võrrelda näiteks Kuninga Kõnega, siis oli Suddenly, Last Summeris tõeliselt vingeid näitlejatöid täpselt poole rohkem.

Kkkkkkuninga kkkkkõne / King's Speech(2010)

2011-03-16T11:27:00.005+01:00

Kavatsen jälle piredat vanainimest kehastada ja enamusele vastu vaielda. King's Speech ei ole 2010. aasta parim film, kohe kaugeltki mitte. Ootamatult troonile saanud kokutava kuninga lugu on lihtsalt igav. Korralik, sirgjooneline ja kuiv. Umbes nagu 53 aastane vanatüdruk reede õhtul kohaliku pubi ees endale nokastanud meremeeste vahelt teed tehes. Intriig on õhus, aga tegelikult teavad ikkagi kõik, et midagi ei juhtu, kassid saavad õigel ajal toidetud ja kuningas peab oma kõne ära.

tüüpiline inglise abielupaar, poenimekiri käes
-kle, kas munad said ikka kirja?
-kkkkkkkrt sa minu kkkkkkäest kkkküsid, ise kkkkkkäisid kkkkkülmkapi juures vaatamas

Colin Firth oli muidugi märkimisväärselt hea. Ma usun, et mitmedki sarimõrtsukad on oma kongist elektritoolile läinud muretuma ilmega näol kui Colinil mikrofonile lähenedes. Aga seda on ju suurepärase filmi jaoks selgelt vähe. Lugu ei köida, kostüümid on miljon korda nähtud, Geoffrey Rush on täpselt sama ekstsentriline nagu alati ja Helena Bonham Carter on vana ja väsinud olemisega.
Täiesti keskpärane film, ühe hiilgava näitlejatööga.

Remains of the Day on ikka kõigil nähtud? Vot see oli üks igavesti hea Inglise Draama®.

Kannatuste rada / The Trials of Darryl Hunt(2006)

2011-03-03T10:14:00.004+01:00

Deborah Sykes vägistatakse ja tapetakse. Darryl Hunt on mees, kes selle jälgi teo eest kohtu alla antakse ning süüdi mõistetakse. Väga lihtne lugu.
Ainult et mõrvarelva ei ole kusagil, kuriteopaigast ei leita midagi, mis Darryli sinna asetaks ning kõik tunnistajad räägivad suhteliselt ebamäärast juttu.
Ning Darryl on neeger ja Deborah valge naine. Selline väike detail ka veel.
Nagu pealkirjast järeldada võite, siis selle esimese protsessiga lugu siiski ei lõppe. Ning spoilerdan siis ka niipalju, et tegemist on õnneliku lõpuga filmiga. Napid 19 aastat hiljem lastakse mees välja.Ma ei mäletagi, kuna ma viimati mõnd filmi vaadates sedasi vihastanud oleks. Türi küll, kas 12 Angry Men vaatamine ei olegi siis vandekohtunikuks olemise juures kohustuslik? Kas reasonable doubt on mingi filmitööstuse ja Earl Stanly Gardneri vaimusünnitis? Persse raisk, mingi tont ütleb, et ma vist nägin seda meest sel hommikul kuskil kuriteopaiga läheduses ja ongi olemas?

Nii nagu Darryli advokaat ka ütles, ainus võimalus mees vabaks saada, on kuritegu ise ära lahendada, sest võimudel ei olnud absoluutselt mingit huvi seda lahtiseks jätta. Ning kuigi ma ei uskunud sugugi sarnase veendumusega mehe süütusesse, siis täiesti kindlalt ei olnud asitõendeid piisavalt, et mind tema süüs veenda. Aga no kui ikka riiklik süüdistaja elavalt 12-le valget karva vandekohtunikule kirjeldab kuidas üks nõgi Lõuna Valget Roosi vägistas, siis ega need asitõendid olegi väga olulised.

14 aastane narkomaanist prostituut. üks süüdistuse peatunnistajatest.

No ja see loogika, mille alusel DNA testi tulemustest mööda vaadati oli juba lausa kõrgem pilotaaž, ei Darryli ega teise kahe võimaliku kahtlusaluse sperma klappinud Deborah Sykesi tupest leituga, aga seda juhtub ju kogu aeg. See ei välista sugugi võimalust, et Darryl ikkagi Deborah vägistas ja tappis. Orgasm jäi lihtsalt saamata.
Tahaks väga loota, et meie kohtusüsteem on vähemalt selles suhtes õiglasem, et kui kohtunik mõne sellise otsuse langetab on põhjus selles, et keegi talle rasvase ümbriku on pistnud, mitte seetõttu, et libekeelne advokaat tal silmanurgast pisara on välja suutnud meelitada.

Deborah ema. Selle uskumatu filmi üks uskumatumaid stseene. Õige mõrvar on käes, oma teo üles tunnistanud ja spermaproov klapib. Aga see ei ole vabanduskõne.

