20 juuli 2010

Kolonel Klimp Sõjakeerises / The Life and Death of Colonel Blimp(1943)

Tjahh, kui need Powelli (ja Pressburgeri) ülejäänud koostööfilmid on umbes sama sorti, kui kindralmajor Clive Wynne-Candy* elust pajatav linateos, siis ei ole imestada midagi, et Peeping Tom toona kellelegi ei meeldinud.
Kohati nukker, aga lõppeks ikkagi läbinisti positiivne lugu vana kooli sõjaväelasest, kelle jaoks au on tähtsaim kõigest muust. Teises Buuri sõjas tuleristsed saanud Clive Candy suudab ühes Berliini õllesaalis tervet keiserliku armee ohvitserkonda solvata ning on seetõttu sunnitud kellegi Theodor Kretschmar-Schuldorffiga duelli pidama. Pärast ühes kohalikus hospidalis paranedes saavad meestest aga sõbrad. Järgneb hüpe Maailmasõja tandritele, kus Candy senised veendumused kõvale proovile pannakse. Esiteks on mölaklikud sakslased võidu nimel kõigeks valmis, isegi vangide piinamiseks, et neilt infot kätte saada ning lisaks paistab vangi langenud Theodor Kretschmar-Schuldorff kogu seda sõjaasja kuidagi isiklikult võtvat. Oli väike tüli, aga nüüd on see ju lahendatud paistab Clive mõtlevat ja ei saa aru, mis küll Theodorit vaevab.
Järgmine hüpe, järgmine maailmasõda ning nüüdseks juba hallipäine Clive Candy on ei suuda uskuda, kuhu küll maailm jõudnud on. Isegi tema oma kaasmaalased on valmis kõigile reeglitele sülitama, peaasi et võit neile jääks. Uskumatu. Ja kedagi teist ei paista see vähimatki häirivat. Noortel nolkidel paistab veel õigust ülegi jäävat.
Filmi kõige suuremaks plussiks ja tähelepanuväärivaks tegelaseks oli minu silmis aga mitte peategelane ise, vaid sakslane Kretschmar-Schuldorff. Sõjaajal vändatud filmis tehti puust ja punaseks, et iga sakslane ei olegi nats. Vot see on uskumatu (väidetavalt tahtnud Churchill filmi selle pärast lausa ära keelata). Samasugune au hinda teadev sõjaväelane kui Clive, aga erinevalt inglise härrasmehest suutis sakslane muutuvate aegadega kohaneda. Ühes filmi mõjuvaimas stseenis kuulutab vangilaagrist vabanenud mees Saksamaa poole sõites kaaslastele, et inglased on nagu lapsed. They win the shirts off our backs, and now they want to give them back because the game is over. Sisuliselt vihjatakse ju päris avalikult, et nõrkust välja näidates ahvatlesid inglased ise sakslased uut sõda alustama. Selle puhkemise ajaks on Theo Hitleri Saksamaas pettunud, pagenud ära Inglismaale ja püüab ka vana sõpra veenda, et pigem ikka räpane võit, kui kaunis kaotus, sest kaotuse tagajärjed on rohkem kui kohutavad.

*Kolonel Blimp on koomiksitegelane, kelle mõtles välja David Low ning kes endast üht tüüpilist inglise ennasttäis džentelmeni kujutab. Filmiversiooni Clive Wynne-Candy pidavat palju toredam sell olema (oli tore tõesti).

Piilurpoiss / Peeping Tom(1960)

