HÕFF 2014 - pühapäev

Ei räime tomatis, ei tulukest silmas, ei valget hiirt sisistamas. Enne kui viimaste filmide kallale asusin - väike kunstisaali külastus. Haapsalu Linnagaleriis näidati Eesti kunstnike õudseid pilte. Esindatud nii vana klassik Jüri Arrak kui ka Vendade Grimmide Muinasjuttude illustratsioonid, mis kõigil indigo- päikese- mis iganes lastel ilmselt kõhud lahti ehmataks, aga mida väike blond lapsepõlves mõnuga puuris. Nooremast põlvkonnast tuttav nimi ka Mihkel Kleis ja eriti mõjus installatsioon Ene-Liis Semperilt. 9. maini on aega seda näitust veel külastada.

Aga filmide juurde tagasi. Viis noort inimest mõtlevad, et on ilgelt lahe mõte ronida Koopasse / La Cueva ilma leivapurust rajakest jätmata. Vihje kõigile filmitegijatele, kui on soov, et vaatajale ekraanil toimuv korda läheks, peaks olema ükski tegelane kellega samastuda/kaasa tunda. Väga suur osa filmist askeldasid ekraanil tegelased kelle elust või surmast (filmilinal) mul sooja ega külma polnud. Alles kõrte tõmbamise hetkest tekkis huvi ja üks tegelane, kes natukegi tervet mõistust üles näitas. Parim koopafilm on endiselt Descent.

Festivali lõpufilm Salemi Vampiirid / Salem's Lot kannatas kõige rohkem selle all, et filmitud oli ta ikkagi telesarjana, Ja seda oli tunda. Cliffhangerid, liinid mis filmis kuhugi ei viinud (trussikutes Casanova), parasjagu aeglane tempo ja vähene vägivald. Ainult trofeesarvi kasutati eesmärgipäraselt.

Kahju on sellest, et seekord ei õnnestunud lühifilmide vaadata. Eriti seetõttu, et oleks tahtnud näha, kelle vastu Canin võistles ja võitis. Tegelikult peaks lühifilmid ju kava koostades ka kesksemal kohal olema, et ei pane vaatajat valima, kas vaadata lühkareid ja seeläbi jääda ilma kahest täispikast filmist.

Tigeda Ahjualuse Eripreemia (parim lühifilm) jääb seekord välja andmata (loe uuesti eelmist lõiku).

Liigesevalus Libahundi eripreemia (halvim film) -  kuna õnnestus oma vaatamiskava koostamine ideaalselt, siis minu poolt jääb sel aastal välja andmata (esilinastusel käinud inimesed võibolla oskavad midagi pakkuda) ja Sweeney kätte hoiule

Terashammastega Ebasurnu preemia (parimale filmile) - kaaluda võiks You're Nexti , aga selle tegevus toimus igavas kägisevas maamajas. Kandidaat oleks ka Texas Chain Saw Massacre, aga Tobe Hooper elutööpreemia sai niigi. Ehk Babadook, aga titshote ei ühtegi. Nii et jääb ikka Kraftidioten. Lumeväljad ja igavikulised mõtteterad Norra vanglasüsteemist. 2. maist Eesti kinodes.

Ja ongi selleks aastaks kõik. Neli päeva kevadises Haapsalus läksid nagu lennates. Head filmid, tuttavad näod, juba on juubelifestivali ootus alanud. Koerad võivad haukuda niipalju kui kulub, aasta aastalt publikurekordeid püstitav HÕFF läheb edasi.

HÕFF 2014 - laupäev

Laupäeval magasin maha seekordse maailma esilinastuse ja jõudsin saali Kadumise järjekorraks / Kraftidioten. Festivali publiku lemmik. Karge põhjamaine huumor törtsu verega värviks. Lumesaha juht võtab oma poja tapmist väga hinge ja paneb oma raske rusika kohalikus allilmas maksma. Konkreetselt ja nii et vaatajad saalis rõkkasid.
Pisiasjad loevad. Selles filmis oli üheks neist pisiasjadest igale surmale järgnenud must ekraan kadunukese nime ja usutunnistusele viitava sümboliga. Isegi kui surnu oli ekraaniaega saanud vaid mõne minuti, siis see järelehüüe näitas, et tegemist polnud suvalise kahurilihaga. Näitas teatavat respecti surma suhtes.