Must Luik / Black Swan (2010)

2011-03-02T11:57:00.005+01:00

Ei saa küll öelda, et Aronofsky mingi mu eriline lemmik on, aga vähemalt võib kindel olla, et film mille lavastajatoolil Darren istunud on, sind klišeedega ei löö. Ning võib täiesti osutuda, et kui veel vaatamata Reqiuem for a Dream kasvõi ligilähedaselt sama heaks osutub kui Black Swan, alustan ma järgmine kord teksti sõnadega, üks mu lemmiklavastajaid, Darren Aronofsky...Eks ta muidugi ole suht uskumatu endagi jaoks, et film noorest ambitsioonikast baleriinist, kes peab endas Musta Luige tantsimiseks vajaliku pimeda poole avastama, ühele kolossaalselt ebaromantilisele mehele meeldida sai. Üks töökaaslane arvas juba selle peale, kui ma ütlesin, et ma seda filmi vaatamata lähen, et ma nalja teen ja minu kinnituse peale, et piletidki juba ostetud, oletas et ju ma tahan lihtsalt seda treileris näidatud lesbistseeni täispikkuses suurelt ekraanilt näha. Mis on Darreni poolt äärmiselt kena tegu. See stseen filmi sisse susata. Nii on sul saalist välja tulles ja mõne tuttava mehega kokku joostes suurepärane võimalus maha sülitada, kärakas peeru lasta ja kiita, et eks ta muidu üks huinamuina oli, aga vähemalt Natalie ja Mila amelesid vähekese voodi peal.

Minu enda filmielamusele aitas muide täiesti kogemata kaasa ei keegi muu, kui Marko Reikop. Mõni päev enne kinoskäiku klõpsisin õhtul teleka ees niisama kanaleid ja sattusin Ringvaate peale, kus Marko kellegi baleriiniga juttu ajas. Teemaks Luikede järv ja parasjagu arutati just selle üle, et vahel harva tantsib ühes etenduses Musta ja Valget luike erinev neiu. Suvaline kild, mis aga filmivaatamise kohe palju põnevamaks tegi, minu jaoks oli tänu sellele kogu aeg õhus võimalus, et ka Darren oma filmiga seda rada keerab.

Darren läks aga hoopis seda rada, et lajatas visuaaliga. Natalie ja Mila voodil müramas, mmm.... No ja käras see esietendus kah. Ning kõiki väiteid, et ma seda su lahti jõllitasin, ma eitan. Igatahes, peab King's Speech ikka väga hea film olema, kui Akadeemia hallpead, selle Black Swan'ist paremaks hindasid. Eks ma varsti saan teada.

Ristiisad / Godfather(1972) & Godfather: Part II (1974)

2011-02-23T09:23:00.004+01:00

Sissejuhatuse sissejuhatus ehk näpunäide algajale filmiblogijale. Kui muud moodi oma blogipostitust alustada ei oska, tekita veidi elevust. Oled just kulutanud oma elust kuus tundi, vaadanud silmad punnis peas ära Ristisa triloogia esimesed kaks filmi ja tahaks nüüd hirmsasti kõigi aegade kahest parimast filmist, kõigi aegade parima blogipostituse kirjutada. No ja alustad umbes nii. Francis Ford Coppola kasutab Mario Puzzo maailmakuulsat romaani lõuendina, millele Malon Brando ja Al Pacino hirmuäratavalt laia emotsionaalse spektriga näitlejatööde abil maalida filmikunsti Mona Lisa. Kõlab ju uhkelt. Aga Intriigi ei ole, kõik teavad niigi, et kui homme oleks viimnepäev, tuleks täna õhtul võtta aega ja vaadata ära Ristiisad 1 ja 2. Kohe pärast Kodanik Kane'i. Rosebud 4ever!

Sissejuhatus ehk Intriig. Lugege parem raamatut.

Ei olnud kumbki halb film, ei kuskilt otsast, aga taas kord tuleb nõutult käsi laiutada ja tunnistada, et minu maitse ja kriitikute maitse ja imdb hindajate maitse ja tundub et suure enamuse erinevate maailma parimate filmide tabelite koostajate maitsed ei lähe ikka üldse kokku. Korraks paneb see mõtlema, et mis mul viga on, miks ma ei suuda suurepärast filmi hinnata, miks ma paneks oma vastavas tabelis enamikust neist suurteostest ettepoole filmid nagu Death Race 2000, The Devils, Caccia alla Volpe jpt. Aga siis ma kehitan õlgu ja mõtlen kahetsusega kõigi nende miljonite filmisõprade peale, kes polegi ehk neid filme kunagi näinud, kelle dieet piirdubki Ristiisa ja Kodanik Kane'i ja Casablancaga.

