27 september 2016

Secret agent man and wordsmith / Luuraja ja luuletaja (2016)

"Luuraja ja luuletaja" ei ole "Seenelkäik II". Hoiab ilmselt nii mõnegi pettumise ära. Naerda saab, selles pole küsimustki. Aga nagu Elektriteatris toimunud seansi järel toimunud vestlusringis Toomas Hussar ise ütles, siis kui kirjutamise ajal tundus talle, et nalja on parasjagu, siis filmimise käigus olevat mees leidnud, et huumorit on liigagi palju ja montaaži käigus vastavalt tegutsenud.

"Luuraja ja luuletaja" on üks korralik spioonifilm. Selline, mis eeldab, et vaataja jälgib ja loob ise seoseid. Kus mõni filmi keskpaigas toimuv stseen aitab mõista filmi alguses öeldut/nähtut. Kus kohe hommepäev maailma paremaks muutva luulekogu trükki andev boheem saab selle eest ketuka, et julgeb kahelda Vabadussõja mõttekuses. Kus öökapisahtlis erootikaajakirja hoidev militaar ei oska naisterahvale muudmoodi läheneda, kui kutsuda teda kappi vaatama. Nii et no mitte päris John le Carrè stiilis spioonifilm, aga selline meie oma, kodumaine. Silmapaistvalt hea kaameratöö ja õnnestunud võttepaikade valikuga. Heas mõttes kodumaine. Kas seda on üldse Eesti filmi puhul vajadust rõhutada, et näitlejatööd on tasemel? Igaks juhuks vast siiski. Näitlejatööd on tasemel. Jan eriti.


Mul tegelikult on üks ainuke tõsine etteheide. Või no võibolla siis minu isiklik eriarvamus. Etteheiteni jõudmiseks tuleb alustada aga sellest, et eelnevatest kogemustest on õppust võetud ja vestlusringide toimimist ei jäeta enam ammu juhuse hooleks. On moderaator, kel on mingi hulk valmismõeldud küsimusi ja no mõned tekivad jutu käigus ja mõni eriti julge küsib ka publiku hulgast. Seekordset vestlust juhtis naisterahvas, kelle nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud, aga kes muuhulgas kiitis väga "tule vaata kappi" stseeni. Et olevat väga naljakas olnud. Teatud piirini ma nõustun, seni kui Jan üksinda kappi jõllitas ja teise tuppa huikas oligi naljakas. Edasi ei olnud, edasi oli üle piiri. "Lembestseen" ei läinud ülejäänud filmi tonaalsusega kokku. Oskamatus naisterahvale läheneda võiks väljenduda kohmakuses, see ei tohiks väljenduda vägivaldsuses.


Jättes aga selle ühe maitsevääratuse kõrvale, siis tasub kindlasti vaatamist. Lõpuks on meil spioonifilmide žanris ka midagi vaatamiskõlblikku. Senini ju õnnetu "Agent Sinikael" üksinda. Ja keda huvitab, mida Ivo Felt oma värskeima produktsiooni kohta arvab, siis esmapäeval vudinal Elektriteatrisse.

22 september 2016

Hirmu palk

Ma olen ikka ja jälle jauranud teemal, et küll ühe või teise filmi stsenaarium üldse ei kanna ja oma ideelt täitsa lubav linateos seetõttu lati alt läbi jookseb. Stsenaarium on see vundament millel film püsib (kes soovib võib minna endale meelepärasesse otsingumootorisse sisse lüüa sõnad "vundament" ja "stsenaarium" - kui mõni mu varasem postitus sellega välja ei tule, on otsingumootor katki). Aga, jätkates ehitusteemadel (sest toidumetafoorid on nii eilne päev) - ka maailma kõige kaunima vundamendi peale on võimalik säärane putka püsti panna, mida üks rahvasaadik isegi kuluhüviste eest nõus üürima pole (see hinnang vihjas, et see peab üks väga kole putka olema*).

