Kõrvalistel teemadel

Monopolid on halvad. Monopolide vastu tuleb võidelda. Soprano püüdis, aga vandus siis alla ja läks filmiveebi noorte tšikkide päid oma põhjatute filmialaste teadmistega segi ajama. Uskuge, miski ei võta naisel kindlamini põlvi nõrgaks, kui sobival hetkel köhatamine ja kõlaval häälel deklameerimine, nagu Tarkovski osutab, on üldlevinud maailmapildist erinevate mehhanismide läbi kaotatud vaimu mõõde, seeläbi pakutud ajalooline või konfessionaalne sõltumatus on aga jätnud inimese ilma ka tema usust oma loomupärasesse vabadusse ja vägevusse, ja ei pane palgeid lõkendama sama eredalt, kui mõtlikul ilmel pea küljele kallutamine ja kavalalt muiates küsimine: neiu, mis te arvate, kas mul on draakon pükstesse topitud või on mul äärmiselt hea meel teiega tuttavaks saada.
Ja nii ongi Trash ainuke filmiblogija, kes vahel harva ka muusikateemadel kirjutab. Aga no paljukest temagi jõuab. Tuleb ikka ise õlg alla panna.
Zorgil on uus eestikeelne plaat väljas, mitu nädalat juba tegelikult. Ootasin ja lootsin, et ehk mainib ikka keegi autoriteetsem blogija selle kuskil ära, aga ei midagi. Ütlen siis ise. Zorgi Rooste on väljas ja ilma rahata nende endi kodulehelt alla tõmmatav. Eesti keelne industriaal, mitte päris nii klassikaline plaat, kui Zeppelini esimene, aga täiesti kuulatav.
Isegi kui oleks pidanud selle eest raha välja käima. Nii nagu läks Saara Taevamenüü ja Pedigree Lucifer Boy singliga. 99 krooni mõlemad. Eesti muusikuid tuleb ju ikka toetada. Ega need kah kumbki mingiteks klassikalisteks plaatideks ei osutunud, aga Saara hääl on lihtsalt huvitav ja seda on ju ka põnev kuulata, kuidas 11 minu jaoks võõrast bändi ühe ja sama loo kallal laamendavad. Käärkäel tuli see vist kõige paremini välja.
Kombekohaselt ühendasin plaadipoe külastuse ka raamatupoe külastusega. Midagi omandamisväärset kahjuks ei leidnud, kuid paar asja jäid silma küll. Tänapäeva kirjastusel on vist mingid likviidsusprobleemid ja neid on asutud aktiivselt lahendama. Punase raamatu sarjas on välja lastud vähemalt kolm Vonneguti raamatut. No ja kui Vonnegut enam ei müü, siis kes veel? Lisaks on juba mõnda aega tagasi leitud, et toredalt minimalistlik punane ja valge kaanekujundus on igav ja ei püüa silma ja külalistele mulje avaldamiseks kohvilauale vedelema jäetud raamat peaks vähe värvilisem välja nägema. Oleks siis vähemalt seljad vana kujundusega jäetud, näeks uue ja vana moega raamatud riiulis kõrvu seistes sarnased välja. Aga no egas midagi, sari on iseenesest hea ja välimuse pärast ma ühtegi raamatut ostmata ka ei jäta.
Ning lisaks ilmneb, et Neil Gaiman on ka juba nii populaarne kirjanik, et on ära teeninud isikliku riiuli. Sarnaselt Stephen Kingi, Terry Prachetti ja nende poppide naistega, kes vampiiridest kirjutavad. Mis iseenesest on tore. Gaiman on üks väärt kirjanik ja tore, kui inimesed nende emo-vampiiride asemel midagi muud loevad.
Päris lõpetuseks ka väike reklaamtekst. Klassikaraadios algas eelmisel nädalal uus saatesari: Kino, kino. Korra kuus eetris ja vanad osad (st. see üks) on netis kenasti järelkuulatavad.