Aga kui ma filmide osas olen nõus veel tunnistama, et eks ta ole maitse asi, siis (mitte esimest korda) raamat on parem kui film. Oluliselt detailsem, kõigil tegelastel on märksa rohkem liha luudel, mitmed olulised kõrvalteemad on filmist lihtsalt välja nüsitud. Doni doniks saamine on lükatud teise filmi, Johnny Fontaine on filmis ainult selleks, et oleks ettekääne Woltz'i voodisse hobusepea sokutada. Ninot loomulikult pole. Pole ka arsti, kes Johnny karjääri päästis. Al Neri on lihtsalt üks mees, kellel on juhuslikult politseimunder karbiga voodi all.

Nii et kui üldse üht neist kiita, siis teist osa. Oluliselt lähemal suurepärasele filmiks olemisele, aga ikkagi mitte päris. Leone Once upon a time in America on raudselt parem. Pikem kah. Mõnu jätkub kauemaks. De Niro mängib ka neis mõlemas, osa kahes, juba nimetatud Doni Doniks saamise loos. Mis on filmis seetõttu, et esimesse enam ei mahtunud ja lõpus saab selle abil väga mõjuva sümboli tuua.

Kõrvalepõige ehk näpunäide algajale näitlejale. Kui oled saanud endale filmirolli, kus pead kehastama sarimõrvarist maffiabossi, kes nooruses poksiringis valimatult vastaseid mällarisse peksis, võid küll jätta jumestaja juures käimata, võtta kaalus juurde 20 kilo ja põsed apteegivatti (hügieeni huvides) täis toppida, saada selle näitlejatöö eest sületäie erinevaid auhindu, aga mind sa ei veena. Nii et ise tead. Valik on sinu. Brando oli meeldejäävam Streetcar named Desire's, De Niro Cape Feari maniakk oli tähelepanuväärsem ja Charlize Theroni mängis ennast suureks Aeon Flux'is.

Kokkuvõtteks ehk ilma keerutamata. Filmid olid korralikud. Näitlejatööd samuti. Aga! Esimene osa on kohitsetud raamat. Teine oli lihtsalt üks põnev maffiadraama. Eeskujulik maffiadraama peaks sulle selgeks tegema, et kui sa ka isegi kaalud temast negatiivse maiguga postituse kirjutamise võimalust, tulevad öösel Luca Brasi ja Al Neri, krutivad sul öösel auto alt kõik neli ratast ära, topivad need räimi täis ja pistavad sulle teki alla. Ning söövad külmkapist kõik tomatikastme ära.

Vaimustus(eta) / Fascination (1979)

2011-02-16T11:12:00.004+01:00

Lasin silmadega sellest Metsavana toodud listist üle käia ja mitmel puhul märkisin vaikselt ära, et oh see film on mul ju ammu olemas ja ootab ainult vaatamist. Rohkem oli muidugi filme, mis juba nähtud ja vaid mõni üksik oli selline, millest kuulnudki polnud.

Igatahes, kunagi mingi vaatamisega seoses sai Jean Rollini tegemiste vastu huvi tuntud ja endale nii Levres de Sang kui ka Fascination muretsetud. No ja siis nad mattusid kõigi nende teiste filmide, mis mulle ka mingil põhjusel huvitavad on tundunud, vahele ära.

Noort Klaus Kinskit meenutav pätt pageb vihaste seltsimeeste eest, kõigi sõjandusega kursis olevate inimeste valjuhäälse oigamise saatel, häärberisse, mida suures osas ümbritseb vesi ja mida maaga ühendavat silda suudaks enda kontrolli alla hoida ka Grand Fenwicki 2. jalaväerügement. Esmapilgul ei tundugi olukord eriti kehva olevat, häärberist leiab ta eest kaks ülemeelikus tujus ja uskumatult lahke loomuga neiut, kes ootamatu külalise eest igakülgselt hoolt kannavad. Teravapilguline vaataja muidugi juba aimab siinkohal, et mingi konks on sel külalislahkusel raudselt sees. Ning tunne saab ainult kinnitust, kui häärberit piiravad pätid otsa saavad ja õhtuhämaruse saabudes veel ülemeelikuid tütarlapsi kohale ilmub.

Teen siinkohal südame kõvaks ja ütlen, et ei olnud eriti hea film. Paljast naiseihu näidati küll ühelt ja teiselt poolt, lavastajahärra sundis neid isegi vihiseva tuule käes läbipaistvates hõlstides paljajalu ringi jalutama, aga täpselt samuti nagu meie peategelane ei osanud oma ausalt võidetud auhinnaga midagi mõistliku peale hakata, nii paistis ka et režissööri kogu aur kulus lembestseenide peale ära ja muud oli lihtsalt ekraanitäiteks.

Vaikselt šampust luristades kõlbas vaadata küll, suht lühike oli teine ju ka, aga samas nimekirjas Possessioni, Vii ja Profondo Rossoga, kui vaid mõnda nimetada? Kindlasti mitte.

Terav maius / Hard Candy (2005)

2011-02-03T17:07:00.005+01:00

Mõni asi kohe võtab otsaesise higiseks ja paneb külmavärinad üle selja jooksma. Kellel võimalus soodsa hinnaga seljatäis peldikupaberit koju vedada, kellel Tantsud Tähtedega uus hooaeg, mõnel veidrikul ehk isegi pimeduse kattevarjus koju veetud ja magamistoa lakke kleebitud valimisreklaam.