Järgmiseks selle festivali ainus kõhe film. Baba-dook-dook-dook. Babadook. Ainuke, mille vaatamise ajal külm higi otsaette tuli. Vaimselt ebastabiilsed ema ja poeg ning kutsumata külaline. Hea film, mis oleks veel parem saanud olla. Kas lasta lõpuni selle teemaga, et ema ja laps on hullud ja mängida selle peale, et kumb hullem või siis Babadookil rohkem möllata lasta. Ema oli ju lastekirjanik olnud, asi tal siis oleks see raamat ise valmis kirjutada. Poisirajakas oli muidugi ehe, meenutas Angus Youngi.

 

Ökofilm President Huntmees / President Wolfman kannatas veidi (mõttelise) järjeloo sündroomi all. Oli ju Sex Galaxy põhimõtteliselt sama film. Huntmees ei olnud tehniliselt ega vaimukuselt mehe eelmisest tööst peajagu parem. Lihtne muhe meelelahutus üksikute säravate hetkedega. Not a man, not a warewolf, something in between. A hippie.

Ning siis jälle nostalgiasaali kord. Koletiste saare saladust / Misterio en la isla de los monstruos oli lahendama saabunud oluliselt vähem inimesi, kui neljapäeval dinosauruste möllu vaatamas oli. Konkurentsi oli ju ka mitmes saalis. Kui välja arvata väga provokatiivselt välgatav säärejooks, oli tegemist ühe peresõbraliku seikluslooga. Mille alguses ja lõpus korraks Peter Cushingut näha sai, aga mille keskmes noor käharpäine tulipea, mõneti Paganeli meenutav professor ja Reede, ptüi, Carefinato. Eriefektideks kasutati ainult käepäraseid vahendeid, ei mingeid mehaanilise nukke või plastiliinikolle, CGI-st rääkimata. Aga armsad oli need kollid küll. Ma muidugi ei tea, kas just seda soovitigi saavutada.

Ja laupäeva lõpetuseks Põgenemine New Yorgist / Escape From New York. Trimmis ülakehaga Kurt Russell presidenti päästmas. Filmile eelnes montaažiruumi põrandale jäänud stseen sellest, kuidas Snake Plissken üldse sellisesse täbarasse olukorda sattus. Selle lõppedes teatas Trash, kes vist üle mitme aasta korraks kinosaali eksinud oli, et tema arust on tegemist väljamõeldud süžeega ja tema sellist filmi vaadata ei kavatse. Kõige esmane seos loomulikult Needuste Alleega ja teine Warriorsiga. Eriti just see teine võrdlus mängis Snake Plisskeni vastu. Kuulsa nimega näitlejaid oli siin kui kirpe vanaisa vatipuhvaikas, aga eriliselt meeldejäävaid lõustu oli Warriorsis rohkem.

HÕFF 2014 - reede

Reedel filmiteemalisel mälumängul võistkonna Kaabu koosseisus saavutatud poodiumikoht taskus võis suunduda Koolnukangestusele / Rigor Mortis.
Film, mis võttis eeskuju vanade eestlaste tarkuseterast, üheksa korda mõõda üks kord lõika. Kuidagi ei tahtnud tegevus käima minna. Stiilne oli algusest lõpuni, aga tegevust jagus ainult teise poolde. Aga oli ootamist väärt. Ei näe ju väga tihti, et head poisid peavad võitlust korraga kahe überkurjamiga. Muide, mis sellest viimsest vastaseisust eriliselt silma torkas, oli vampiiriküti elukutse väga piiratud kestvus. Maksimum kaks korda saabki seda tööd teha ja siis tuleb miski huviala leida. Stepptants äkki?