Pätid või pühakud / Boondock Saints(1999)

Tolsamal õhtul, kui pidin sõber Mihklile tunnistama, et mul on Ghost in the Shell nägemata, pidin vastu võtma veel ka teise paugu. Mul oli ka Boondock Saints nägemata.
Et mitte potentsiaalselt lugejat kaotada, ei jäänudki muud üle, kui ka selle kohta lubadus anda, et vaatan ära. Vaatamisega sain õige kiirelt hakkama, aga kirjutamine on kuidagi venima jäänud. Saagu siis see võlg nüüd õiendatud.Vennad McManused veedavad kohalikus baaris sõprade seltsi mõnusat õhtupoolikut, kui äkitsi astuvad uksest sisse kuubikukujuliste kehadega vene mafioosnikud, kes teevad baariomanikule ettepaneku, millest mehikesel oleks raske loobuda. Vennaksed, kes aga ei soovi enda püsibaarist kuhugi kolima hakata, teevad venelaste kulul natuke kurja nalja, millest need aru ei saa ja tulevad seetõttu meestele koju järgi, et oma pettumust väga põhjalikult väljendada. Üks asi viib teiseni ja lõpuks on seis selline, et linna saabub FBI agent Smecker, kes asub topeltmõrva uurima. Ja see on alles algus.Kui muidu on filmi läbivaks teemaks klassikaline dilemma, et kes võib otsustada ligimise elu ja surma üle. Kas valdava enamiku õiglustunde rahuldamiseks on üksikisikule kannatuste põhjustamine õigustatud. By the power vested in me I now pronounce...
Siis eriliseks teeb antud teose just agent Smecker. Willem Defoe, kes on üks maailma koledaima lõustaga näitlejaid üldse (Nick Nolte ja Gary Busey kõrval), teeb puust ja punaseks, miks teda järjekindlalt kaamerate ette kutsutakse. Mees oskab näidelda. Või no täpsemalt, mees oskab meeldejäävalt näidelda. Maailma koledaim prostituut käis mind mitu ööd unenägudes kummitamas.

veel üks põhjus seda filmi vaadata

lisaks olid ka visuaalid/võttenurgad päris põnevalt lahendatud

Halastuseta / The Devils(1971)

Xipe tundus esiti suhteliselt üllatunud olevat, kui ma püüdsin talle selgeks teha, et kuigi Tommy ei olnud mitte kõige parem film, oleks ma siiski pidanud Ken Russelli varasema (ja hilisema) loomingu osas rohkem huvi üles näitama. Mehe käekiri tundus selleks piisavalt huvitav.
No lõpuks ma selle huvi üles näitamiseni siiski jõudsin ja filmi kokkuvõtte suutsin ka piisavalt intrigeerivalt ette lugeda, et Xipe eriliselt vastu punnimata teose kaasvaatajaks nõustus olema. Tundus, et ega ta seda otsust väga ei kahetsenud.Mina ise kahetsesin vaid seda, et mul selle huvi üles näitamisega nii palju aega kulus. Liztomania on aga juba poolel teel pildimasinasse. The Devils osutus nimelt väga heaks nii visuaalse kui sisulise külje pealt.
Ajaloohuvilised kindlasti teavad peast, mina pidin järgi vaatama, aga Isa Grandieri nõiaks kuulutamine toimus sarnase skeemi järgi, kui Salemi nõiaprotsessidel, ainult et 58 aastat varem. Tühja sellest mustast surmast, armuvalus naine tundub olevat kõige hullem õnnetus, mis üht keskaegset asulat tabada võis. Orkaanidele naisenimede andmine on ikka täielikult õigustatud. Mis mõttes see pikka kasvu tõmmu Nobeli preemia laureaadist miljonär käib mu kaldal selle mõttetu mimmiga jalutamas. Vot kui tõusen praegu üles ja uputan su raisa ära, küll siis teinekord tead.Grandieri loo muutis aga veelgi keerukamaks (ja lootusetumaks) üle tema pea mängitud võimumäng. Isake suutis nimelt kardinal Richelieule endale pinnuks küüne alla pugeda ning seda ei saanud nii võimas mees muidugi sallida.
Suvel Tallinnas käies ja Vanalinnas jalutades jäi ette väljanäitus igatsorti piinariistadest, pöidlakruvidest venituspinkideni ja asjadest, mille meenutamine mulle valu tekitab, asjadeni, mille meenutamine mulle veel suuremat valu põhjustab. Korduvalt ja korduvalt tabasin end sellel pisikesel näitusel mõttelt, et kas need vidinad on tõesti inimese välja mõeldud ja kui haige peab selline mõistus olema, mis midagi nii jälki on suuteline välja hauduma.
Midagi sellist elasin läbi ka filmi vaadates, oleks tahtnud krokodillitopisega järjest inimestele pikku pead kütta ja öelda, et hakka raisk juba mõtlema. Muidu toon pöidlakruvid ja Hispaania saapa kah välja. Selle kuulsa ja filmile paksu pahandust toonud orgia stseeni ajal korraks isegi tärkas lootus, et ehk pääseb terve mõistus võidule, aga see mõte trambiti kiirelt maa sisse.Stseen ise oli muidugi märkimisväärne. Ning Keni tuleb ainult kiita, et ta stseeni üldse üles julges filmida, kui suhteliselt ilmne oli oletada, et ta selle eest kirikuvande alla pannakse. Mis iseenesest on muidugi naljakas. Väga kursis küll ei ole, aga minu teada katoliku kirik inkvisitsiooni ju tänapäeval hea sõnaga ei meenuta. Samas sellega kaasnenud jandi kujutamise eest keelati filmi näitamine mitmes setmes riigis ja neis kus teda näidati, tugevalt kärbituna.Minu enda aga hingest kõige rohkem kinni lõi oli õde Jeanne ülekuulamisseanss. Ääretult brutaalne ja samas need kaks spetsialisti, kes musta tööga tegelesid sellise määra huumoriga kujutatud, et stseen maitses kui vahukoore sisse kastetud sokulaad.
Kindel vaatamissoovitus igatahes, kui maitsemeel midagi vürtsikamat ihkab.