On üks hulk filme, mis erinevatel põhjustel on oma tegijate karjäärile siukese paugu pannud, et mõnigi mees enam püsti pole tõusnud (loe: ükski produtsent oma raha rohkem nende kätte pole usaldanud).
Dracula uue tulemise korraldanud Tod Browning võttis kätte ja tegi filmi tsirkusevärdjatest, mis minu arust oli päris hea film. Pärast seda vaid kaks filmi veel, mille tiitrites teda mainitud on.
Michael Cimino Hirvekütile järgnes rahaliselt nii kolinal läbi kukkunud Taevaväravad, et kiskus ka United Artists stuudio endaga kaasa. Cimino on järgneva 30 aastaga veel neli filmi lavastanud, neist viimane aastal 1996.
John Carpenteri Ghosts of Mars oli aga nii halb film, et tuleb lausa imeks pidada, et mehel on hetkel lausa kolm projekti töös. Napid 9 aastat pärast mainitud õudust.
Michael Powellil on nende kolmega võrreldes isegi hästi läinud. 16 aastat - 6 filmi ja paar osa telesarju. Great success! Põgus tutvus mehe filmograafiaga teeb sellise kukkumise eriti müstiliseks, varem tuli talt filme sama tihedasti, kui Võidusambalt tükke küljest pudenes. Ning Peeping Tom oli ju ka üks ütlemata hea film. Kas tõesti olid kuldsed kuuekümnendad juba täiskäigul ja kogelevast sarimõrvarist tehtud film läks üldise meelsusega nii rängalt vastuollu. Summer of Love tulemisest ei teadnud siis ju veel keegi midagi.
Igatahes on meil tegemist äärmiselt ujeda noore filmihuvilise Markiga, kes tapab naisi. Ja filmib seda. Sest noormehel on kindel plaan oma teadlasest isa tööd jätkata. Isa uuris nimelt hirmu anatoomiat. Poisi enda peal, sisalike voodisse sokutamise ja pikaaegse valjus heliväljas viibimise ja terava valguse silma suunamise teel.
Powellile saatuslikuks sai ilmselt vaataja ninapidi vedamine. Ilus värviline spektaakel, mis paneb sind mõrtsukale kaasa tundma. Kuhu selline asi kõlbab. Mõrvari koht on võllas. Naabritüdruk oleks pidanud peategelane olema ja tema kangelaslik tegutsemine pealiiniks. Mulle see vaikselt kulgev ninapidivedamine aga igati meeldis. Hetk põnevust ja siis taustaselgitamine ja lõpuks oli mul kahju, et Markil jäigi film lõpetamata ja noorte armulugu sellise lõpu leidis. Lähiminevikust meenub Devils Rejects, kus vaataja (loe: minu) pea nii sassi aetakse, et lõpus on täitsa kurb, kui kurjad politseinikud toreda sarimõrvarite perekonna maha notivad. Küsimus ei ole üldse selles, et ma kurjategijate tegevuse heaks kiidaksin või seda õigustada püüaks, minu kiitus läheb lavastajale ja stsenaristile hoopis selle eest, et nad vaatajaga sedasi manipuleerida suudavad. Kiiret ja verist möllu otsivale vaatajale pettumus (nagu inimkatsed tõestasid), ma olen omadega endiselt nii sassis, et julgen kiita.

05 juuli 2010

01 juuli 2010

A-rühm / A-Team(2010)

Samas on muidugi olemas mingi võimalus, et kehv treiler ongi lihtsalt kehv treiler, film ise suudab aga üllatada.
Kuna vastav märge puudub, ei oska täpselt öelda, kuna esimest korda plaanitavast filmiversioonist kuulsin. Kihevile ajas see igal juhul. Kõik edaspidised uudiskübemed suutsid aga kahjuks mu entusiasmi nii palju hajutada, et napilt olekski jätnud kinos käimata. Bradley Cooper ei ole ju mingi Face, kas mingi suvaline musklis neeger saab tõesti B.A. rolliga hakkama, Liam Neeson ei tea kumba pidi sigar õieti suhugi käib ning kes kurat on Sharlto Copley? Tankiga lennukist kukkumise seedisin veel ära, aga kõik ülejäänud teaserid ja treilerid ja muud klipikesed, mida filmist lekitati panid väga tõsiselt mõtlema, kas vanast sarjast üldse midagi filmi järgi on jäänud.Tegelased on. Muus osas on kaheksakümnendad lootusetult ja igaveseks läbi. Võrreldes ühe keskmise uuema aja action filmiga on bodycount küll märkimisväärselt väike, aga korraks näidatakse üht laipa isegi lähivaates, pahad mehed ei ronigi raketitabamuse saanud helikopterist välja ja kuskil kuuri all ühtegi tanki kokku ei keevitata. Ning seda nimekirja võiks veel pikalt heietada. Osavate kätega lihtsate inimeste kaitsjatest on saanud rahvusvahelise haardega superagendid, kes Bondist Maxwell Smardi mulje jätavad.
Alatu väljapressimine. Inimesed lähevad kinno, et pikaks venitatud seriaaliosa näha, aga pakutakse hoopis midagi muud. Ainult, et kui palju neid vaatajaid ikka on, kes silmad punnis peas telekast seriaali vaatasid. No Eestis muidugi küll, TV3 ilmselt ei tea ise ka enam mitmendat tiiru sari kanalis näitamisel on, aga mujal maailmas? Kui välja arvata Videviku filmid ja Seks ja Linn, siis minu teada on suurema osa filmide sihtgrupiks teismelised poisterahvad. Sellest ju see hirmus trall reitingute ümber. R on kõige hirmsam asi, mis üks produtsent teisele soovida saab.Kogu eelnevale mis on valesti jutule kõrges kaares sülitades osutus film aga meeldivalt lahedaks. Kui lõpp ei oleks lihtsalt suvaliseks paugutamiseks ära vajanud, oleks lausa suurepäraseks kiitnud. Liam popsutas sigarit nagu vana mees, helikopterite, tankide ja erinevais suurustes autodega tehti siukest tralli, et ARKi eksaminaator nutaks filmi vaadates silmad peast. Ja naljakas oli ta ka. Üks ütlemata tore torge 3D kultuse pihta ja tankiga Berliini poole teed küsinud Murdock kahe eriliselt meeldejääva näitena. Ma usun, et isegi, kui Murdocki kõrval oleks tol hetkel tankiluugist kroonilise puhituse all kannatav peni välja vaadanud oleks ma filmile sellegi andeks andnud.