Lisaks muidugi ka sellised universaalsemad asjad nagu hambaarst, kelle külastamist enamasti viimase võimaluseni edasi lükatakse, telgiuksest sisse visatud konn, kelle ligase keha meenutamine mitmel õrnema soo esindajal ilmsesti ammuunustatud traumaatilise suveöö liigagi elavalt tagasi vaimusilma ette toob, ning kastratsioon. Mida ma pikemalt lahti kirjutama ei hakka. Niisamagi on jube. Juba sellele mõeldagi on jube, sellega ähvardamisest rääkimata. Ses mõttes oleks päris huvitav teada saada, mis põhjustel kaks täies elujõus meesterahvast David Slade (lavastajana) ja Brian Nelson (stsenaristina) võtsid kätte ja väntasid filmi, kus suur osa filmist kulub sellele, kuidas teismeline tütarlaps ähvardab arvataval pedofiilil munad maha võtta, kui see ennast ühe teise teismelise tütarlapse pilastamises ja mõrvas süüdi ei tunnista.

Päris karm kandev liin. Ja samavõrra pinev ka. Loomulikult kõige lihtsam on mühatada, et kus suitsu seal tuld ja paluda teritamiseks käärid ulatada. Aga mis siis kui isehakanud õigusemõistja eksib, mis siis kui üksinda oma suures majas elav meesterahvas sattus kogemata kombel valel ajal vales kohas olema?

Niipalju kui ma selliseid suletud ruumis toimuvaid kahevõitlusi olen sattunud nägema (Closet Land, Death and the Maiden, mööndustega ka Wait Until Dark), siis näitlejatööd on seda tüüpi filmides teisejärgulised. Stsenaariumist sõltub palju rohkem. Suurepärane näitlejatöö ongi lihtsalt suurepärane näitlejatöö. Näitlejad võivad laua taga istudes üksteise peale karjuda nii et tatti pritsib ja aneurüsm õlale koputab, aga kui jutt käib eelmise aasta suurest üleujutusest, mis naerisaagile kõva põntsu pani, siis ei ole ju sest kasu miskit. Brian võtab aga vaataja kohe alguses kenasti topeltnelsonisse ja lahti ei lase lõpuni välja. Nii et näitlejatel jääb üle lihtsalt tubli olla, millega nad mõlemad ka eeskujulikult hakkama saavad.

Üks soovitus veel kõigile neile, kes nüüd ummisjalu filmi vaatama tormavad, ta on seda küll tõesti väärt, aga kui sa oled meesterahvas, siis jäta tuli põlema ja kaalu tõsiselt oma justinbieber12 nimelise konto jailbait.com foorumist kustutamist.

Võõrana võõras linnas / The Tourist(2010)

2011-02-03T15:22:00.005+01:00

Angelina Jolie on terve kümnendi astunud üles ainult filmides, kus oma musisuud ja soovitavalt nahka riietatud keha rohkelt eksponeerida saab. Mis muidugi ei tähenda,et need automaatsel kohe halvad filmid oleksid. Ning pärast seda, kui Johnny Depp kassamagnetiks muundus, viskab talgi sisse filme, mille eesmärgiks mehele muretu vanaduspõlv kindlustada. Laseb aga lokkidel lehvida ja raha tuleb.

Produtsentidel muidugi absoluutselt kindla peale minek, hoolimata sellest, kas ja kui palju sellisel filmil sisu on, kus need kaks üles astuvad, kasumiootuses tasub rahakotirauad juba ette lahti teha. Ja no ega väga põhjust vingumiseks ei olegi, piisavalt põnev oli vaadata, kuidas ihast värisev Depp magamistoa ust lahti ei saanud ja Angelina seetõttu kahe tekiga magama pidi. Või kuidas paljasjalgne Johnny Veneetsia katustele rohkem kahju tekitas kui metallist lumelabidaga tõrvapapiga kaetud katusel möllav töömees. No ja muidugi minu isiklik lemmik, põhjus miks mulle see film üldse meeldis ja mis tegevuse käima lükkas, kuidas küll juba veidi krobelise välimusega Angelina rongis endale istekohta otsis, kõigile klassikalistele kaunimeestele trääsa näitas ning lõpuks ühe karviku välja valis. Mul nüüd kah iga kord bussiga tööle sõites peatusele lähenedes kael pikkas. Scarlett Johansson pidavat ju vallaline olema.

Igatahes, kinokunsti ajalugu unustab selle filmi suhteliselt kiiresti, vaevalt et ükski vaatajagi aastate möödudes oma lemmikfilmidest rääkides esimese hingetõmbega Turisti ära mainib, aga kinodes on ka kordades halvemaid filme, mida vaatama sattuda, pidavat siin ju lausa Hitchcocki mõjutused tunda olema. Ning minu isiklikus mälupangas on nüüd sahtlis Veneetsia jälle üks film juures, mis on parem kui Don't Look Now.

