Homme siis algab. Pauguga. Sellise matsuga, mida juba paistis et ei tulegi. Iron Sky'd näeb suurelt ekraanilt!
Lisaks on aga reedel kavas vaadata veel lühifilme (teiste seas ka Legend Vägevast Seebist), eesti juurtega mehe Hiidämblike sissetungi ja inglaste Monty Pythoni ja Rob Zombie kompotti (mida iganes see siis tähendama peaks) Soerdid.
Laupäevaga algab loodetavasti võika ja hirmuäratava atmosfääriga Varjutusega, jätkub jällegi eesti lühifilmidega Soolo ja Pulmapilt, millele järgneb antoloogia V/H/S. Hispaanlased pakuvad sel aastal põneviku Head Und ning seejärel Navigaator Pirxi lavastaja saastaõudukas Madude Oru Needus. Rauaga rikastatud meeste duellis jääb ilmselt peale vana hea Robocop. Tahaks meelde tuletada, millise rauatüki alla see ultravägivaldsus end peitiski. Ning õhtu lõpetab prantslaste Surnukahvatu. Ootan väga.
Pühapäeval kavas olevatest filmides on plaanis ära vaadata kaks. Hommikul Innkeepers, mis loodetavasti on parem, kui mehe varasem töö Metsalise maja paksus metsas. Ning õhtupoole päris huvitava olemisega Agression Scale. Sellised ülevõlli spordipilad on senini külmaks jätnud.
Aga see siin on minu isiklik vaatamisplaan, kes soovib võib muidugi välja printida ja selle järgi ka oma festivali sättida, aga mõistlik on ikkagi ka ise ajakavaga tutvuda, sest kes teab, äkki mul jäi mõni pärl kahe silma vahele.
No nii, kõik suured ja väikesed poisid, kes te igal laupäeva õhtul videomakilt tolmu pühite, venekeelse dubleeringuga (sest nii on ehe) Commando või Rambo kahe või Niko masinasse lükkate ja silmanurgast nostalgiapisarat pühkides õhkate, et "selliseid filme enam ei tehta" - möla jätta. Indoneesias tehakse. No vähemalt üks tehti.
Serbuan Maut, mis natuke kõlab nagu ühe kuulsa komöödiafilmi teine osa, kulutab umbes kaks minutit peategelase tutvustamiseks, veel kolm sõiduks majani, kus kogu filmi tegevus toimub ja hakkab siis madinaga pihta. Ning lõpetab siis, kui enam ühtegi piisavalt pädevat vastast ei ole, kellele molli kütta. Ehk siis umbes minut enne lõputiitreid. Ei mingit armuliini, pidin natuke pead vaevama, enne kui üldse meenus, et kaks naist episoodiliselt üldse filmis vilksatavad. Lugu, mille annab kenasti kokku võtta vähemate sõnadega, kui selles lauses siin. Eriüksus peab paneelmaja pättidest puhtaks lööma. Palun. Siin on teile lugu ja tegelased. Natuke vähem kui 101 minutit abstraktset madinat. Kiire ja brutaalne ning väga kvaliteetselt liikuva kaameraga filmitud.
Erapooletu naisvaataja küll natuke torises, et kaklusstseenid olid liiga pikaks venitatud, Chuck Norrisega peaosas oleks ilmselt kümne minutilise lühifilmi jagu materjali kokku saanud, aga no ei saa ka sellise hinnanguga sugugi nõus olla.
Kaklusfilmi taset näitavad ju lõppeks ikkagi kaklusstseenid. Kui need on tasemel ei huvita mind, millega peategelane oma vaba aega sisustab või mis tõukas peapätti kuritegelikule teele või kuidas küll kõik kurinahad käte ja jalgadega peksmises nii osavad on. On ju ette teada, et kui kaklema hakkavad hea ja halb tegelane, siis hea võidab. Muidugi juhul, kui ta veel parema vend ei ole. Loeb see, KUIDAS hea võidab. Ja kui muuhulgas halva mehe kõri pilbasteks löödud uksepiida abil läbi puuritakse või trepikojas paha mehe selgroog betoonpiirde vastu umbes kolmeks murtakse, siis on ju tegemist heade kaklusstseenidega. Mad Dog vs. vendadest rääkimata.
teksti üle lugedes mõtlesin korraks, et ehk kiidan filmi nats liiga palju, aga teksti juurde pilte otsides meenusid järjest ja järjest uued lahedad stseenid, nii et ei kiitnud midagi liiast.