Alati on aga võimalus, et kõik peaks nagu olema muinasjutuliselt hästi, aga tegelikult ikka ei ole. On raamat, selle alusel on kirjutatud stsenaarium, lavastab väga nimekas mees, peaosas on staarnäitleja, aga tulemus ühel juhul absoluutselt suurepärane "Le salaire de la peur" (1953) ning teisel võrdlust mittekannatav "Sorcerer" (1977) Lavastajaks siis vastavalt Henri-Georges Clouzot ja William Friedkin ning staariks Yves Montand ja Roy Scheider. Ning vanem selline, kus sa elad hinge kinni pidades tegelastele kaasa, sind ei huvita see et nende tausta väga lahti ei seletata ja et nad inimestena pole ehk kõige toredamad, Clouzot paneb su neist hoolima. Nende tegude ja käitumise läbi mis nad teevad jooksvalt, oma missiooni käigus.

"Sorcereril" on aga fookus paigast nihkunud. Mind vaatajana taheti jõuga panna tegelastele kaasa elama. Enne kui nad üldse jõudsid pärapõrgusse, millest pääsemiseks nitroglütseriinilaadungiga teele asuti, kulutati aega nelja juhi kurva elusaatuse näitamisele. Ma vaatasin neid filme suhteliselt järjest ja nii oli päris mitmel korral reaktsioon, et "oh see stseen on ju üks ühele üle võetud" eksiti just sellega, et taheti rohkemat. Ekstreemsed loodustingimused ja see õnnetu sild. Ma naersin selle stseeni ajal. Ilmselt ei olnud tegu reaktsiooniga mida filmimise ajal loodeti saavutada. Ning võibolla kõige parem näide "vähem on rohkem" paikapidavusest - plahvatust, mida ühes filmis anti edasi maa värisemisega näidati teises kogu hiilguses. Ühe korra võib pakkuda, kumb stseen emotsionaalsel tasemel mõjusam oli.
 

Võibolla täiesti eraldivõetuna on võimalik "Sorcereri" kiita, vahetus võrdluses on tema ainus väärtus huvilistele õppematerjaliks olemine. Ei ole olemas hea filmi valemit. On mingid eeldused, mille täitmisel on veidi paremad šansid läbikukkumist vältida, aga garantiid ei anna ka need. Rõõmustada tuleb aga hoopis selle üle, et vahel juhtuvad kokku täpselt õiged komponendid ja sünnib filmimaagia. Veenduge ise, vaadake "La salaire de la peur" ära (kellele see film ei meeldi, peab tõsiselt oma filmimaitse kvaliteedi pärast muretsema :).

*Kes soovib selle ehitise koleduse enda peas täies ulatuses visualiseerida võib kasutada järgnevat tehnikat. Mõtle end üheks täiesti suvaliseks rahvasaadikuks. Homme on tšekkide esitamise tähtaeg. Mingi arvutusvea tõttu on sul tervelt 834€ kulutamata. See mure surub sind ligi maad ning hooliv valija, kes loeb su nägu nagu avatud raamatut astub sulle ligi ja pakub suurepärast diili. Tal on juhuslikul kombel välja üürida üks kena pleiss, mille hinnaks on õnnekombel just täpselt 834€. Sa vaatad seda ehitist ühe korra ja ütled: "Ei, ma jätan selle 834€ seekord kulutamata."

Midagi toimub

Näedsa siis, sügis käes nigu nipsti. Vahepeal on Reaktori augustinumber ilmunud, septembri oma juba paistab. Napilt jõudsin ikka sünnipäevaõnnitluse sisse torgata.
Elektriteater kolis ka lageda taeva alt tuppa tagasi. Väga võimas avapaukki kinohooajale antud. Kui sama kvaliteediga edasi kütetakse tuleb üks vägev kinoaasta. Esmaspäeval muide on Hussar kohal ja räägib luuramisest ja luuletamisest.
Ma niblisin blogile värskema kuue ka selga. Järjekindlal püsilugejal veidi vaheldusrikkam käia piilumas, et  äkki nüüd on üks laisk suutnud ennast kokku võtta ja lõpuks midagi uut genereerida.