Pagana Leeds / Damned United (2009)

2011-01-28T19:19:00.007+01:00

Brian Clough on täiesti legendaarne mees, ilmsesti osa põhjusest, miks iga järgnev Football Manageri osa Inglismaal müügirekordeid lööb. Nottingham Forest (käsi püsti, kes on sellest meeskonnast kuulnud) võitis tema juhendamise all 1979 ja 1980 praeguse Meistrite Liiga eelkäija Euroopa Karika, saavutus mida pärast seda on suutnud korrata vaid AC Milan. Briani treeneriteel oli aga ka periood, millele ta ilmsesti erilise heameelega tagasi ei vaadanud. 44 päeva Leeds Unitedi juhendajana.

Don Revie juhendatud Leeds, kus mängisid muuhulgas Billy Bremner ja Norman Hunter* (nimed mis mulle endale tuttavad on), suutis oma kompromissitu ja silmale mitte eriti ilusa stiiliga endale 60. ja 70. nii palju kirglike vaenlasi koguda, et klubi, mis 2008. aastal mängis Inglismaa tugevuselt kolmandas liigas, oli ManU ja Chelsea ees kõige vihatuim meeskond. Saavutus, mis on eriti märkimisväärne, kuna Ronaldo mängis toona veel ManU's ja mina ei tea kedagi, kellele Chelsea üldse meeldida saaks. Ning üks neist kirglikest vaenlastest oli ka Brian Clough, kes aga mingis hullumeelsushoos vaeveldes otsustas, et läheb ja õpetab Leedsi poistele, kuidas seda mängu tegelikult mängitakse (Don Revie oli kutsutud koondise peatreeneriks).

Oma nägemuse sellest, mis ja miks täpselt viltu läks esitas esmalt raamatu kujul David Peace ja sellel põhineva filmi väntas Tom Hooper (mees, kes õnnestumise korral võib üsna varsti sületäie kuldmehikestega poseerida). Nagu tavaks on, siis klassikalise tõsielul põhineva filmi kombel kiputakse asju veidi ilustama ja veidi dramaatilisemas võtmes kujutama, kuid vaatamist ennast see ei sega kuidagi, lihtsalt Clough perekond ja hardcore jalkasõbrad kasutavad iga võimalust, et neile mõnele ebatäpsusele tähelepanu juhtida.

Kui jalkast ikka absoluutselt ei jaga ega hooli, siis vaevalt et seda filmigi vaatama satute, aga kui on soov nende lugematute poksilugude (uusim selles pikas jorus Wahlbergi/Bale'i Fighter) kõrvale ka mõnda teistlaadi spordifilmi vaadata, siis on Damned United ükskõik mis külje alt vaadates julgelt soovitatav alternatiiv. Kas või Brian Clough osatäitja Michael Sheeni näitlejatöö pärast.

Ahhjaa, film lõppes mõtteteraga, et Brian Clough on parim juhendaja, keda Inglismaa koondisel kunagi ei olnud. Hmm, eks ta muidugi ole õige küll, et klubi tasandil oli Brian igatepidi tubli, lisaks Nottinghamile, tegi ta ju ka Derbys imesid, ainult veidi väiksemas mastaabis, aga klubi ja rahvuskoondise vahel on on vahe sees. Kasvõi seesama Revie saavutas ju ka Leedsiga päris mitu tiitlit, aga koondise eesotsas kukkus läbi.

*Norman Hunteri täispikk nimi on Norman 'Bytes Yer Legs' Norman ja tema on kenasti Bad Boys meeskonnas sees. Bremner küll mitte, aga kui on viitsimist saade täies pikkuses ära vaadata, siis on tema punast peanuppu seal korduvalt aktsioonis näha.

Märkimisväärsete filmide tagasitulek

2011-01-24T14:06:00.007+01:00

Get Smart (2008)

Steve Carell kehastab salaagenti, kelle entsüklopeediliste teadmiste ulatus on võrreldav vaid tema absoluutselt olematute oskustega neid teadmisi efektiivselt töösse rakendada. Ning selline mees peab tuumapommi plahvatuse ära hoidma.

Üllataval kombel, päris naljakas film. Peeretava koera nali jäi vist ikka lõpuks tegemata, aga kõik muud klassikalised labasused näidati ära. Paljas tagumik rahva poole, fekaalides solberdamine, tulekustutiga valele mehele vastu pead löömine, köie otsas vastu seina kõikumine... Lihtsad ja korduvalt nähtud. Naljad, mida üks valvestsenarist suudab ilma mõttetegevust sisse lülitamata kui varrukast puistata. Aga kuna need naljad tehti jooksu pealt eriliselt punnitamata ära, siis sujus vaatamine lobedalt ja et mõni üksik kord suudeti ka midagi vähe originaalsemat ja kõvema häälega naerma ajavat välja mängida, siis tuleb tegijaid kiita.