Kurat, mis hirmus mõte praegu pähe tuli. Äkki ma olen kõik need aastad oma blogi valesti pidanud. Ehk oleks ikka enne käiste üles käärimist ka mingi algaja filmiarvustaja käsiraamatu või Blogging for dummies* läbi töötama. Kus ma nüüd tean, kui professionaalne on mõnd äsjavaadatud filmi võrrelda selle teise filmiga, mida kaks aastat tagasi vaatasid ja mis mingil põhjusel nüüd meelde tuli.
Wrestleri puhul siis Beyond the Mat ja Jake "The Snake" Roberts ning Terry Funk. Kas ma peaks filmi vaatama asudes lootose asendi võtma, oma meele puhastama ja laskma audivisuaalsel naudingul enda peale langeda? Kas üks ÕIGE filmidest kirjutaja suudab sedasi? Keskendudki ainult Randy "The Ram" Robinsoni tegemistele ja unustad, et elu on suurem kui film. Et Terry Funk on veel vanem, kui Mickey Rourke mängitud tegelane ja et (nüüd vist endisel) narkosõltlasel Snake Robertsil on viis last, kellele ta just parim isakuju ei ole. Ilmselt enamik Wrestleri näinud inimesi Beyond the Mat'i näinud ei ole, nii et pigem tekib neil praegu seda teksti lugedes tunne, et miks on vaja siin targutada, mis ei ei või lihtsalt rõõmustada, et Darren Aronofsky andis Mickeyle võimaluse, mida see hiilgavalt kasutas. Eks ma natuke ikka rõõmustan või no tegelikult siis kurvastasin, kui vääramatu lõpplahendus kätte jõudis. Oma sirgjoonelisusele vaatamata haaras film ikkagi kaasa ja pani päevatööna lihaletis makaronisalati kaaluvale wrestlingustaarile ringis pöialt hoidma. Ja vähe räsitud olekuga striptiisitariga arenevale armuloole samuti.
Aga verd, higi ja pisaraid ihalev publik on vististi sellisest ette kokku lepitud müramisest tüdinenud ja MMA populaarsus on tõusmas nii et mühiseb. Isegi Eestis toimuvad Rajud. Nii et vennad Conlonid ei madista Warrioris mitte poksiringis või maadlusmatil vaid traatpuuris. See on ka kõige originaalsem osa filmist. Joodikust isa ja üksteisest võõrdunud vennad. Natuke rohkem liha luudel, kui Wrestleris, aga mitte suurepärase stsenaariumi eest ei kiideta seda filmi.
Nick Nolte osatäitmine (endise) alkohooliku Paddy Conlonina on enamikul filmisõpradel südame kiiremalt põksuma pannud. Põhjusega muidugi. Eks Nickil oli sarnaselt Mickeyga veidi ka iseennast rolli asetada, nii et natuke tundub see isegi petmisena. Kuidas peaks näiteks kohaliku karskusliikumise klubi esimees joodiku suureks mängima?
Aga no põhiline on ikkagi võitlusstseenid. Minu meelest. Pani isegi Iraagi sõja kangelase ja võitmatu vene vägilase teemadest mööda vaatama. Hästi koordineeritud, filmitud ja "näitlejate"** poolt usutavalt brutaalselt ette kantud. Jällegi tabasin ennast madinate ajal hinge kinni hoidmast ja näoga valugrimasse kaasa tegemast. Empaatiavõime on ikka üks võimas asi.
Mis toob mu aga järgmise dilemmani. Kas Wrestler ja Warrior on suurepärased filmid tänu sellele, et ma peategelastele kogu hingest kaasa elasin? Kas kõik muu kaalub üles keskpärase stsenaariumi? 300 puhul kaalus, Death Race 2000 vaatamisel samuti, Challenge of the Lady Ninja üks võludest on kohutav stsenaarium. Teisalt vaatasin ma aga üks õhtu telekast! uuesti American Beauty't ja ja seda ei filmi ei ole kuidagi võimalik teisiti kui eeskujulikuks hinnata. Ei mingeid kõhklusi. Kriitikuna seisaksin lõhkise küna ees, oma lõbuks blogijana kiidan, et W ja W ületasid mõlemad ootusi, mis ma neile panin ja see aitab nad üle lävepaku.
random vaidlus.
me kaotame oma maja!!!
You WIN.