Hispaania triller on end varasema kolme aastaga tõestanud kui kindla peale minek. Nii et isegi siis, kui võib vaielda, mis riigi film Mõtete vangis / Mindscape õieti täpselt on, väga ilmselt keegi ei pettunud. Lavastajalt muidu täispika filmi debüüt, näitlejateks American Horror Story neiu ja meespeaosaliseks noorem versioon Alan Rickmanist (reserveeritud inglane, kelle nägu on tuttav, kes oskab näidelda, aga kellele väga palju raha maksma ei pea) Mark Strong. Mees saadetakse neiu mälestustes sobrama, aga midagi läheb valesti. Minu enda jaoks filmi suurim miinus see oligi, et sutsu liiga ilmseks tehti see, mis vussi läheb ja lõpp ka just eriliselt hiilgav ei olnud. Aga no üldiselt - kindla peale minek.

Seekordse festivali kõige jälgima filmi Surmalaager 731 / Hei tai yang 731 sissejuhatuseks kuulsime kahte juttu. Esmalt selgus, et saate Ringvaate testpubliku arvates polnud tegemist üldse mitte õudsa filmiga. Et ei olevat väga emotsioone tekitanud, mis kõlab küll täiesti uskumatult. Olen nõus, et tehniliselt (näitlejameisterlikkus, karakteriarendus) on tegemist sellise Ilsa, She Wolf of The SS laadi teosega. Kõige suurema veana muidugi see, et naerukohti oli sisse pikitud. Ei ole võimalik sellist sõnumit edastada, kui publik saab vahepeal pinged välja naerda. Ei tahaks küll, aga no meenutan, Serbia filmi ajal ei naernud saalis keegi.
Võibolla jäid testpublikul ajaloolase avasõnad kuulmata. Ma ise ootasin sellest umbes midagi sellist, et jah oli selline laager, aga no selliseid teste seal küll keegi ei teinud. Lohutus, et see mida sa nägema hakkad, on kellegi võimendatud nägemus toimunust. Ei tulnud seda lohutust. Ei ole hea film. Üheski tähenduses. Vajalik? Pigem jah.

Ning reedese filmvaatluse lõpetas Texase Mootorsaemõrvad / Texas Chain Saw Massacre. Uskumatu, et 40 aastat vana linateos siiani nooremate katsetustega põrandat pühib. Sama uskumatu, et tegelikult ei ole ta üldse nii vägivaldne, kui mälestus kunagisest vaatamisest jäänud oli. Verd ju minimaalselt. Kaamera ees tapetakse ainult kaks inimest. Ja ometi ta toimib. Less is more. Absoluune kuld. Ülejäänud vanad klassikud, kes ka rohkem verele rõhuvad (Carpenteri Last House on the Left ja Hills Have Eyes, enamik video nasties') on tänaseks märkimisväärselt aegunud, Leatherface on oma vanuse kohta kadestamisväärselt heas vormis. Mul said ülivõrded otsa.

HÕFF 2014 - neljapäev

Seekordne motoriseeritud rännak Tartust Haapsallu oli planeeritud ja läbi viidud äärmiselt professionaalselt. Jäi aega Märjamaal keha kinnitada ja kangeks jäänud konte sirutada ning ikkagi majutuspaika jõuda sellise varuga, et tahtmise korral oleks jõudnud nii pükstele viigid sisse lükata kui lipsusõlme siduda.
Seekordse avamarsi teemaks oli homage Tobe Hooperile, ehk siis klassikalised zombied olid hillbillide kastmega üle valatud. Ruudulised särgid, teksad, erinevas roostetamisastmes aiatööriistad - vaid suunurgas tolknevaid kõrsi ega õlgkübaraid ei märganud. Tõsiselt pika juhtplaadiga mootorsaed kirsiks. Kiiruga olid ketid ununenud peale panemast, aga no ju oli väike esinemisnärv sees.

Ning oligi järg avafilmi Sina oled järgmine / You're next käes. Õed-vennad saavad vanemate maamajas kokku, et natuke keha kinnitata, kui väga teravalt annavad endast märku põõsastes peituvad kutsumata külalised. Inimesed hakkavad viga saama.
Korralik "milline nõme tegelane järgmisena suletud maaalal vägivaldset surma sureb" film. Tõestus, et annab ka vanal leierdatud teemal vaatamisväärset kraami vändata. Natuke Straw Dogs-i ja törts ka Wicker Man-i vanematest eeskujudest, killuke ka Peter Jacksonit.
Mis siis Wingardi filmi eriliseks tegid? Tugev naiskarakter ja inimeste reaktsioonid. Enamvähem loogilised. Kui ikka olid valida kas minna pimedasse keldrisse elektrikilpi otsima või vaatama ega ema endal tekki pealt ära pole ajanud, saadeti keldrisse keegi teine. Vettpidav lugu ka muidugi. Õudusfilmi kohta sugugi mitte tavaline nähtus.