Les tontons flingueurs (1963)

Traktorimüüjast maffiabossiks. Sellise hüppe karjääriredelil teeb iseendalegi üllatuseks Fernand ning mitte nii väga üllatavalt selgub, et päris mitu tegelelast, kes ise ametikohale silma peale olid pannud, Fernandist lahti tahavad saada. Lisaboonusena tuli tööotsaga kaasa veel ka meheleminekueas tütarlaps, kellel silma peal hoidmine veel selleks kõige raskemaks ülesandeks osutub.

Absoluutselt teistsugune komöödia, kui Get Smart. Tõeliselt naljakas oli täpselt üks kord, siis kui vanad mehed köögis puskarit mekkisid, aga üldmulje jäi sellest hoolimata muhe. Fernand mängis oma püüdlik mees valel ametikohal rolli lihtsalt nii edukalt välja. Kui vaja küttis ise vastasele molli, kui vaja ei pidanud paljuks mõnelt alluvalt nõu ja abi küsida.

Motor Psycho(1965)

Kolm maniakki mootorratastel sõidavad mööda ilma ringi ning vägistavad ja tapavad kuis torust tuleb. Faster, Pussycat! Kill! Kill! ainult et meestega.

Ma arvan vähemalt, et umbes sellist filmi tahtis Russ Meyer teha. Maniakkide asemel olid aga mingid vinnilised tolgused, mootorrataste asemel kahetaktilised võrrid ning seksi- ja vägivallaaktid toimusid reeglina kaadrist väljas. Vaatamise ajal oli täpselt selline tunne, et mees teeb oma esimest filmi ja ei julge eriti midagi teravat üles võtta. Krt, mis Russ Meyeri film see on, kui mõttetu vägivalla tipphetkeks on mingile vanamehele selga tulistamine ja titshoti peab tikutulega taga otsima. Niru.

Nekromantik (1987)

Laipade autost välja kraapimisega elatist teeniv noormees võtab tööd koju kaasa ning avastab oma meelehärmiks, et tema tüdruksõbrale meeldib voodis surmvaikselt lebav lihakeha rohkem kui meie kangelane. Ning kui ühel päeval koju tulles pole seal enam kumbagi, otsib mees lohutust surnud kassiga vannis hullamisest ning eriti rafineeritud seksimängudega tegelemisest.

Tegemist on siis filmiga, kus naine seksib laibaga, on küll veel paar visuaalset päris jõulist kujundit, aga nii nagu Basic Instinct on film, kus Sharon Stone jala üle põlve tõstab, nii on ka Nekromantikust oluline vaid see meelde jätta. Kui Trivia mängus küsitakse filmi, kus naine seksib laibaga on kindel punkt taskus. Muus osas oli igav.

Revanche (2008)

Viltu vedanud pangaröövi järel peidab Alex end oma isa juures maakohas. Viltuvedamisele kaasa aidanud politseinik maadleb süümepiinadega. Politseiniku naine otsib halli argipäeva natuke elevust. Armukolmnurk moodustub kui iseenesest. Põnevaks teeb loo aga see, et Alex ei tea, kes politseinik on ja naine ei tea, kes Alex on. Vähemalt alguses mitte.

Oletasin, et Spielmanni näol on tegemist ühe Haneke koolkonna esindajaga ja ootasin kogu aeg, millal sündmustele mingi perverssne vint peale keeratakse. Jäingi ootama. Aga ei saa kuidagi öelda, et selle pärast kahetsust tunneks. Selline vaikne pinge kasvatamine, mis lõppeks eriti kuhugi välja ei viinud, osutus nimelt väga mõnusaks vaatamiseks. See, kui sina tead midagi, mida tegelased ise ei tea, kombineerituna teosammul arenevate sündmustega annab rohkelt aega tegevuse käigust ette tormata ja oma peas järjest keerukamaid puänte välja mõelda.

Kindlasti väärt vaatamist.

The Answer Man / Arlene Faber (2009)

Mingil põhjusel peavad inimesed üksinda oma suures majas istuva ja kroonilise seljahäda küüsis vaevleva kirjanikuhärra raamatuid ülima tõe allikateks ja teda ennast jumalikuks hääletoruks, kes kõike teab ja kõiki aidata oskab. Mees ise sellest messia rollist väga huvitatud ei ole ja veedab omi päevi kinniste uste taga selga valutades. Häda sunnil tuleb tal aga ühel hetkel kiropraktiku vastuvõtule ilmuda ja sellele järgneb kahe üksildase keskealise inimese üksteise leidmise lugu.

Lauren Graham on üks päris apetiitne MILF. Aga kui on soov teda näitlemas näha, siis vaadake pigem Gilmore Girls varajasi hooaegu. Need on päris naljakad. Answer Man on ropult igav.