*ausõna, ma enne panin selle nime kirja ja siis mõtlesin, et uuriks, äkki ongi siuke raamat olemas
**enamik neist on päriselt MMA võitlejad ja Koba't kehastanud mees ongi päriselt olümpiavõitja.
ja ei, olgu ta nii kiidetud kui tahes, ma ei kavatse vabatahtlikult vaadata filmi, kus mängib Mark Wahlberg
Vahel on ikka tore, kui lärmad ja pritsid tatti ja asjad lähevadki paremuse suunas. Ulmeajakirjanikud võtsid ennast kätte ja said maha väga korraliku Reaktoriga. Lugesin teise ühe hooga kaanest kaaneni läbi, nii et silm ka ei pilkunud. Filmisõbrana tegi mul südame muidugi eriti soojaks see, et päris palju ajakirjaruumi oligi filmindusele pühendatud. Tõstaks esile Henryku filmiaasta eelvaadet. Mitmedki teosed olid niigi ka enda ootenimekirjas, aga nüüd on need ja mitmed teisedki huvipakkuvad nimed ühes kohas koos, kus saab vajaduse korral mälu värskendamas käia. Mass Effecti lugu tuletas taas meelde, et see kollektiivselt parim mänguseeria ajaloos on endiselt proovimata ja kui Jaagupi kiidulaulu poolegi osas uskuda, siis tuleks mängule võimalus anda. Ene raamatuarvustus oli täpselt parasjagu konkreetne ja piisavalt huviäratav, et uskumatult juustuselt kõlavale Suudlevaile vampiiridele lähimas tulevikus öökapil koht reserveerida. Gootika jutu juures pahandaks natuke toimetajaga. 20. sajandi alguses jõudsid tume kunst ja gooti kirjandus kinolinale; 20. sajandi alguses jõudsid tume kunst ja gooti kirjandus kinokunsti; 20. sajandil sisenes gooti kirjandus jõuliselt kinokunsti. Kolm lauset, kolme lõigu algusest. Meisterdamisnurk pani silmanurgast pisarat pühkima. Tähekesest välja lõigatud hulktahukas, mis mul õnnestus reeglina liimist tilkuvaks kamakaks käkkida. Ja taevas oli ka sinisem. Juttude osakaal minu mäletamist mööda vist väikseim kogu ajakirja ajaloos. Aga no tase selle eest vägev. Kaks HPL juttu pluss kaks fanfictionit. Raudkull minu arust lausa eriti korraliku saavutusena. Ja kesksest teemast küll välja langev, aga tasemelt samuti tubli laast Putuk.
illustratsioonide kategoorias annan oma hääle sellele pildile
Muide tegijatele selline teema ka puremiseks, et kuidas näeb ajakirja PDF versioon välja e-lugeris?
Miski ei eruta masse rohkem, kui ebavõrdne vastasseis, millest nõrgem võitjana väljub. No võibolla, et surmanuhtlus erutab veits rohkem. Ja Prismas jaopärast jagatud kanamunad erutasid ka päris paljusid inimesi. Ja Tantsi perse, tantsi! pidavat ka päris erutav olevat. Aga no põhimõtteliselt on ikkagi põnev vaadata, kuidas Taavet Koljatile vastu kuppu äsab.
Aastani 2007 oli Martin Scorsese Taaveti ja Akadeemia Koljati rollis. Kuni tolle hetkeni, kui Scorsesele anti kuldmehike ühe hea filmi inglise keelde dubleerimise* eest, said Püha Martini ordu liikmed igale huvilisele (loe: pahaaimamatule möödakäijale) pisarate voolates ja emotsionaalselt kätega vehkides seletada, kui alatult üht läbi aegade suurimat filmilavastajat kotitakse. Teate mis, ise on süüdi! Suurepärane lavastaja olemine ei tähenda veel seda, et sa oskad oma filmi valida suurepäraseid näitlejaid. Eeskujulikuks lavastajaks ei saada siis, kui sa oskad operaatorit eeskujulike võttenurkade manu suunata. Tõeliselt suure lavastaja (näituseks Leone või Kubrick), tunneb ära sellest, et ta räägib oma filmidega suuri ja olulisi lugusid.
Kui sa just päevad läbi kodus ei istu ja filmiblogidest elu mõtet ei otsi, siis puutud sa igasugu inimestega kokku. Ja statistika ütleb, et mingi osa neist on jobud. Mõni jobu on juba hommikul kell kümme null viis vine all, üks jobu mõtleb kuidas ka järgmiseks ametiajaks linnapea toolile istuma jääda ja eriti suured jobud ei suuda Martin Scorsese töid vääriliselt hinnata.