Varjude raamatud

Täieliku üllatusena selgus, et mingil põhjusel on ka Siidiliblikas viimased 11 aastat kuskil augus elanud ja polnud Blairi nõiafilmi näinud. Loomulikul käskisin ma tal seda vaadata ja mitte nii väga loomulikult talle see meeldis. Pigem on see lausa erandlik juhus, kui mingi film meile mõlemale ühtviisi hästi meeldib.Edasi enam nii hästi ei läinud. Algas kõik sellest, et mingil põhjusel oli mu õel kohe nipsti teine osa Book of Shadows: Blair Witch 2 (2000) käepärast. Lõppes sellega, et Siidiliblikas tunnistas, et pole midagi nii kehva ammu näinud. Poleks isegi osanud seda filmi paremini kokku võtta. Mis mind kõige rohkem häiris oli tunne, et tegijad sülitasid mulle esmalt ühte silma ja siis kauni kaarega ka teise.Kui järjefilm üritab esimese osa tuules triivides võimalikult palju pappi kokku lükata on tegemist suhteliselt tavalise ja mitte eriti üllatava nähtusega, aga kui tegijate arvates kõlbab öelda, et kõik teie, kes te esimest osa vaadates kasvõi korrakski mõtlesite, et aga äkki... , te olete kergeusklikud idioodid, siis on tegemist uskumatult ülbe rahakorjamisüritusega. Niigi oled mingi pooltoore segapudru vaatamise eest raha välja käinud ja siis sulle hõõrutakse veel seda nina alla kah, et nii ilmsesse lõksu astusid.Kui aga ikkagi hirmus tahtmine Varjude Raamatut näha on, siis vaadake seda prantslaste oma, mingil põhjusel tõlkes sellise pealkirja saanud Malefiqued(2002).

Räme mõrd metsas / The Blair Witch Project (1999)