Märkimisväärsed filmid

2011-01-17T12:15:00.012+01:00

Ses mõttes märkimisväärsed, et ma olen nad ikkagi ära vaadanud. Kuidagi on neist kirjutamine aga pidevalt edasi lükkunud. Praeguseni siis. Aeg eelmise aasta võlad ära klaarida.

Clockwise (1986)

John Cleese mängib pedandist koolidirektorit, kes peab igaaastasel koolidirektorite kokkusaamisel kõnet pidama. Kõne on valmis, mees ise on valmis, tuleb ainult sinna kokkutulekule kohale jõuda. Kuidagi kujuneb sellest aga samast raskusklassist ülesanne, kui Basil Fawltyl Sybiliga vaidluses peale jäämine.

Brian Stimpson suudab tõesti erinevaid saatuselööke sama vapralt taluda kui Basil, aga kahjuks ei ole need

saatuselöögid pooltki nii naljakad, kui Fawlty Towersis nähtud. Mis on ühe komöödiafilmi jaoks äärmine ebaõnn. Sest kui vabakutseline filmiblogija naerda ei saa, siis ta sinu filmi ei kiida. Nii lihtne see ongi. Niru.

Eastern Promises(2007)

Viggo Mortensen püüab üheaegselt Naomi Wattsi ära sebida, Vene maffiakunniks saada ja saunas vägistamise ohvriks langemist vältida.

Ei olnud küll üldsegi halb film, aga ootasin kõvasti rohkem. Mõtteline eellugu, History of Violence, oli palju rohkem minu maitse järele, praegune katsetus oli liiga etteaimatav. Mitte just kõigis oma räpastes detailides, aga põhiliinid paigas kui käsulaudadel. Isegi Vincent Cassell oli ära kohitsetud. Cronenberg suudab paremini ja seetõttu ei saa sugugi valdava enamusega nõus olla. Normaalne ajaviide, mitte enamat.

Yi boh lai beng duk / Ebola Syndrome(1996)

Äärmiselt nahhaalne armuke pageb linnast (Hong Kongist) maale (suvaline koht Aafrikas), sest mingil põhjusel peavad korrakaitseorganid kolmikmõrva sooritamist seadusrikkumiseks. Õnneliku juhuse läbi leiab mees aga savannis seigeldes põõsa all täiesti pruugitava naise lebamas, kuid mitte nii õnneliku juhuse läbi on naine Ebola viiruse kandja. No ja siit edasi läheb veidraks.

Samas võib oletada, et kui sa juba selle stseenini vastu oled pidanud, siis pead lõpuni ka. Ja no päris ausalt öeldes, siis ega ta nii jälk film ei olegi, kui ma siin muljet jätta püüan. Võibolla tõesti, et perega jõuluõhtul vaatamiseks on sobilikumaid filme olemas, aga kui hing millegi vürtsikama järgi ihaleb, võib ES soovitada küll. Pealegi ühes tänapäeva slasheris näeb asju, mis on oluliselt jälgimad, aga neis puudub täielikult huumorilaeng ja kirg. Samas kui ES on omal moel üks parasjagu naljakas film ja kui teisalt oli küll näha, et rahaga väga priisata polnud, siis seda enam fantaasiat oli tulnud tööle rakendada. Tasub täitsa vaatamist.

Frontière(s) (2007)

Seltskond "vabadusvõitlejaid" otsustab Pariis toimuva mäsu ajal kotid võõrast raha täis toppida ja piiri poole punuma panna. Lähevad aga enne piirile jõudmist valest uberikust öömaja ja seksi nuruma ning leiavad end üsna varsti kõrimulguni sõnnikust.

Muust ilmast suhteliselt eraldatuna elavad selles filmis muidu toredad inimesed, ainult et ilmavaade on neil natsionaalsotsialistlik. Mitte et sellele väga rõhutakse, paarile tegelasele topitakse lihtsalt vahel aimatava sümboolikaga munder selga. Muus osas täiesti tavaline ja sellisena küllalt igav survival. Prantsuse uue laine horrorile omaselt kohati jõhkram ja verisem, kui konkureeriv toode made in USA, kuid oluliselt põnevamaks see filmi ei muuda. Maa all keldris jooksevad mingid mutandid ka veel ringi. Igav.

Haute Tension(2003)

Kaks neiut kavatsevad ühe vanemate juures maamajas väikese toreda puhkuse veeta. Lootusetu üritus. Ei saa neiud õieti unnegi suikuda, kui kolepaha mees uksest sisse trügib ja valimatult verd seintele pritsima asub. Loomulikult mitte enda verd. Võtab siis veel ühe neiu pantvangi ja paneb leekima. Teine muidugi padavai järele. Ning verd saab veel pritsitud.

Vot see oli küll üks igavesti hea ja põnev film. Tempo oli kogu aeg peal, istusid hinge kinni pidades diivaninurgal ja ootasid et a) veel keegi jõhkralt/originaalselt verd pritsima sunnitakse b) meie lühikesejuukseline kangelanna ometi vaikselt suudaks koha peal kükitada. Vastuolulised tunded tõesti, aga suhteliselt haruldase juhtumina suudeti vaataja panna peaosalistele kaasa elama/tundma. Kui vaid oleks puändiga veel mõne minuti kannatada suudetud, oleks eeskujulikuks kiitnud ja eraldi postituse teinud.