Nostalgiasaali olid tasuta limpsi, Jüri Kallase kõne ja Legend Dinosaurusest / Kyôryû kaichô no densetsu ootuses kokku kogenenud väga mitmed nostalgiasõbrad.
Teadlikult nägin mina seda kunagist hittfilmi esmakordselt ja no pidin pingutama, et selle fenomenist aru saada. Õnneks tulid appi kunagised telekanalid EVTV ja RTV sarjadega Love Boat, E-Street ja Amfiibinimene. Suvalised seebikad, aga Kesktelevisooni dieedil olnud poisil lõid silmad särama. Ilmselt toimis sama ka dinosaurustega. Kui ikka ei ole võrdlusmaterjali võtta, siis ei ole. Jaws on kaks aastat vanem, Harryhousen hakkas vaikselt karjääri lõpetama, aga jaapanlased paistsid šnitti võtvat hoopis Ed Woodi Plaan Üheksast. Nii vägevat nööri otsas tilpnevate kummikoleteiste võitlust ei oleks osanud küll oodata. Ja see lõpulaul. Püha taevas. 

Lumeläbistaja / Snowpiercer (2013)

Kuradi kurat!Esimene kurat on selle eest, et ma täiesti kindlalt olen lugenud seda juttu, milles Lumeläbistaja ainest on ammutanud ja teine kurat on selle eest, et ma arvasin, et see jutt on Belialsi kogumikus "Kogu maailma valgus." Ei olnud. Kurat.Tähendab siis nii, et pärast mingi kemikaaliga mäkerdamist on maailma peale laskunud jääaeg ja kogu populatsioon on kogunenud moodsasse Noa laeva - rongi, mis teeb kogu maailmale tiiru peale täpselt ühe aastaga. Nii juba 18 korda. Idee autor, Wilford on rongijuht, eliit elab esimestes vagunites ja töölisklass on mahutatud viimastesse vagunitesse. Süüa neile antakse, mitte just päris Rohelist Soylent'i, aga mitte ka oluliselt paremat. Nii et ühel hetkel võtab karismaatiline liider ette ja hakkab vagun vaguni haaval, parema ninaesise ootuses, ettepoole trügima.

 

Syberia I ja II sõbrana natuke seda soovitud tunnet sain (ekstsentriline mees suure unistusega ja lõputud lumeväljad). Automaton'e ja mammuteid kahjuks mitte. Lavastuslikult ei olegi tegelikult millegi kallal norida. Silmailu oli küllaga, verd ka. Karistus kingaviskamise eest pani silmi pungitama. Tegelasedki olid värvikad (loe: tausta napilt, aga laheda välimusega tegudeinimesed).
Millest ma peaaegu suutsin mööda vaadata olid need pisikesed loogikaaugud, no näiteks see, et maal õhus ja vee peal kulgev raudtee 18 aastat mingit hooldust ei vaja. Mis aga väga ja väga häirima jäi oli lõpplahendus. Kuhu edasi - jääkarude impeerium?

Tehniliselt kvaliteetne ulme, mille stsenaariumi kallal ehk pisut rohkem tööd oleks ära kulunud.

Pleenum / Congress (2013)

Ma olen küllalt kindel, et ei Emma Watsoni ega Sophia Vergara käest ei küsitud, kas nad tahavad, et nende nägusid selles videos kasutatakse. Ses osas on Ari Folmani filmis seis ikka väga roosiline. Robin Wrightil lastakse lausa nimekiri teha, mis žanrites tema digitaliseeritud mina kasutada tohib.