Kui peaks veel keegi leiduma, kes ei ole seda filmi näinud, siis Blairi nõiafilm on teos, mis on mingit otsa pidi vastutav nii Cloverfieldi kui Paranormal Activity eest ja minu arust ka REC on temast kõvasti šnitti võtnud. Ehk siis esimene kommertsedu nautinud õudukas, mis käsikaameraga väristades püüdis jätta muljet, et kõik toimuv toimub päriselt. Trieri Idioodid ei lähe arvesse.
Scary Movie ja mitmed teisedki on tänaseks filmi üht kindlat stseeni korduvalt naeruvääristada jõudnud. Mingilt leheküljelt lugesin veel ka arvamust, et filmi lõpp on lausa eriti hale, et kas nurka urineeriva mehe näitamine peaks tõesti hirmutav vaatepilt olema stiilis arvamus.
Nii et ega ma ei lootnud küll, et midagi erilist näha saan. Arvasin lihtsalt, et võiks ikka selle piisavalt olulise verstaposti õudusfilmi ajaloos ära kaeda, ei ole teine ju eriti pikka kah. Mitte midagi erilist ma ei näinudki, kolm vanderselli eksisid metsa ära ja keegi käis öösiti nende telgi ümber kividest kuhilaid ehitamas. Kedagi kirvega puruks ei raiutud, ruigama ja käpuli ringi aelema ei sunnitud, kuskilt koobastest albiinomutante ei ilmunud. Käisidki päeval läbi seljakotid seljas mööda metsa ringi, mida aeg edasi seda rohkem karjusid üksteise peale ja öösiti karjusid salapärase kivikuhilaid ehitava isiku peale, et see vaiksemaks võtaks, et nad ei saa muidu magada.Kogemata kombel juhtus aga nii, et ma sattusin seda filmi vaatama üksinda, pilt täitmas tervet seina, tuli kustus ja kõrvaklapid peas. Nii et kõik see mitte midagi erilist klõpsas ideaalselt paika, iga väike krõbin ja oksapraksatus väristas kuulmekilesid, tegelaste käitumine tundus nende järjest enam krussikiskuvat närvikava arvesse võttes täiesti loogiline ja telgi ümber krabistav geoloogiahuviline tegelane võttis südame ka endal puperdama. Sellele tondile aga kes lõpplahendust igavaks pidas, tahaks öelda, et järgmine kord pane rohkem tähele, mis filmis varem tehakse ja räägitakse ja pööra vähem tähelepanu sellele, kas su popkornitopsi põhjas veel on midagi või saigi täitsa tühjaks.Uskumatult hästi praktiliselt olematute vahenditega pinget kasvatav linateos, mis minus sellises koguses magusat õõvatunnet esile suutis kutsuda, mida aastaid tundnud pole. Esimese hooga meenuvad The Others, aastast 2001 ja Profondo Rosso, mille nägin ka kunagi enne blogimise alustamist ära, ehk siis enam kui kolm aastat tagasi.

Vaikne põrgu / Hell in the Pacific (1968)

Olin endale vabaks õhtupoolikuks kergekäeliselt infotehnoloogialase koduse ülesande võtnud, mis minu ettekujutust mööda oleks pidanud piirduma paar korda next ja ok vajutamisega. Ühtlasi kavatsesin selle õhtupooliku aga ka Metsavanaga koos filmide vaatamisele pühendada. No ja nii ma siis istusingi, üks silm piilumas, et kunas tuleb nexti pressida ja teine jälgimas, et mis seal ekraanil ka toimub.
Esiti ei toimunud suurt midagi. Üks merehädaline üritas teise merehädalise veevarude kallale pääseda ja teine üritas teda seejärel suitsusingiks küpsetada. Klassikaline merehädaliste käitumismuster. Edasi nii klassikaliselt ei läinud. Puhtast õelusest teise merehädalise veevarude sisse urineerimist ikka iga päev ei näe. Suunasin mõlemad silmad ekraanile.Ja mitte asjatult. Õige pea toodi sisse ristil rippumise motiiv. Esitajateks Merehädaline number kaks ja siis Merehädaline number üks. Kui mehed selle peale lõpuks mõistsid, et nad on mõlemad ikka igavesti kõvad mehed, saabus üksteise austamise aeg, mille krooniks sai vinge parve vette laskmine. Purjed üles ja kodusadama poole seilama. Keegi neid lennukilt ei märganud, tihedalt kasutatavale laevateele nad ei sattunud, ükski mereelukas, neid nahka pista ei üritanud, jõudsidki hoopis kenasti maale. Aga nagu üldplaanist paista oli, siis tundus tegemist olevat lihtsalt ühe veidi suurema saarega. Ja lõpus käis pauk. See pauk meeldis mulle filmi juures kõige rohkem.Sest film oli olnud üks otsatu mõistujutt, millele mingi teistsugune lõpp ei olekski kuidagi passinud. Kahe erineva kultuuri põrkumine, kus kumbki ei tahaks teisele küll mingeid järeleandmisi ega teeneid teha, aga no kui endale elu armas on, siis kahjuks peab. Aga tuha all hõõgub tuli edasi ja ootab ainult pisikest törtsu põletusainest, et uuesti leekima lahvatada.
Igatahes, filmi mis nii resoluutselt ütleb, et kõrvaline tegevus jätta ja kogu mu tähelepanu niimoodi köita suudab, ei saa kuidagi vähemaga hinnata. Eeskujulik.