Aga kui ma hakkan vaatama filmi lahedatest mafioosnikutest, kes kannavad peene triibuga ülikondi ja kelle lips on ideaalselt sirge ja seitliga võiks püksiviike lõigata, siis ma ei taha näha mingeid pisikesi jobusid oma pisikesi jobutusi tegemas. Sõidutame mõnekümne dollari pärast kahte jobu paar tundi mööda linna ringi ja lähme pärast röövsaagi eest kinno. Lähme naabertänava jobudega nonde piljardiurkas mõnekümne dollari pärast mölisema.
Ei otsinud Harvey Keitel Robert de Niro't jamadest päästes mingit lunastust. Otsis teed Roberti tegelaskuju õe püksikutesse. Ja siis, kui hakkas tekkima intriig ja natuke põnevust pandi lõputiitrid jooksma. Kui mina ennast toolis sirgu ajasin, et oh ometi läheb filmiks, pandi kaamerad hoopis seisma.
Hea küll, ma ei ole tõesti kõiki neid kuulsaid ja tähtsaid filme näinud, mille lavastajaks Scorsese on, aga selles on ta täiega ise süüdi. Paras hit'n'miss mees minu arust: Taxi Driver ja Cape Fear ja isegi Gangs of New York ja Departed olid meeldivad, aga samas Aviator, Color of Money, Raging Bull, Shutter Island ja nüüd siis Mean Streets osutusid tüütusteks. Hugo peab nüüd natuke kannatama.
*see oleks ju samaväärne sellega, kui mingi suvalise '70. loo kaveri eest kaks Grammyt võita.
Täisprogrammi avaldamiseni on küll veel natuke aega, jõuab veel kenasti Iron Sky kuskile vahele susata, aga ka seni avaldatud info põhjal saab juba vaikselt märkmeid tegema hakata.
Klassikaprogrammi lisandus viimati kaks linateost, minu jaoks olulisemana ultravägivaldne ja futuristlik Robocop, kõigi väikeste ja suurte pervertide rõõmuks agafilmiajaloo ühe šokeerivaima ja keelatumate linateoste hulka kuuluva, Itaalia filmirežissööri Pier Paolo Pasolini viimaseks lavastajatööks jäänud Saló ehk Soodoma 120 päeva. Jääb minust ilmselt vaatamata, aga ekstreemikino huvilistele ilmselt üks festivali olulisemaid filme.
Põhiprogrammis pelgalt treilerite põhjal mingit valikut tehes, tunduvad vaatamist väärt olevat verivärske USA verdtarretav õõvathrillerAgression Scale. Inbred, mida on võrreldud nii Rob Zombie loomingu kui ka Monty Pythoni absurdimaiguliste sketšidega. Prantsuse uue horrori ühe sensatsioonilisema linateose “Inside” tegijate uus, mullu Toronto filmifestivalil esilinastunud kõhedaksajav vampiirilugu Livid.
Kõrvalprogrammis "Friikidele" tundub eriliselt magus tükk olevat kodukootud eriefektidest kubisev kummardus 1980ndate videotoodanguleManborg.
Eelnevat ei pea aga mingil juhul puhta kullana võtma. Ma kavatsen isegi oluliselt rohkem filme ära vaadata, kui ülalpool kirja sai. Kui teile eelmine aasta meeldis House of the Devil, siis sel aastal on Ti Westi osalusega kavas lausa kaks filmi Inkeepers ja V/H/S. Jaapani bodyhorrorit pakub Henge. Black Devil Doll vaimus tuleb sel aastal näitamiseks Vaginal Holocaust + Lesbos Caged Go Go.
Ning kui õigesti arvutasin, siis on hetkel välja kuulutatud 17 täispikka teost, mis tähendab, et kavas on veel ruumi kolme jaoks. Tasub 13. aprilli oodata.
Sedasi reklaamib Tartu Elektriteater end ise välja. Kuna avamisüritusele kahjuks ei jõudnud, siis nende õdusate nurgakeste ja hubase kohviku kohta ei oska kommenteerida, aga näiteks täna õhtul on võimalik Laia tänava majas number 37 kohtuda Peeter Simmiga, kes kvalifitseerub raudselt eriliseks külaliseks. 35mm filmiprojektori muretsemisest oluliselt muhedamaks mõtted ei muutu. Ning aprillikuu programmis on muuhulgas Kevin Smithi Red State, mida QT isiklikult kiita on võtnud, igast nurgast kiitust kogunud Terrence Malicku Tree of Life ja mulle endale kuskilt meelde jäänud film-mida-tundub-et-tasub-vaadata Pearahakütid. Kvaliteeti lausa mitme kino jagu.
Minge kaege perrä!