I corpi presentano tracce di violenza carnale / Torso (1973)

Sarimõrvar käib ülikoolilinnas ringi ja kägistab noori näitsikuid. Seltskond noori näitsikuid otsustab seepeale linnast välja sõita, et ühe neiu sugulase tagasihoidliku mõisa eraldatuses veidi rahus ja vaikuses tina panna. Mõista mõista, kes tuleb neiudele külla?

Ilus värviline, nagu üks itaalia giallo olema peabki, aga kui ma oleks Sergio Martino loominguga tutvumist sellest filmist alustanud, oleks tema loominguga tutvumine selle filmiga ka lõppenud. Peale intrigeerivate algustiitrite ja laibatükeldamise, mida läbi piiluaugu aimata lasti, ei pakutud midagi märkimisväärset põnevat. Isegi ajaviitefilmina ebaõnnestumine. Eriti, kuna ma tean, et Martino suudab paremini. La coda dello scorpione ja Mountain of the cannibal god (Ursula Andress!) ootavad vaatamist.

jätkub...

Surmavägised, esimest korda / Harry Potter and the Deathly Hallows I

2011-01-04T07:33:00.008+01:00

Kujutage ette õhtusööki ühes vanas ja suursuguses häärberis. Teravatipulisi torne rohkem kui kondoome vallalise naisterahva öökapis. Aknad, mis ulatuvad maast laeni ja alla tagasi. Valgest marmorist sambad, jämedad kui tammepuud. Laud nii pikk, et sinna mahuks kaks pulmaseltskonda kenasti istuma, ilma et nad üksteist segaksid. Toolid, mis on nii vanad, et nende puude, millest toolid tehtud on, seemnetest on kasvanud uued puud, jämedad kui valgest marmorist sambad.Ning igivanadel toolidel, ilmatuma pika laua taga istuvad mehed ja naised, kes on riietatud üleni musta, kelle vägitegudest võlukepikestega räägitakse poolihääli ning kelle erinevatel kehaosadel väänlevad tätoveeringud, mille kõrval õlavarrele nõelutud AB ja haakrist on sama kurjakuulutavad, kui pandakaruga õhtust jalutuskäiku tegev MUPO kolonelleitnant. Ning laua otsas istub mees, kes võib küll välja näha, nagu ta oleks labidaga näkku saanud, aga kellest need teised mehed ja naised julgevad omavahel parimal juhul poolihääli rääkida.

Ning peo aukülaline ja kujunduselement ühes isikus hõljub hirmsates piinades laua kohal ja ilmsesti niriseb hoogsalt erinevaist kehaõõnsustest vedelikke.

Ning stseeni krooniks tuleb hiigelsuur madu ja neelab kujunduselemendi alla.

Fuck yeah!

Harry Potter on tõesti suureks kasvanud.

Hirmsa kahjutundega tuleb aga nentida, et ta on kasvanud selliseks seljaga puu najale toetuvaks ja kaugusse vaadates südamepõhjast ohkavaks tossikeseks, kes ei kõlba eelpoolnimetatud seltskonna mantleidki varna riputama. Pärast suurepärast algust, käisid Harry, Hermione ja Ron suure osa filmist mööda maailma ringi, toetusid seljaga vastu puid/istusid telgis pingil/seisid loojuva päikese kiirtes kivihunnikul ja ohkasid südamepõhjast kaugusse/tühja pilguga enda ette vaadates. Kenasti järgemööda.

Ning kõik need korrad, kui nad parajasti soul searchinguga ei tegelenud sattusid nad surmasuhu, millest nad pääsesid mitte tänu endi vaprusele ja nutikusele, vaid tänu kobatamisele või ootamatult kaadrisse sammunud tegelasele, kelle läheduses viibimisest hetk tagasi kellelgi aimu polnud.

ta pole enam isegi õige näoga enam

Arvata võib, et ma lähen ja vaatan selle viimase osa ka ära, kui see kunagi kinno jõuab, aga mitte selle pärast, et tegemist on moodsa klassiku või et ma mingit suurepärast lõpplahendust ootaksin. Ei, lihtsalt et kui sa oled millegagi juba nii palju vaeva näinud, siis oleks ju narr vahetult enne lõppu pooleli jätta. Justkui oleks Mont Blanci otsa ronides 4800 meetri tähiseni jõudnud ja siis otsustanud, et rohkem ei jõua.

üks vahva stseen oli filmis siiski veel. Jasper Morelloliku hõnguga legend kolmest vennast ja kuidas nad surma ninapidi püüdsid vedada.

siit tuli ka tegijatele üks miinus juurde, kas tõesti mingit vingemat rolli ei olnud mehele pakkuda, kui delivery boy