Ari esimene hiilgav liigutus oligi peaosalise valik. Selgitan, kasutades müüdimurdjate väljendit plausible. Kongress ei ole mingi sellisel tasemel ulme, mille kohta võib käega rehmata ja öelda et no kus nüüd ikka mõtlesid välja. See on ulme, mis minu meelest võib tõeliseks saada. Vaadake veel kord Emma muundumist Sophiaks. Puhas CGI. Nii et fakt, et Robin Wright mängib Robin Wrighti annab Kongressile lausa dokumentaali mõõtme juurde.
No umbes selle hetkeni kui Ari gäng värvipliiatsid kätte sai. Animatsiooni osa on tehniliselt suurepärane*. Ma olen muide kindlal veendumusel, et kui juba animatsioon, siis olgu animeeritud midagi sellist, mida filmida ei saa. Ari ei vea selles osas mind alt. Hiilgav liigutus on siin tegelikult aga see, et lugu areneb seeläbi edasi, et päris näitelajate asemele joonistatud asuvad. Ei ole tegemist nähtusega, kus lavastaja tormab hommikul pidžaama väel stuudiosse, et ma nägin öösel unes, kuidas neli prussakat pokkerit mängisid ja me peame raudselt selle stseeni filmi sisse panema.

Dokumentaalmõõtme juurde tuldi tegelikult päris kiirelt tagasi. Kes eales on mõnd Apple tooteesitlust näinud, siis minu silmale paistis see väga üks-ühele koopiana. Edasi läks jälle veidi sürreaalsemaks.
Ari Waltz with Bashiri kõige mõjusam hetk on see, kui animatsioon asendub reaalsusega. Kongressis samuti. Võibolla mitte kõige ootamatum puänt, aga mõjuv. Loomulikult tekitas see käänak küsimuse, kuidas selline ühiskond üldse toimida saab. Võti anti tükk aega varem.

See ei ole selline film, mille vaatamise sa juba lõputiitrite jooksmise ajal unustad. Tiitrite jooksmise ajal hakkad sa alles mõtlema, et mida kuradit ma siis nüüd õieti nägin. Ons see hea või halb, sõltub juba vaatajast. Mul isiklikult pole reeglina väikse mindfucki vastu midagi, eeldusel et lõpuks mu loogikameel rahu saab ja mingeid väga lahtisi otsi kuskile tilpnema ei jää. Võibolla mitte viimaste aastate säravaim filmielamus, võibolla ka mitte rahulolematust põhjustav hämarulme, aga täiesti kindlasti selline film, mille vaatamata jätmine oleks viga.

 *Animatsiooni stiil meenutas mulle esiti Kass Fritzu vareseid, tegelikult on aga kõvasti inspiratsiooni ammutatud Fleischer stuudio loomingust. Mitte Disney'st nagu mingi päris asjalikuna tundunud veebileht mulle väitis.

Kuhu minna, mida teha.

Programm on lukus ja punane vaip koidest puhtaks klopitud. HÕFF algab juba neljapäeval. Kõigile teile otsustusvõimetutele, kes kuidagi ei suuda ühe või teise filmi vahel valida. Siin teile üks äärmiselt mitmekesine näidiskava.
Neljapäeval alustame loomulikult avafilmiga You're next ja jätkame retrohorroriga Legend dinosaurusest, mille ette käib ka väike sissejuhatav loeng.
Reedel saab enne filmide juurde asumist teha sooja ajugümnastikaga, sealt edasi liigume aga Koolnukangestusega (Hong Kongi vampiirid), satume Mõtete vangi (Hispaania thriller), laseme end šokeerida Meestelt päikese tagant (nõrganärvilised võivad oma Tuppa minna) ning lõpetame filmiõhtu Texase mootorsaemõrvadega.
Laupäeval vaatame kuidas norrakad Järjekorras kaovad, otsime Austraaliast Babadooki, võtame vabalt koos President Huntmehega, lahendame Koletiste saare saladust ja põgeneme lõpuks New Yorgist.
Pühapäeval hüppame hispaania teismelistega koos Koopasse ja vaatame millega tegelevad Salemi vampiirid.
Kel on soovi end sellesinatse blogi vahendusel ajalukku kirjutada, siis võib mõnel neist seanssidest kõige ebasobivama koha peal näiteks naerma/norskama hakata.